„Oo teie, kes te astute Jumala teenistusse” Vanem Henry B. Eyring Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas Mu kallid vennad, täna soovin ma julgustada preesterluse hoidjaid, kes end aeg-ajalt kohustustest ülekoormatuna tunnevad. See on väljakutse, millest ma olen varem rääkinud. Ma räägin sellest uuesti, kuna need, keda ma armastan ja teenin, seisavad selle probleemiga sageli silmitsi. Enamik teist on avastanud, et teie preesterluse kohustused nõuavad teilt rohkem kui te arvate end täita suutvat. See võis juhtuda siis, kui teil paluti vaiakonverentsil sadade inimeste ees kõnelda. Hiljuti pöördunu jaoks võis see olla ülesanne avalikult palvetada või esimest korda tundi õpetada. Mõnede jaoks võis see olla keele õppimine Misjonäride Koolituskeskuses. Kui see teie võimeid proovile ei pannud, siis juhtus see kindlasti võõra linna tänavatel, kui misjonipresident käskis teil igale vähegi võimalikule inimesele Päästjast ja püha preesterluse taastamisest tunnistada. Te võisite mõelda, et „kui ma kord misjoni lõpetan, siis muutub ustava preesterluse hoidjana elamine lihtsamaks". Kuid mõne aasta pärast saite te öösiti vähem magada, püüdes toetada naist ja vastsündinud last, olles kena ja armastav abikaasa vastu, püüdes omandada pisut haridust, ulatades abikäe Vanemate Kvoorumi liikmetele, aidates neil mööblit ümber kolida ning püüdes templis oma esivanemaid teenida. Te üritasite olla endiselt optimistlik, mõeldes, et „kui ma vanemaks saan, siis ei nõuta minult kui ustavalt preesterluse hoidjalt nii palju. Siis läheb kergemaks." Need teie seast, kes eluteel kaugemal on, naeratavad, kuna te teate preesterluse ametis teenimise kohta midagi imelist. Nimelt: mida ustavamalt te teenite, seda rohkem Issand teil teha palub. Kuid teie naeratus on rõõmus, kuna te teate, et Ta suurendab meie võimet raskemat koormat kanda. Selleks, et Ta saaks teile suuremat väge anda, peate te jätkama teenimist ja uskumist, kuigi võite arvata, et teie võimete piir on ületatud. See teeb asja raskemaks. See on sarnane lihasjõu kasvatamisega. Selleks, et neid kasvatada, peab neist viimse jõuraasu välja pigistama. Te treenite lihast, kuni kurnatuseni. Seejärel nad taastuvad ning muutuvad tugevamaks. Suurem vaimne jõud on and Jumalalt, mida Ta saab anda, kui me Tema teenimisel oma võimeid maksimaalselt rakendame. Tänu Jeesuse Kristuse Lepituse väele võivad meie loomused muutuda. Seejärel saab suurendada meie võimet koormaid kanda enam kui piisavalt, et täita rohkemaid teenimisülesandeid, mida meil täita palutakse. See aitab mul mõista, kui ma näen kedagi teist, kelle käes tundub preesterluse ametis teenimine lihtsana. Ma tean, et nad on kas läbinud raskeid katsumusi või seisavad need katsumused veel ees. Niisiis, selle asemel et neid kadestada, olen ma valmis neid aitama, kui vastutused nende jaoks raskeks muutuvad, mis tingimata peagi juhtub. See võimete proovilepanek preesterluse ametis teenimisel on vajalik Jumala plaani tõttu, et võimaldada Tema lastel igavesti taas koos Temaga elada. Taevane Isa armastab oma lapsi. Ta pakkus neile igavest elu ja võimalust peredena ja hiilguses Temaga taas koos elada. Et seda andi vastu võtta, andis Ta meile sureliku keha, võimaluse tunda kiusatust patustada ning mooduse, kuidas patust puhtaks saada ning üles tõusta. Ta andis oma Armastatud Poja, Jehoova, meie Päästjaks, et seda võimalikuks teha. Päästja sündis surelikku ellu, Teda kiusati, kuid ta ei patustanud kunagi, ning maksis Ketsemanis ja Kolgatal tasu meie pattude eest, et võiksime saada puhastatud. Puhastuda saavad ainult need, kellel on piisavalt usku Jeesusesse Kristusesse, et parandada meelt pattudest, saada ristimise talituse kaudu puhastatud ja teha ning pidada lepinguid, et kuuletuda Tema käskudele. Vajalik on ka meie hingede võimas vaenlane, Lutsifer, kes püüab koos oma teenjatega järeleandmatult vallutada iga Jumala last, et takistada neid saamast osa igavese elu rõõmust. Taevane Isa ja Päästja lubasid oma helduses ja suures usalduses maa preesterluse hoidjaiks minna vähestel valitud poegadel. Meil on volitus ja võim tegutseda Jumala nimel, et pakkuda tõelist Jeesuse Kristuse evangeeliumit ja selle talitusi nii paljudele