Meie kohustuste rada Piiskop Keith B. McMullin Teine nõuandja juhtivas piiskopkonnas Kohustus ei nõua täiuslikkust, küll aga usinust. See pole pelgalt see, mis on seaduslik, vaid mis on vooruslik. Maailmas on segased ajad. Kõikjal on vastuolud ja katastroofid. Vahel tundub, otsekui oleks inimkonna enda seisund kriitiline. Meie ajast rääkides lausus Issand: „Taevad vappuvad ja maa samuti; ja inimlaste seas on siis suured katsumused, kuid oma rahvast ma hoian."1 Me peaksime ammutama sellest lubadusest suurt tröösti. Kuigi katastroofid nurjavad täielikult meie „ühtlase kulgemise oma teel"2, ei pea nende laastav mõju meie elus tingimata olema igavene. Nad võivad meile meie „kohustusi meelde tuletada"3, „äratada [meid] kohusetundele Jumala ees"4 ja hoida meid „oma kohustuste teel"5. Teise maailmasõja aegses Hollandis varjas Casper ten Boomi pere oma kodus natside poolt tagaotsitavaid. See oli nende viis panna oma kristlik usk tegudesse. Neli pereliiget kaotasid varjupaika pakkudes oma elu. Corrie ten Boom ja tema õde Betsie veetsid kohutavaid kuid kurikuulsas Ravensbrücki koonduslaagris. Betsie suri seal, Corrie pääses eluga. Ravensbrückis sai Corrie'le ja Betsie'le selgeks, et Jumal aitab meil andestada. Pärast sõda otsustas Corrie jagada seda sõnumit teistega. Kord oli ta just kõnelenud Saksamaal ühele sõjas rüüstata saanud inimrühmale. Tema sõnum oli, et Jumal andestab. Just tookord osutus Corrie ten Boomi ustavus õnnistuseks. Tema poole pöördus üks mees. Corrie tundis mehes ära ühe kõige julmema laagrivalvuri. „Mainisite oma kõnes Ravensbrücki," ütles mees. „Ma olin seal valvur. … Kuid nüüdseks … on minust saanud kristlane." Mees selgitas, et oli püüdnud Jumalalt oma julmade tegude pärast andeks saada. Ta sirutas oma käe välja ja küsis: „Kas teie annate mulle andeks?" Seepeale lausus Corrie ten Boom: „Ta seisis seal ilmselt mõned sekundid, käsi välja sirutatud, kuid mulle tundus see aeg olevat tundide pikkune, kuna maadlesin kõige raskema otsusega, mida olin eales tegema pidanud. … Sõnumil, et Jumal andestab, on üks … tingimus: et me andestaksime neile, kes on meile haiget teinud … … „Aita mind!" palvetasin ma vaikselt, „ma ju võin talle kätt anda. Sellega saan ma hakkama. Sina tekita õige tunne." … Puiselt, mehaaniliselt pistsin käe mulle ulatatud pihku. Seda tehes leidis aset midagi uskumatut. Mu õlast sai alguse surin, mis kihutas käsivart mööda meie ühendatud kätesse. Ja seejärel tundus see tervendav soojus kogu mu olemuse üle ujutavat, tuues mulle pisarad silma. „Vend, ma andestan sulle kogu südamest!" laususin. Endise valvuri ja endise vangina hoidsime kaua teineteisel käest kinni. Ma pole kunagi tundnud Jumala armastust nii tugevalt kui siis."6 Nende jaoks, kes hoiduvad kurjast ja elavad head elu, kes püüdlevad helgema päeva poole ja peavad kinni Jumala käskudest, võivad asjalood minna üha paremaks isegi siis, kui nad on silmitsi tragöödiaga. Päästja näitas meile teed. Ta tõusis Ketsemanis ristilt ja hauast võidukana, tuues meile kõigile elu ja lootust. Ta palub meid: „Tule ning järgi mind!"7 President Thomas S. Monson andis järgmist nõu: „Kui tahame käia pea püsti, peame andma elus oma panuse. Kui tahame järgida oma saatust ja naasta Taevaisa juurde, peame pidama kinni Tema käskudest ja seadma oma elu Päästja järgi. Nõnda tehes ei saavuta me ainuüksi eesmärki saada igavene elu, vaid ka maailm jääb meist maha rikkama ja paremana kui siis, kui me poleks elanud ja oma kohust täitnud."8 Piiblis on järgmised inspireeritud sõnad: „Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus!"9 Mida see kohus siis endast kujutab? Kohus, millest ma räägin, on see, mida meilt ja meist oodatakse. Seda nõuab moraal, kutsudes inimesi ja kogukondi tegema, mis on õige, tõsi ja auväärne. Kohus ei nõua täiuslikkust, küll aga usinust. See pole pelgalt see, mis on seaduslik, vaid mis on vooruslik. Seda pole jäetud nende osaks, kes on vägevad või kõrgel positsioonil, vaid selle aluseks on hoopis isiklik vastutus, ausus ja vaprus. Oma kohuse täitmises avaldub inimese usk. President Monson on selle kohta öelnud: „Kohus on üllas sõna, mida ma armastan ja pean kalliks."10 Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena on meie kohus iga päev lepingutest kinni pidada. Kelle ja mille ees on meil kohustused? Esiteks viib meie kohustuste rada Jumala, oma Igavese Isa juurde. Tema on päästmisplaani autor, taeva ja maa kujundaja, Aadama ja Eeva