Majanduse kaks põhimõtet President Dieter F. Uchtdorf Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas Tihtipeale saadakse kõige olulisemad iseloomu ja saatust kujundavad õppetunnid proovilepanekutest ja katsumustest Külastades Kiriku liikmeid kõikjal maailmas ning kasutades preesterluse vahendust, saame otsest tagasisidet liikmete olukorra ja katsumuste kohta. Aastaid on paljud Kiriku liikmed kannatanud ülemaailmsete loodus-, aga ka inimtekkeliste õnnetuste tõttu. Me mõistame ka, et paljud pered on pidanud püksirihma pingutama ning tunnevad muret, kuidas raske aeg üle elada. Vennad, me oleme teiega! Me armastame teid ja alati palvetame teie eest. Olen oma elus näinud mitmeid tõuse ja mõõnasid teadmaks, et pärast talvekülma on taaskord loota uut sooja kevadet. Ma olen tuleviku suhtes lootusrikas. Vennad, meie ülesandeks on püsida kindlad lootuses, töötada kõigest jõust ning usaldada Jumalat. Olen hiljuti mõelnud ajale enda elus, mil murekoorem selgusetu tuleviku pärast näis raskelt rõhuvat. Olin 11-aastane ning elasin oma perekonnaga Saksamaal Frankfurdis ühe talumaja pööningukorrusel. Olime põgenikud, juba teist korda viimase paari aasta jooksul, ning nägime vaeva, et end sisse seada uues kohas, mis asus kaugel endisest kodust. Öelda, et olime vaesed, näib olukorra alahindamisena. Me magasime kõik ühes toas, mis oli nii kitsuke, et vaevu mahtus voodite ümber liikuma. Teises väikses toas paiknesid mõned tagasihoidlikud mööblitükid ning ahi, millel ema toitu valmistas. Selleks, et ühest toast teise minna, pidi läbima sahvrinurga, kus talumees hoidis põllu- ja muid tööriistu ning lihakraami ja vorste, mis sarikate küljes rippusid. Nende lõhn tegi mu kõhu alati väga tühjaks. Meil polnud muud tualetti peale välikäimla, mis asus trepist alla minnes 15 meetri kaugusel. See vahemaa tundus talviti palju pikem. Teised lapsed narrisid mind mu Ida-Saksa aktsendi pärast ning seetõttu, et olin põgenik. See tegi sügavalt haiget. Usun, et kõigist noorusaegadest võis see periood olla mu elus kõige heidutavam. Nüüd, aastaid hiljem, võin ma kõigele möödunule kogenenumalt tagasi vaadata. Kuigi ma mäletan endiselt valu ja meeleheidet, näen nüüd seda, mida varem ei märganud: see oli tähtis isikliku arengu periood. Meie pere hoidis sel ajal kokku. Ma õppisin oma vanematelt. Imetlesin nende otsusekindlust ja optimismi. Õppisin neilt, et ebaõnnest saab jagu usu, julguse ja visadusega. Teades, et mõned teist on läbimas oma elus mure ja häda kadalippu, tahan täna rääkida kahest tähtsast põhimõttest, mis toetasid mind mu elu kujunemisaastail. Esimene põhimõte: töö Imestan siiani, kuidas mu perekond töötas peale seda, kui nad pärast Teist maailmasõda kõigest ilma jäid. Mäletan, et mu isa, kes oli nii hariduselt kui ka elukutselt riigiametnik, võttis ette mitu rasket tööotsa ning tegutses muuhulgas söe- ja uraanikaevuri, mehaaniku ja veokijuhina. Selleks, et perekonda ülal pidada, lahkus ta kodunt varahommikuti ja naasis tihtipeale alles hilja õhtul. Mu ema asutas pesumaja ning toimetas musta tööd tehes loendamatuid tunde. Ta kaasas ka minu ja mu õe sellesse ettevõttesse. Kuna mul oli ratas, sai minust kuller. Oli hea tunne perekonda väikest viisi aidata ning kuigi ma seda toona ei mõistnud, tugevdas füüsiline töö ühtlasi mu tervist. See polnud kerge, kuid töö hoidis meid liigselt hetkeolukorra raskustele mõtlemast. Olgugi et meie olukord ei muutunud üleöö, toimus muutus sellegipoolest. Töö puhul see nii käibki. Kui me seda järjepidevalt teeme, siis hakkavad asjad kindlasti paranema. Ma imetlen mehi, naisi ja lapsi, kes teavad, kuidas tööd teha! Issand armastab töötegijat! Ta ütles: „Oma palge higis pead sa leiba sööma"1, „töötegija on oma palka väärt"2 ja „löö sisse oma sirp kõigest hingest ja su