Aidates teistel tunda ära Vaimu sosistusi Vicki F. Matsumori Teine nõuandja Algühingu üldjuhatuses Me saame aidata teistel Vaimu õhutusi paremini ära tunda, kui jagame oma tunnistust Püha Vaimu mõjust omaenda elus. Päeva lõpul kõnnib misjonäridepaar kodu poole. Äkitselt pöördub üks neist teise poole ja ütleb: „Mul on tunne, et me peame veel ühest kohast läbi astuma." Koduõpetaja tunneb vajadust helistada ühele perele, keda ta alles paar päeva tagasi külastas. Noor naine tahaks minna koolikaaslase juurde peole, kuid sisetunne ütleb talle, et peab koju jääma. Kuidas misjonärid teadsid koputada just sellele uksele, kus nende tuleku nimel palvetati? Kuidas teadis koduõpetaja helistada perele, kes oli suures hädas? Kuidas teadis noor naine, et peab koju jääma, sest tema väärikus oleks sel peol ohtu sattunud? Kõigil kolmel juhul juhatas neid Püha Vaim. Selliseid asju juhtub liikmetega maailmas pidevalt. On neid, kes soovivad tunda Vaimu juhatust iga päev. Kuigi iga inimene võib õppida ära tundma Vaimu sosistusi, saab seda protsessi hõlbustada, kui teised aitavad meil mõista Püha Vaimu, jagades oma tunnistusi ja luues olukordi, kus Vaimu on võimalik tunda. Õpetuste mõistmine Sellest, kui tähtis on aidata teistel mõista, räägitakse Õpetuses ja Lepingutes. Vanematel kästakse „Siionis või mõnes selle vaias" õpetada lapsi „mõistma õpetust".1 Kas aitab seda olulist kingitust paremini mõista see, kui õpetada Pühast Vaimust klassiruumis, vestluses misjonäridega või pereõhtul? Meile on õpetatud, et „Kristuse Vaim on antud igale inimesele, et ta võiks eristada head halvast;"2 Õigus omada pidevat Püha Vaimu kaaslust saab osaks ainult nendele, kellele see and antakse käte pealepanekuga nende inimeste poolt, kellel on selleks volitus.3 See kaaslus jääb meiega, kui oleme selle väärilised. Meile on öeldud, et „Issanda Vaim ei asu ebapühades templites"4 ja kui me laseme „vooruslikkus[el] kaunist[ada] lakkamatult [meie] mõtteid; siis ... Pühast Vaimust saab [meie] pidev kaaslane."5 Pühakirjad ja prohvetid õpetavad, kuidas seda pidevat kaaslust ära tunda. Issand ütles: „Jah, vaata, ma räägin sulle sinu meeles ja sinu südames Püha Vaimu kaudu, kes tuleb sinu peale ja elab sinu südames."6 Eenos ütles: „Ja kuni ma nii heitlesin vaimus, vaata, Issanda hääl tuli jälle mu meelde."7 Joseph Smith ütles: „Kui te tunnete tõelist arukust endasse voolamas, võib see teis tekitada äkilisi ideid ...."8. President Henry B. Eyring kirjeldab Püha Vaimu mõju kui „rahu, lootust ja rõõmu ..." Ning lisab: „Peaaegu alati olen ma tundnud ka valguse kohalolu."9 Kõige ilusamini on aga selle kohta minu meelest öelnud kaheksa-aastane poisike, kes oli just saanud Püha Vaimu anni. Ta ütles: „See oli kui päikesepaiste." Jaga isiklikku tunnistust Paraku pole esialgu neid „päikesepaiste" hetki lihtne ära tunda. Mormoni Raamat räägib ustavatest laamanlastest, kes „ristiti tule ja Püha Vaimuga, sest nad uskusid minusse endi usulepöördumise ajal, ja nad ei teadnud seda."10 Me saame aidata teistel Vaimu õhutusi paremini ära tunda, kui jagame oma tunnistust Püha Vaimu mõjust omaenda elus. Pidagem meeles, et mõned kogemused on liiga pühad, et nendest kõnelda. Ent siiski, jagades tunnistust Vaimust, on tõenäosus, et inimesed, kellel on raskusi õhutuse ära tundmisega, saavad sellest abi. Ma olin oma peres esimene, kes Kirikuga liitus. Kaheksa-aastasena lootsin, et tunnen ennast ristimise järel kuidagi teistmoodi. Ent kui aus olla, siis ainuke asi, mida ma veest välja tulles tundsin, oli... nirisev vesi. Mõtlesin, et küllap pärast kinnitamist juhtub minuga midagi hoopis enamat. Pärast Püha Vaimu anni saamist, valdas mind küll jälle õnnetunne, kuid see ei erinenud tundest paar minutit tagasi. Alles järgmisel päeval paastu- ja tunnistusekoosolekul kogesin seda, milles olen nüüdseks ära tundnud Püha Vaimu mõju. Üks vendadest tõusis, et jagada oma tunnistust ja rääkida meile Kiriku liikmeks olemise õnnistustest. Tundsin, kuidas minust käis läbi soe voog. Kuigi olin