Vastutamine - püha usaldusülesanne Vanem Quentin L. Cook Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist Me teenime kaasinimesi, sest usume, et Jumal tahaks, et me nii teeksime. Me elame ohtlikel aegadel, mil paljud usuvad, et me ei kanna vastutust Jumala ees, et meil pole isiklikku vastutust ega kohustust ei enda ega teiste ees. Paljud on keskendunud isikliku rahulduse otsingutele, asetades omaenda vajadused esimesele kohale ning hinnates rohkem lõbu kui õigsust. Nad ei pea end oma venna hoidjateks. Kuid meie Kirikus usume, et need kohustused on antud meile püha usaldusülesandena. Hiljuti külastas rühm kõrgelt austatud juudi kogukonna juhte ja rabisid Kiriku haldusüksusi Soolajärve orus. Külastati Sotsiaalabi kvartalit, Sotsiaalabi- ja Pereajaloo raamatukogu, käidi Oquirrh Mountaini Utah templi avatud uste päevadel. Nende külaskäigu lõpus avaldas üks silmapaistvaim Ameerika rabi oma tundeid nähtu ja kogetu üle.1 Ta tsiteeris Talmudist2 juudi mõtlejate seisukohti, peatudes eriliselt kahel põhjusel, miks inimesed teevad heategusid ning on heldekäelised. Mõned külastavad haigeid, aitavad vaeseid ja teenivad kaasinimesi, sest nad usuvad, et nii on õige, ülejäänud vastavad samaga ja käituvad samamoodi, kui selleks tekib vastav vajadus. Ta selgitas, et kuigi see on kiiduväärt ja aitab luua hoolivaid kogukondi, teenides sellega üllast eesmärki, on üllam siiski teenida inimesi usuga, et Jumal tahab, et me nõnda talitaksime. Ta tunnistas, et tänu oma külaskäigule mõistab ta nüüd, et viimse aja pühad annavad sotsiaal- ja humanitaarabi ning teevad oma templites päästmistööd kindlas usus, et see on miski, mida Jumal tahab, et me teeksime. Seda vastutustunnet Jumala ees, mis hõlmab ka tähtsaimat Jumala käsku - Teda armastada - on kirjeldatud kui „vabatahtlikku kuuletumist."3 Me püüame teha seda, mis on õige, sest me armastame Taevast Isa ja tahame Talle meelepärased olla, mitte aga sellepärast, et keegi meid selleks sunniks. Taevane sõda toimus, sest Saatan tahtis sundida kõik oma plaani järgima. Tema plaan lükati tagasi. Selle tulemusena on meil valikuvabadus, vabadus valida ise oma elutee. Aga me oleme ka vastutavad selle vabaduse eest. Issand on öelnud, et me oleme „vastutavad [oma] pattude eest kohtumõistmise päeval."4 Nendel vastutuse ja kohustuse põhimõtetel on meie evangeeliumis oluline roll.5 Kohustus Kirikus ei piirdu üksnes ajaliku usalduse või vastutusega. President Spencer W. Kimball õpetas: „... me vastutame oma kehade, mõtete, perede ja omandi eest. Kohusetundlik vastutusisik kannab oma vastutusala eest hoolt õiglase meelega, hoiab omi ja vaatab vaeste ning puudusekannatajate järele."6 Kuigi vastutusalasid on mitmeid, käsitlen neist kahte: esiteks, vastutus iseenda ja oma perekonna eest, teiseks, kohustus hoolitseda vaeste ja puudustkannatavate eest. Õpetamaks vastutusest ja kohustusest, kasutas Issand tihtipeale maaga seotud tähendamissõnu. Noore poisina viibisin suviti tihti oma vanavanemate pool nende rantšos. Majas polnud ei elektrit, vett ega torustikku. Maja lähedal oli allikas. Allikas moodustas selge ja puhta veega tiigi, kust aitasin vanaemal mitu korda päevas vett tuua - joomiseks, söögitegemiseks, enda ja riiete pesemiseks. Mu vanavanemad armastasid seda allikat ja tegid kõik, mis võimalik, et seda kaitsta. Palju aastaid hiljem, kui mu vanaisa oli juba üle üheksakümne aasta vana, ei elanud ta enam oma rantšos, sest ei jaksanud enam selle eest hoolitseda ega majapidamistöid teha. Ma viisin teda seda vaatama. Tema suured lootused muutusid rantšo nägemisel pettumuseks, kui ta avastas, et tarad, mis kaitsesid