Taevase Isa lastele, kui me suudame. Niisiis, te võite aimata kui tähtis on usaldada Jumalat. Te võite ka mõista selle ülimat tähtsust ning vastuseisu, millega me silmitsi seisame. Pole siis ime, et me aeg-ajalt end peaaegu ülekoormatuna tunneme. Teie mõte: "Ma pole kindel, kas ma seda suudan," on tõend sellest, et te mõistate, mida tähendab hoida Jumala preesterlust. Selge see, et te ei suuda seda teha üksi. See kutse on liiga raske ja liiga tähtis teie ja minu surelike võimete jaoks. Selle mõistmine on tähtsa preesterluse ametis teenimise alustalaks. Kui meid tabab küündimatuse tunne või kui meie südamesse sisendadakse hirmu või lootusetust, siis on aeg meenutada Päästjat. Tema kinnitab, et me ei tee seda tööd üksi. Abiks on pühakirjad, millelt rasketel aegadel tuge otsida. Mul on mõned pühakirjakohad, mida püüan meelde jätta. President Thomas S. Monson mäletas Päästja lubadussõnu, kui ta mind kuus kuud tagasi õnnistas, et ma teeniksin oma kutses kartmatult ajal, mil see näis peaaegu et liiga raske või ehk võimatuna. Need Päästja sõnad anti Tema väikesele preesterluse hoidjate salgale, kes saadeti taastatud evangeeliumi jutlustama ning kogu maailma meeleparandusele kutsuma: „Ja see, kes teid vastu võtab, seal olen ka mina, sest ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid ümber teie, et teid toetada."1 See lubadus, mida president Monson mäletas ja tsiteeris, on minu jaoks täide läinud. Kahtlus asendus kindlusega, Vaim tuli mu südamesse, meditsiinitöötajad said inspiratsiooni, mu elu säästeti ning ma pidasin vastu. Tänu sellele president Monsoni antud õnnistusele on minu jaoks alati lihtne Päästjat mäletada ning usaldada Tema lubadust, et Ta läheb meie eel ja kõrval, kui me Teda teenime. Ma tean, et lubadus, et inglid meid toetavad, on tõeline. Te võiksite meenutada Eliisa antud kinnitust oma hirmunud teenijale. See kinnitus on ka meile kohandatav, kui me tunneme end teenimistöös ülekoormatuna. „Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid! Ja ta teener ütles temale: „Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?" Aga ta vastas: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!" Ja Eliisa palvetas ning ütles: „Jehoova, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!" Ja Jehoova tegi lahti poisi silmad ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa!"2 Sarnaselt selle teenriga, on ka teiega koos rohkem kui teie vastu. Mõned, kes on koos teiega, on teie surelike silmade jaoks nähtamatud. Issand toetab teid ning kutsub teisigi teid toetama. Sel põhjusel ongi meil kvoorumid. Sel põhjusel kvoorumi juhatajad vaatavadki kvoorumikoosolekute ajal liikmetele otsa. Sel põhjusel on piiskop preestrite kvoorumis midagi enamat kui eesistuja. Ta vaatab preestrite nägusid. Teil saab olema selline piiskop või selline vanemate kvoorumi juhataja või selline misjonijuhataja. Ta tuleb teile appi või kutsub kellegi teise teid toetama. Selleks abiks võib olla õige kaaslase kutsumine, et koos teiega teenida, kui te seda vajate. Sellest tuleneb vähemalt kaks nõuannet meie jaoks. Esiteks, märgata ja tervitada neid, keda Issand meile appi saadab. Teiseks, näha igas kutses võimalust kedagi teist tugevdada. Ükskord rääkis üks misjonijuhataja mulle misjonärist, keda ta rohkem kui kaheteistkümne või kolmeteistkümne kaaslasega kokku määras. Ta ütles mulle: „Kõik need kaaslased olid peagi ettenähtust varem koju minemas või oleks neid koju saadetud. Kuid me ei kaotanud neist ühtegi." Kui ma seda hiljem mainisin sellele kaaslasele, kes nii paljusid ülekoormatuse äärel olevaid päästis, sain ma üllatava vastuse. Ta ütles: „Ma ei usu, et see lugu on õige. Mul polnud kunagi kaaslast, kes oleks äpardunud." Misjonijuhataja sai inspiratsiooni saata üha uuesti ja uuesti just see õige ingel. Me võime oma teenimistöös oodata abi just õigel hetkel, et näha meis peituvat jõudu ja tõsta meid üles. Me võime oodata, et Issand saadaks meid teisi aitama. Ma võin omast kogemusest rääkida natuke sellest, kuidas aidata, kui teid on appi saadetud. Peagi pärast Kaheteistkümne Kvoorumisse kutsumist, sain ma telefonikõne vanem Faustilt, nõuandjalt Esimeses Presidentkonnas. Ta palus mul tema kabinetti tulla. Ma