patud antakse sulle andeks"3. Need, kes ei pelga käiseid üles käärida ega karda väärt eesmärkide poole püüeldes ennast unustada, on õnnistuseks peredele, kogukondadele, rahvastele ja Kirikule. Issand ei nõua, et töötaksime üle oma võimete. Tema ei võrdle meie jõupingutusi teiste omadega ning samuti ei peaks ka meie seda tegema. Meie Taevane Isa palub meil anda endast parim, et töötaksime kõiki oma võimeid kasutades, hoolimata sellest, kui suured või väiksed need ka pole. Töö on mure vastumürk, palsam kurbuse raviks ning võimaluste värav. Mu kallid vennad, hoolimata teie eluoludest, andke endast parim ning tehke kõike, mida teete, suurepäraselt, et kujundada head mainet. Seadkem meeled ja keha valmis iga järgmise päeva hiilgavateks töövõimalusteks. Kui vanker jääb mutta kinni, siis Jumal aitab tõenäolisemalt just seda meest, kes välja hüppab ning lükkama asub, võrreldes teisega, kes lihtsalt palvetab, ükskõik kui sõnaosavalt ta seda ka ei teeks. President Thomas S. Monson on öelnud: „Kui soovime midagi ära teha, siis ei piisa, kui lihtsalt tunnistame, et asi vajab ärategemist. Eesmärke ei saavutata ainuüksi mõtlemise, vaid tegutsemise kaudu. Eesmärke pidevalt edasi lükates ei näe me iial nende täitumist."4 Töö võib tuua rahulolu, kuid pidage meeles ka Jaakobi hoiatust mitte teha „tööd selleks, mis ei rahulda" (2Ne 9:51). Kui pühendame end maiste rikkuste ja avaliku tunnustuse saamisele ning teeme seda oma perekonna ja vaimse arengu arvelt, siis võime peagi avastada, et oleme alt läinud. Õigemeelne töö, mida teeme koduseinte vahel, on kõige püham ning toob igavesi õnnistusi. Seda ei saa delegeerida. See on meie kui preesterluse hoidjate esmaseks kohuseks. Pidage meeles, et me oleme siin ilmas vaid ajutised rändurid. Ärgem kulutagem Jumalalt saadud ande ja energiat üksnes maiste ordenite kogumiseks, pigem kasutagem neid päevi vaimsete tiibade kasvatamiseks, sest Kõigekõrgema Jumala poegadena loodi meid kõrgustesse tõusmiseks. Mõni sõna ka eakamatele vendadele: pension pole osa Issanda õnneplaanist. Vanusest ja füüsilisest võimekusest hoolimata ei kuulu puhke- või pensioniprogramm preesterluse kohustuste hulka. Kõikenäinute ja -kogenutena võime küll vältida rulasõitu, mootorrattasõitu või loobuda vürtsikaist roogadest, kuid me ei saa end välja vabandada ning hoida kõrvale lepingulistest kohustustest, et pühendada oma aeg, anded ning vahendid Jumala kuningriigi töö tegemiseks. Mõned võivad arvata, et mitmeid aastaid Kiriku teenistuses olnuna on nad ära teeninud puhkuse, samal ajal kui teised koormat edasi kannavad. Otse öeldes ei ole sedasorti mõtlemine Kristuse jüngrile kohane. Suur osa meie maisest tööst seisneb lõpuni vastu pidamises. Me peame seda iga päev ja rõõmsalt tegema. Mõned nõuanded ka noorematele Melkisedeki preesterluse vendadele, kes püüdlevad õigemeelse eesmärgi poole omandada haridus ning leida igavene kaaslane. Need eesmärgid on head, kuid pidage meeles, mu vennad, et Issanda viinamäel usinalt töötades suurenevad teie eduvõimalused mõlemas väärt valdkonnas. Olete te siis kas noor diakon või eakas ülempreester - kõigil on töö, mida teha! Teine põhimõte: õppimine Sõjajärgse Saksamaa rasketes majandustingimustes polnud hariduse omandamiseks nii palju võimalusi kui tänapäeval. Kuid piiratud valikutest hoolimata tundsin alati indu õppida. Mäletan, et ühel päeval, kui ma rattaga pesu kohale toimetasin, sattusin oma klassikaaslase koju. Ühes toas olid seina äärde paigutatud kaks väikest koolilauda. See oli armas vaatepilt! Nendel lastel oli väga vedanud, et neil olid isiklikud koolilauad. Võisin ette kujutada, kuidas nad avatud raamatute ees istuvad, õpivad ja kodutöid teevad. Mulle näis, et isiklik koolilaud on maailma parim asi. Pidin ootama päris kaua, enne kui see soov