allikat, olid hooletusse jäetud, lehmad olid allikat reostanud ja selle selgevesi oli saastunud. Ta oli väga häiritud nähes, mis vahepeal oli toimunud. Tema jaoks tähendas see reedetud usaldust, mida ta kogu oma töise elu oli katsunud alal hoidnud. Ta tundis nagu oleks ta süüdi, et polnud suutnud kaitsta allikat, mis oli talle nii palju tähendanud. Allikas reostus, sest seda ei kaitstud. Me elame ajal, mil voorus ja kõlbeline puhtus on ohus.7 Armastav Taevane Isa on andnud meile vahendid, et tuua Tema vaimulapsi siia maailma, ja maailma loomise eesmärk saaks lõplikult täide viidud. Ta on õpetanud, et elu allikaid tuleb kaitsta ja puhtad hoida, justnagu tuli elus püsimiseks kaitsta ka seda allikat rantšos. See on üks põhjustest, miks voorus ja kõlbeline puhtus on Taevase Isa plaanis nii olulised. Kuna minu vanaisa reaktsioon allika saastamise pärast oli nii tormiline, võeti tarvitusele abinõud ning allikas taastati endises ilus ja puhtuses. Issanda Jeesuse Kristuse teenijatena on meie püha kohus õpetada Tema moraalinormidest, mis on ühed ja samad kõigile Tema lastele. Kui meie mõtted või teod ei ole puhtad, rikume neid norme. Issand on öelnud: „Mina ... ei saa vaadata patule vähimagi mööndusega."8 Mõned üritavad oma käitumist õigustada. John Holmesi luuletuses „Talk" õpetab vana Uus-Inglismaa laevaehitaja noorele mehele õigustamisest. Noormees õppis, et „ükskõik, kuidas seda ehitada, peab laev ikka edasi liikuma, seda pole võimalik aga ookeanile selgeks teha."8 Öeldakse, et mis juhtub teatud linnas, jääb ka sinna linna. Mulle meeldib silt, mida nägin Utah osariigis Sevier maakonnas. Sellele on kirjutatud: „Sellest, mis toimub Sevier maakonnas ... võid alati rääkida ka oma sõpradega!" Kui mõistame, et oleme Jumala ees vastutavad, mõistame ka seda, kui mõttetu on õigustamine. Need, kes õigustavad, on nagu väikesed lapsed, kes katavad oma silmad kätega ja arvavad, et kui nemad ei näe meid, siis ei näe meie ka neid. Ma sooviksin, et andes oma tegude eest Päästjale vastust, näeksime neid õigustusi õiges valguses. Me teame, et on inimesi, kelle käitumine ei ole kooskõlas pühade moraalinormidega. Läbi Päästja lepituse on meil kõigil võimalik parandada meelt ja saada jälle puhtaks nagu allikavesi. Meeleparandus pole kerge, selleks on vaja murtud süda ja kahetsevat vaimu.10 Aga kui järgida meeleparanduse samme õiglasel meelel, kehtivad prohvet Alma sõnad, mis ta lausus oma pojale Koriantumile, kes oli saanud hakkama kõlbelise üleastumisega: „Ja nüüd, mu poeg, ma soovin, et sa ei laseks neil asjadel endale enam muret teha ja lase ainult oma pattudel endale muret teha, selle murega, mis toob sind meeleparandusele."11 Päästja ütles: „Vaata, see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles."12 Austusest kohustustest perekonna vastu, on mõned õpetanud, et kui me tuleme Päästja juurde ja Ta palub meil anda ülevaade asjadest, mille eest oleme ajalikus elus vastutust kandnud, siis kaks asja, millest peame rääkima on seotud meie suhtega perekonda. Esiteks, suhe abikaasaga ja teine, suhted iga meie lapsega.13 Prioriteedid on kerged segi minema. Meie kohus on hoolitseda oma laste füüsilise tervise ja heaolu eest. Kuid mõned vanemad tähtsustavad ilmalikke ja materiaalseid hüvesid teinekord üle. Mõned ei ole nii usinad oma püüetes ümbritseda oma lapsi Jeesuse Kristuse evangeeliumiga.14 Pidagem meeles, et evangeeliumi järgimine kodus on niisama tähtis kui toidu, riiete ja eluaseme võimaldamine. Vanemad saavad aidata avastada ja arendada oma laste andeid. Me oleme vastutavad nende annete eest, mis meile on antud. Lapsed, kellele ei õpetata, et nad on