looja.11 Tema on tõe allikas12, armastuse kehastus13 ja põhjus, miks Kristuse läbi on olemas lunastus14. President Joseph F. Smith ütles järgmist: „Kõik, mis meil on, tuleb [Jumalalt] … Omaette ja iseseisvalt oleme vaid elutu savitomp. Elu, arukus, tarkus, otsustus- ja mõtlemisvõime on kõik Jumala annid inimlastele. Temalt saame me nii füüsilise jõu kui ka vaimse väe… Me peaksime austama Jumalat kõigest omast arukusest, jõust, mõistusest, tarkusest ja kõigest oma väest. Me peaksime püüdma teha maailmas head. See on meie kohus."15 Keegi ei saa täita oma kohust Isa Jumala ees, täitmata seda ka Jumala Poja, Issanda Jeesuse Kristuse ees. Ühe austamiseks tuleb austada ka teist, sest Isa on näinud ette, et üksnes Kristuse nimel ja Tema nime läbi on võimalik täita meie peale pandud kohustusi.16 Tema on meie Eeskuju, meie Lunastaja ja meie Kuningas. Kui mehed, naised, poisid ja tüdrukud täidavad oma kohust Jumala ees, on nad ajendatud täitma ka oma kohust üksteise, oma pere, kiriku ja rahva ning kõigi nende hoolde usaldatute ees. Nende kohus on suurendada oma andeid ja olla seaduskuulekad, head inimesed. Neist saavad alandlikud, alistuvad ja palvele kergesti vastavad. Mõõdukus saab jagu enesekesksusest, usinus juhindub kuulekusest. Tasapisi langeb nende peale rahu. Kodanikud muutuvad lojaalseteks, kogukonnad heatahtlikeks ja naabrid sõpradeks. Taeva Jumalal on hea meel, maailma saabub rahu ja sellest maailmast saab parem paik.17 Kuidas me hädas olles oma kohustuste raja ära tunneme? Me palvetame! See on kõigi jaoks kindel viis teada saada. See ühendab kõiki taevaga. Apostel Peetrus ütles: „Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende palvetamise poole."18 Alandlik, siiras, inspireeritud palve võimaldab meil kõigil saada jumalikku juhatust, mida me nii meeleheitlikult vajame. Brigham Young ütles: „Mõnikord on inimesed hämmingus, mures ja segaduses …, kuid meie mõistus annab meile teada, et meie kohus on palvetada."19 Jeesus õpetas: „Te peate alati valvel olema ja palvetama, et te ei langeks kiusatusse; … Seepärast te peate alati paluma Isa minu nimel; … Paluge oma peredes alati Isa minu nimel, et teie naised ja teie lapsed oleksid õnnistatud."20 Selleks, et palved mõjuksid, peavad need olema kooskõlas taeva plaaniga. Usuga tehtud palve kannab vilja, kui valitseb kooskõla, ja see kooskõla saavutatakse, kui palved on inspireeritud Pühast Vaimust. Vaim ilmutab, mida peaksime paluma.21 Ilma sellise inspireeritud juhatuseta kaldume „palu[ma] pahasti"22, soovides, et täituks üksnes meie tahtmine ja mitte „Sinu tahtmine"23. Palvetamine Püha Vaimu juhatusel on sama tähtis kui palvele samast Vaimust valgustatud vastuse saamine. Selline palve kutsub esile taeva õnnistusi, sest meie Isa „teab, mida [me vajame], enne kui [me] teda palu[me]"24, ja Ta vastab igale siirale palvele. Lõppkokkuvõttes on need Isa ja Poeg, kes lubavad: „Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile."25 Ma tunnistan, et meie kohustuste rada on selgelt märgistatud jagamatu usuga Jumalasse, Igavesse Isasse ja Tema Poega, Jeesusesse Kristusesse, ning palve väesse. Seda rada peavad käima kõik Jumala lapsed, kes Teda armastavad ja soovivad pidada kinni Tema käskudest. Noored jõuavad seda rada mööda eneseteostuse ja ettevalmistamiseni, täiskasvanud tugevama usu ja sihikindluseni, eakam põlvkond väljavaadeteni jääda lõpuni õigemeelseks. See rada varustab kõiki ustavaid rändureid Issanda toega, kaitseb neid meie ajale omase kurjuse eest ja annab neile teadmise, et „lõppsõna kõigest [on]: „Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus!"26 Jeesuse Kristuse nimel, aamen. VIITED 1. Ms 7:61; rõhutus lisatud. 2. Joseph F. Smith. Gospel Doctrine, 5. kd, 1939, lk 156. 3. Mo 1:17. 4. Al 7:22. 5. Hl 15:5. 6. Corrie ten Boom. Tramp for the Lord, 1974, lk 54-55. 7. Lk 18:22. 8. Thomas S. Monson, tsiteeritud loa alusel. 9. Kg 12:13; rõhutus lisatud. 10. Thomas S. Monson. Duty Calls. - Ensign, mai 1996, lk 43. 11. Vt ÕL 20:17-19. 12. Vt ÕL 93:36. 13. Vt 1Jh 4:8. 14. Vt Jh 3:16; Hl 5:10-11. 15. Joseph F. Smith. Conference Report, okt 1899, lk 70; rõhutus lisatud. 16. Vt Mn 10:32-33; ÕL 59:5. 17. Vt Alma 7:23, 27. 18. 1Pt 3:12. 19. Teachings of Presidents of the Church: Brigham Young, 1997, lk 45; rõhutus lisatud. 20. 3Ne 18:18-19, 21. 21. Vt ÕL 50:29-30. 22. Jk 4:3. 23. Mt 6:10. 24. Mt 6:8. 25. Mt 7:7; vt ka Piibli lisa, JST, Mt 7:12-13. 26. Kg 12:13; rõhutus lisatud.