täitus. Aastaid hiljem sain töökoha teadustöö instituuti, kus oli suur raamatukogu. Mäletan, et veetsin seal suure osa oma vabast ajast. Sain seal lõpuks täiesti üksi koolilaua taga istuda ning teadmiseallikast juua. Oh, kuidas ma armastasin lugemist ja õppimist! Neil päevil mõistsin esimest korda vanasõna, mis ütleb: „Haridus pole niivõrd ämbri täitmine kuivõrd tule süütamine." Kiriku liikmeile pole hariduse omandamine pelgalt hea mõte, vaid käsk. Me peaksime harima end „nii taevastes kui ka maistes asjades ja maa-alustes; asjades, mis on olnud, asjades, mis on, asjades, mis varsti sünnivad; asjades, mis on kodus, asjades, mis on võõrsil."6 Joseph Smith armastas õppimist, olgugi et tal oli vähe võimalusi ametlikku haridust omandada. Oma päevikus kirjeldas ta rõõmsalt neid päevi, mis ta veetis õppides, ning väljendas tihti armastust õppimise vastu.7 Joseph õpetas pühadele, et teadmised on sureliku elu tähtis osa, sest „inimene ei saa päästetud enne, kui tal on teadmisi"8 ning „mis iganes mõistmise taseme me omandame selles elus, see jääb ülestõusmisel meiega".9 Rasketel aegadel on veelgi tähtsam õppida. Prohvet Joseph õpetas: „Teadmised hajutavad pimeduse, [hirmu] ja kahtluse, sest need ei saa koos teadmisega eksisteerida."10 Vennad, teil on kohustus õppida nii palju, kui te saate. Palun julgustage oma perekonda, kvoorumi liikmeid ja iga inimest õppima ja omandama rohkem haridust. Juhul kui ametliku hariduse võimalus puudub, ärge laske sel takistada teadmiste avardamist kõiksugu muude kättesaadavate vahendite kaudu. Sellises olukorras võivad teie „ülikooliks" saada head raamatud - õpikeskkond, mis on kõigile soovijaile alati avatud. Püüdke laiendada oma teadmisi kõigest, mis on „[vooruslik, armas või hea ja kiiduväärne]"11. Otsige teadmisi „õppimise ja samuti usu kaudu"12. Otsige „[alandliku ja kahetseva] vaimuga.13 Rakendades õpingutes usku ning tehes seda isegi kõige ajaliku puhul, avardub teie intellektuaalne võimekus, sest „kui te peate silmas üksnes minu hiilgust, täidetakse terve teie keha valgusega ja … [te mõistate] kõiki asju."14 Ärge unustage õppides ka ilmutuse allikat. Pühakirjad ning kaasaja apostlite ja prohvetite sõnad on tarkuse, jumaliku teadmise ja isikliku ilmutuse lätteks, mis aitab leida vastuseid kõigile elu väljakutsetele. Õppigem Kristusest! Otsigem teadmist, mis toob rahu, tõtt ja rõõmu igavese elu saladustest15. Kokkuvõte Vennad, ma mäletan seda 11-aastast poissi Saksamaal Frankfurdis, kes muretses oma tuleviku pärast ning tundis ebasõbralike märkuste pärast okast hinges. Meenutan seda aega teatud nukra hellusega. Ma ei soovi neid katsumuste ja kannatuste päevi muuta, sest mul pole kahtlustki, et need õppetunnid olid vajalik ettevalmistus võimalusteks tulevikus. Praegu, mitmeid aastaid hiljem, võin kindlalt väita, et tihtipeale saadakse kõige olulisemad iseloomu ja saatust kujundavad õppetunnid proovilepanekutest ja katsumustest. Ma palvetan, et eelseisvad kuud ja aastad oleksid täidetud töiste tundide ja päevadega. Ma palvetan samuti, et otsiksime võimalusi õppida ja arendada oma mõistust ja südant, juues suurte sõõmudega tõeallikast. Ma jätan teiega oma armastuse ja õnnistused, Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen. VIITED 1.1. Moosese 3:19 2. ÕL 84:79. 3. ÕL 31:5 4.Thomas S. Monson, GC, October, 207, Royal Priesthood. 5. 2Ne 9:51. 6.Vt ÕL 88:79-80. 7. Vt Journals, 1. kd, lk 1832-1839. 1. köide ajakirjaseeriast The Joseph Smith Papers, toim Dean C. Jessee, Ronald K. Esplin jaRichard Lyman Bushman, 2008, lk 84, 135, 164. 8. Joseph Smith. History of the Church, 4. kd, lk 588. 9. Vt ÕL 130:18-19. 10. Joseph Smith. History of the Church, 5. kd, lk 340. 11. 13. usuartikkel. 12. Vt ÕL 109:33. 13.Vt ÕL 136:33 14.ÕL 88:67. 15.Vt ÕL 42:61.