vastutavad oma aja ja annete eest, satuvad kergesti nende mõtlematuste ja vääruste lõksu, millest maailm on pungil.15 Läkituses perekondadele hoiatatakse, et „kes ei täida perekonnakohustusi, seisavad ühel päeval vastutavatena Jumala ees."16 Teiseks vastutusvaldkonnaks on hoolitsemine vaeste ja puudusekannatajate eest, kes me kõik mingil ajahetkel olla võime. Puudustkannatavate eest hoolitsemisest kõneldes kasutab Issand pühakirjades kõige karmimaid sõnu: „Kui keegi võtab sellest küllusest, mis ma olen teinud, ja ei eralda oma osast ... vaestele ja abivajajatele, tõstab ta oma silmad üles põrgus, olles piinas koos pahelistega."17 Me vastutame maiste õnnistuste eest, mida Issand on meile andnud. Nendele juudi kogukonna juhtidele, kellest ma eespool rääkisin, jättis kõige sügavama mulje paastumise põhimõte ja helde paastuannetuse maksmine. Nende arvates on imetlusväärne, et Kiriku liikmed kõikjal maailmas kord kuus paastuvad ning annetavad vabatahtlikult puudustkannatavate jaoks. Kui rabid Sotsiaalabikvartalit külastasid, puudutas nende südant tõsiasi, et ka rasketes majandustingimustes valutavad meie Kiriku liikmed südant hädasolijate pärast ja jätkavad heldekäelist annetamist, et aidata vaeseid ja puudustkannatavaid. Mulle meenub aeg, mil mind kutsuti piiskopiks. Minu eelkäija piiskop Russell Johnson hoiatas mind, et pean olema ettevaatlik, kui liikmetel midagi teha palun. Ta ütles: „Mõned vastavad alati ja on valmis tegema suuri ohverdusi." Ta nimetas ühte kaheksakümneaastast leske, kes oli hoolitsenud nii haige abikaasa kui ka poja eest enne nende lahkumist vaimude maailma. Piiskop Johnson ütles, et kuigi naisel oli vähe, millega aidata, üritas ta alati anda oma panuse. Kogesin, et see oli tõsi. Iga kord, kui ma panustamist või teenimist mainisin, et teisi õnnistada, oli Sarah alati esimene, kes üleskutsele vastas. Ühel laupäeval tuli minu juurde üks teine õde ja ütles: „Piiskop, tulge ruttu, aidake Sarah't!" 80aastane Sarah oli roninud redeli otsa, et puhastada naabri veerenne. Õde oli hirmul, et Sarah kukub alla ja kutsus piiskopi appi. Ma ei väida, et kõik saaksid või peaksid toimima nii nagu Sarah. Mõned tunnevad süüd, et ei suuda igale abipalvele kohe vastata. Mulle meeldib Anne Morrow Lindbergh'i ütlemine, mida vanem Neal A. Maxwell tihti kasutas: „Ma ei suuda täita kõikide vajadusi, kellele mu süda kaasa tunneb."18 Kuningas Benjamin õpetas: „Ja vaadake, et kõiki neid asju tehtaks targalt ja järjestuses, sest ei ole nõutud, et inimene jookseks kiiremini, kui tal on jõudu."19 Kuid ta lisas, et kõik peaksid olema usinad. Mu süda rõõmustab, kui ma näen, kuidas pühad teevad Kirikus kõik, mis nende võimuses, et pakkuda kristlikku abi neile, kes seda vajavad. Tänu annetustele, saab Kirik vaikselt ja kiirelt ilma suurema kärata pakkuda ülemaailmset abi neile, kes seda vajavad.20 Kirik pakub juba abi looduskatastroofides kannatanutele Filipiinidel, Vaikse ookeani saartel ja Indoneesias. Möödunud aastal aitasid Kiriku liikmed orkaan Gustavi ohvreid. Kirik tegi tihedat koostööd humanitaarabi organisatsooniga, mida juhib Martin Luther King III. Sellele järgnes härra Kingi külaskäik Salt Lake City'sse, kus ta ütles: „Minu külaskäigu esmane eesmärk oli väljendada Kirikule tänu nende abi eest, kuid mulle sai kiiresti selgeks, et teie põhiolemus on midagi hoopis suuremat ja sügavamat. Pärast Humanitaarkeskuse, Sotsiaalabikvartali ja templi avatud uste päeva külastamist mõistan hoopis paremini, mida ja miks te seda kõike teete." Kõikides oma kohustustes järgime me Jeesust Kristust. Me püüame järgida seda, mida Ta on meile õpetanud nii oma