kaheksa-aastane, tundsin, et see oli midagi erilist. Tundsin, kuidas mind valdas rahu ning mul oli kindel teadmine, et Taevane Isa on minuga rahul. Loo keskkond, kus oleks võimalik tunda Vaimu On paiku, kus Vaimu on lihtsam ära tunda. Tunnistuste koosolekud ja üldkonverentsid on ühed neist. Ja mõistagi templid. Meile kõigile on väljakutseks luua keskkond, et võiksime tunda Vaimu iga päev kodus ja iga nädal Kirikus. Üks põhjusi, miks peaksime iga päev palvetama ja pühakirju lugema on, et see tegevus kutsub Vaimu meie kodudesse ja meie pereliikmete ellu. Kuna Vaimu kirjeldatakse tihti kui vaikset tasast häält11, siis on oluline, et meie elus oleks ka vaikusehetki. Issand on öelnud: „Ole vaikselt ja tea, et mina olen Jumal."12 Kui me lubame endale iga päev vaikseid ja rahulikke hetki, mil meid ei ründa televisioon, arvuti, videomängud ega muud elektroonikaseadmed, anname sellele vaiksele tasasele häälele võimaluse end ilmutada ja sosistada armsat juhatust, kinnitust ja lohutust. Ka kirikus saab luua õhkkonna, mis laseb Vaimul anda jumalikku kinnitust sellest, mida oleme õppinud. Õpetajad ja juhatajad teevad muudki, kui ainult annavad tunde ja juhatavad koosolekuid. Nad aitavad kaasa, et iga liige võiks tunda Vaimu sosistusi. Vanem Richard G. Scott on öelnud: „Isegi kui te ei saavuta oma suhetes õpilastega midagi enamat, kui et aitate neil õppida tundma ja järgima Vaimu õhutusi, olete te õnnistanud nende elu mõõtmatult ja igavesti."13 Üks Päikesekiire klassi õpetaja mässis kõik oma õpilased ükshaaval teki sisse, et õpetada lastele milline tunne on siis, kui Vaim meid lohutab ja kindlustunnet pakub. Tunnist sai osa ka üks laste emadest. Mitu kuud hiljem tänas see ema õpetajat. Ta rääkis, et polnud aktiivne, kui oma väikese tütrega Algühingus kaasas oli. Nädalaid hiljem elas see ema läbi nurisünnituse. Muserdatud leinast, tundis ta äkitselt suurt soojust ja rahu. Tal oli tunne, nagu oleks keegi talle sooja teki ümber pannud. Ta tundis ära Vaimu toetuse ja teadis, et Taevane Isa teab ja armastab teda. Kui me hakkame mõistma Vaimu sosistusi, hakkame kuulma, kuidas Ta õpetab meid „kuningriigi rahulikest asjadest"14 ja „kõigest, mis [me] peaksime tegema."15 Me tunneme ära vastused oma palvetele ning teame, kuidas iga päev täiuslikult evangeeliumi järgi elada. Meid juhatatakse ja kaitstakse. Me saame arendada seda andi, kui järgime neid vaimseid õhutusi. Veelgi enam, me tunneme, kuidas Ta tunnistab meile Isast ja Pojast.16 Kui ma noor olin ja noorte konverentsil viibisin, tundsin, kuidas Vaim mulle tunnistas, et taastatud evangeelium on õige. Tunnistuste koosoleku alustuseks laulsime laulu „Jumala Vaim". Nüüdseks olen seda laulu sakramendikoosolekutel korduvalt laulnud. Kuid tookord tundsin juba esimestest nootidest Vaimu kohalolu. Kui jõudsime sõnadeni „ja viimsete päevade hiilgus on käes"17, teadsin, et tegemist pole ainult ilusate sõnadega, vaid kaunite tõdedega. Püha Vaim on mulle kinnitanud, et Jumal Isa elab. Ta armastab meid kõiki. Ta tunneb igaüht meist isiklikult. Ta kuuleb meie südame palveid ja vastab nendele siirastele palvetele. Jeesus Kristus on meie Päästja ja Lunastaja. Ta tuli maa peale aegade keskpaigas, et lepitada meie patud. Ning Ta tuleb jälle. Need ja teised evangeeliumi tõed, mis moodustavad mu tunnistuse, on kindlalt mu südames tänu Püha Vaimu mõjule. Jeesuse Kristuse nimel, aamen. VIITED 1. ÕL 68:25. 2. Moroni 7:16. 3. Vt Usule truu, 2004, lk 145-146. 4. Heelaman 4:24. 5. ÕL 121:45-46. 6. ÕL 8:2. 7. Eenos 1:10. 8. Joseph Smith, History of the Church. 3.kd, lk 381. 9. Henry B. Eyring. Gifts of the Spirit for Hard Times. - Ensign, juuni 2007, lk 18. 10. 3. Nefi 9:20. 11. Vt 1. Kuningate 19:12; 1. Nefi 17:45, ÕL 85:6. 12. Õpetussõnad 46:10, vt ka ÕL 101:16. 13. Richard G. Scott. Helping Others to Be Spiritually Led (pöördumine religiooniõpetajate poole, 11 aug, 1998) Teaching, No Greater Call, 1999, lk 48. 14. ÕL 36:2. 15. Vt 2 Nefi 32:1-5. 16. Vt 2 Nefi 31:18. 17. Jumala Vaim - Kiriku lauluraamat, lk 28.