läksin, tundes huvi, mis põhjusel ta peaks minuga kohtumiseks aega võtma. Pärast mõningaid viisakusi, vaatas ta mulle otsa ja ütles: „Kas see on juba juhtunud?" Nähes mind hämmeldununa, jätkas ta: „Ma olen sind koosolekutel jälginud. Mulle näib, et sa tunned, et su kutse on sinu jaoks liiga raske, et sa ei kvalifitseeru selleks ega suudagi selle kutse tingimustele vastata." Ma vastasin, et olin kahtlema hakanud justkui poleks ma kindel, et sellega hakkama saan. Ma arvasin, et ta hakkab mind julgustama. Ma tänasin teda, et ta oli mu kahtluste suhtes tähelepanelik olnud ning palusin ta abi. Ma olin üllatunud tema lahkest, kindlast vastusest. Ta ütles: „Ära minu käest küsi. Küsi Temalt." Seejärel osutas ta oma kontori lae poole. Praegu, aastaid hiljem, istun ma selles samas kontoris. Kui ma sellesse sisenen, vaatan ma üles ja mäletan teda ning seda, kuidas ta mulle eeskuju kaudu õpetas, mil viisil aidata kedagi, kes tunneb end Issandat teenides ülekoormatuna. Leia moodus, kuidas saata neid kindlustundega Tema juurde. Kui nad su nõuannet järgivad, leiavad nad, et on saanud vajalikku jõudu ning seda isegi rohkem kui vaja. Ikka ja jälle on Issand teie elu jooksul andnud teile kogemusi, et saaksite tunda tugevust, julgust ja kindlameelsust. Ta teadis, kui väga te seda Tema teenimisel vajate. Mõned kogemused võisid tulla nagu minu omad, kui ma seisin teiste preesterluse hoidjatega ning ütlesin valjusti sõnu: „Seepärast, oo teie, kes te astute Jumala teenistusse, vaadake, et te teenite teda kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust, et te võiksite seista laitmatuna Jumala ees viimsel päeval."3 Kui te võtsite endale kohustuseks seda kõrget standardit järgida ning suutsite seda raskustes teha, siis andis Issand teile usaldust ja jõudu, mis on tallel ka siis, kui teid kutsutakse kus iganes või mil iganes teenima kõrgema eesmärgi nimel, kui seda on omakasu. Te võisite seda tunda just nagu minagi, seistes ühel päikselisel kevadpäeval uue mundriga muruplatsil. Mind kutsuti mu riiki teenima. Me ei olnud siis küll sõjaolukorras, kuid ma astusin tundmatusse teenistusse, mis võis nõuda minult kõik, võib-olla isegi mu elu. Ma tõstsin koos teistega oma parema käe, tõotamaks, et ma kaitsen oma riiki „tõelise usu ja truudusega" ning „võtan selle kohustuse vabatahtlikult ilma kahtlusteta ja kõrvalepõiklemata; ning et ma täidan selle ameti kohustusi, mille ma vastu võtan, hästi ja ustavalt, seetõttu aidaku mind Jumal." Mul pole kahtlustki, et see võime pidada seda lubadust, mida ma pidasin, oli mulle tekkinud ajast, mil olin diakon. Noorusaastail istusin ma preesterluse hoidjana tihti nii-öelda misjonäride ärasaatmisel. Praegu võtavad nii paljud selle teenimiskutse vastu, et me laseme neil enne minekut vaid lühidalt sakramendikoosolekul kõnelda. Kuid sel ajal keskendus kogu koosolek misjonärile, kes Jumala teenistusse astus. Alati kaasnes sellega eriliselt valitud muusika. Ma mäletan endiselt seda tunnet, kui tagasitulnud misjonäride kvartett laulis: „Lä´en sinna, kus soovid, mu Issand hea," ning sõnad läksid üle tõotuseks „ja räägin seda, mis käsid Sa," ning lõpuks, „mis Sa ootad mu´lt, olen see."4 Mu süda oli siis ja on ka praegu täidetud veendumusega, et see lubadus oli õige minu ja teie jaoks kõigis meie preesterluse ülesannetes. Me leiame rõõmu, kui me lähme sinna, kus Issand soovib, et me teeniksime, pingutades, et saada ilmutust, et rääkida Tema sõnu, et kutsuda Taevase Isa lapsi laskma lepitusel neid muuta ning kutsuda neid saama väärilisteks, et minna koju ja elada koos Temaga. Ma tundsin siis, just nagu praegugi, et meie teenimine võimaldab Tal muuta meie südameid väärilisteks Tema kaaslusele ning Tema igavesele teenimisele. Ma tunnistan, et kui me anname endast kõik preesterluse ametis teenides, siis Issand annab meile vajaliku julguse ning kinnituse, et Ta läheb meie eel ning et inglid toetavad meid. Ma tunnistan, et Jumal on meid kutsunud. See on Tema õige Kirik ning Tema igavikuline preesterlus. President Thomas S. Monson hoiab kõiki preesterluse võtmeid maailmas. Ta ei vea meid alt. Jeesuse Kristuse nimel, aamen. VIITED 1. ÕL 84:88. 2. 2. Kuningate 6:15-17. 3. ÕL 4:2. 4. Vt Hymns, nr 270.