sõnade kui eeskujuga. Me täname kogu südamest kõiki Kiriku liikmeid nende heldete annetuste ja kristliku teenimise eest. Jesaja, kes rääkis paastust, näljaste toitmisest ja riiete andmist neile, kes riieteta, kuulutas heldinult: „Siis sa hüüad ja Jehoova vastab,"21 Jesaja jätkas: „ Ja kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ... juhatab [Jehoova] sind alati ... [ja] sa oled otsekui ... veelätte sarnane, mille vesi iialgi ei valmista pettumust! ... [Ja] sa taastad endiste põlvede alusmüürid ...".22 Ma loodan, et igaüks meist vaatab üle nii oma isiklikud kui perekondlikud kohustused, mille eest me vastutame. Ma palvetan selle eest, et me teeksime seda teadmises, et me oleme vastutavad Jumala ees ja kuuletuksime vastuvaidlemata. Ma olen tänulik armastava ning ustava prohveti nõuande eest teenida ja päästa neid, kes on hädas. Kui järgime tema nõuannet, kehtib meie kohta Issanda lubadus: „Ja see, kes leitakse olevat ustav, õiglane ja tark majapidaja, pääseb oma Issanda rõõmusse ja pärib igavese elu."23 Ma tunnistan sellest pühast tõest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen. VIITED 1. Rabi Haskel Lookstein, endine New Yorgi Rabide Juhatuse president, Ameerika Sünagoogide Nõukogu president ja National Rabbinic of the UJA esimees. 2. „Talmund on juudi ajaloo tuhandeaastaste tarkuste varamu ja suuline seadus ... leiab seal väljendust." Adin Steinsaltz. The Essential Talmud, 2006, lk 4. 3. John Fletcher Moulton tsitaat. Clayton Christensen. The Importance of Asking the Right Questions. - Kõne Southern New Hampshire'i ülikooli lõpuaktusel, 16. mai, 2009, lk 3. Vt ka 5Ms 6:4-7. 4. ÕL 101:78. 5. Vt ÕL 20:71. Kõik, kes on vastutavad peavad parandama meelt ja saama ristitud (vt ÕL 18:42). Need, kes surevad enne vastutuse võtmist, päästetakse selestilises kuningriigis (vt ÕL 137:10; ÕL 29:46-47, 50). 6. Spencer W. Kimball. Welfare Services: The Gospel in Action. - Ensign, nov 1977, lk 78. 7. Vt Gregory Katz. UK Health Booklet's Message: Teen Sex Can Be Fun. - Deseret News, 15. juuli, 2009, lk A9. 8. ÕL 1:31. 9. Collected Poems of John Holmes. - Talk (Vestlus). Internetis http://hdl.handle.net/10427/14894 10. Vt ÕL 20:37; 2Ne 2:7; Al 39 2:7; 3 Ne 9:20. President Ezra Taft Benson on defineerinud murtud südant ja kahetsevat vaimu järgmiselt: „Jumalik kurbus ... on sügav mõistmine, et meie teod on solvanud meie Isa ja meie Jumalat. See on selge arusaam ... Meie patud panevad [Päästja] igast poorist veritsema. Seda väga tõelist füüsilist ja vaimset piina kirjeldavad pühakirjad kui „murtud südame ja kahetseva vaimu" omamist (A Mighty Change of Heart. - Tambuli, märts 1990, lk 5). 11. Al 42:29. 12. ÕL 58:42. 13. Robert D. Hales. Understanding of the Heart. - Brigham Youngi Ülikool, 1987-1988 Küünlavalgusõhtu kõned (1988), lk 129. Vt ka 2Ne 9:41. 14. Vt Joseph Fielding Smith. Take Heed to Yourselves! Vrd Joseph Fielding Smith jun, 1971, lk 221. 15. Vt Mk 7:20-23. 16. Perekond: Läkitus maailmale. - Liahoona, okt, 2004. Vt ka Russel M. Nelson. Set in Order Thy House. - Liahona, jaan, 2002, lk 80-83. 17. ÕL 104:18. 18. Anne Morrow Lindbergh'i tsitaat. Neal A. Maxwell. Wisdom and Order. - Liahona, dets 2001, lk 20. 19. Mo 4:27 20. Eelmise kümne aasta jooksul on Kirik teinud üle 900 miljoni dollari eest annetusi ja andnud humanitaarabi ning loendamatul hulgal meeste ja naiste teenimistunde. Näiteks, orkaan Katrina puhul annetati rohkem kui 330 000 tuhat töötundi pühendunud teenimisele. Abiandmise eest vastutanud vanem John Andersoni aruanne piirkondlikust Seitsmekümnest. 21. Js 58:9. 22. Vt Js 58:10-12. 23. ÕL 51:19, vt ka Mt 25:34-46.