Uhkus ja preesterlus President Dieter F. Uchtdorf Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas Uhkus on kui hoob, mis preesterluse väe välja lülitab. Alandlikkus seevastu lülitab selle jälle sisse. Mu kallid vennad! Tänan teid, et olete kogunenud kõikjal maailmas sellele üldkonverentsi preesterluse istungile. Teie kohalolek kõneleb pühendumusest seista – kus te parasjagu ka ei viibiks – ühes oma vendadega, kes hoiavad preesterlust, ja teenida ning austada Issandat ja Lunastajat Jeesust Kristust. Sageli hindame oma elu meeltesse ja südamesse sööbinud sündmuste järgi. Minu elus on olnud mitu sellist sündmust. Üheks neist oli president Ezra Taft Bensoni ajatu jutlus 1989. aastal, mil ta hoiatas uhkuse eest. Sissejuhatuses märkis president, et see teema on tal juba mõnda aega südamel olnud.1 Olen viimaste kuude jooksul kogenud sarnast tunnet. Püha Vaim on innustanud mind lisama ka enda tunnistuse, kinnitamaks president Bensoni 21 aasta tagust sõnumit. Igal surelikul on uhkuse patuga lähedane suhe või vähemasti sinasõprus. Keegi pole suutnud sellest hoiduda, vaid vähesed jagu saada. Kui ütlesin oma naisele, millest kõneleda kavatsen, naeratas ta ning tähendas: „Hea, et räägid teemal, mida nii hästi tunned." Uhkuse tähendusest Mulle meenub president Bensoni mõjuvõimsa kõne üks huvitavaid kõrvalnähte. Mõnda aega peeti Kiriku liikmete seas täielikuks tabuks väita, et nad on uhked oma laste, kodumaa või töö üle. Sõna uhkus kadus meie sõnavarast. Pühakirjadest leiame küllalt eeskujusid headest ja õigemeelsetest inimestest, kes rõõmustavad õigsuse üle ning samas ülistavad Jumala headust. Meie Taevane Isa ise tutvustas oma Armastatud Poega sõnadega „kellest mul on hea meel".2 Alma tundis uhkust, et sai olla „tööriistaks Jumala käes"3. Apostel Paulus rõõmustas Kiriku liikmete ustavuse üle.4 Vägev misjonär Ammon juubeldas edu üle, mida tema ja ta vennad misjonäridena kogesid.5 Leian, et eristada tuleks uhkust ning teatud asjade üle uhke olemist. Ma tunnen uhkust paljude asjade üle. Olen uhke oma naise üle, oma laste ja lastelaste üle. Ma olen uhke Kiriku noorte üle ning tunnen rõõmu nende suuremeelsusest. Olen uhke ka teie üle, mu kallid ustavad vennad. Ma olen uhke, et saan Jumala püha preesterluse hoidjana seista teiega õlg õla kõrval. Uhkus kui patt seisneb eneseülendamises Mille poolest erineb sedalaadi tunne sellest uhkusest, mida president Benson nimetas universaalseks patuks?6 President Bensoni sõnul külvab selline uhkus vaenu ja viha ning viib meid vastuollu Jumala ja teiste inimestega. Selle uhkuse olemus seisneb võrdlemises. Reeglina saab see alguse mõttest: „Vaadake mind, vaadake, milliseid suurepäraseid asju ma olen korda saatnud!," Ning lõpeb järeldusega,: „Seega olen ma teistest parem." Kui meie südant täidab uhkus, paneme toime tõsise patu, sest rikume kahte suurt käsku.7 Selle asemel et Jumalat kummardada ja ligimesi armastada, tõstame esile oma imetluse ja armastuse tõelise objekti – selle, kes meile peeglist vastu vaatab. Uhkus on omaenda mina ülistamine. Ja see on patt. See on paljude jaoks nende isiklik Rameumptom, püha alus, mis õigustab kadedust, ahnust ja edevust.8 Mõnes mõttes on selline uhkus algpatt, sest juba enne maailma loomist, hukutas see Lutsiferi, hommiku poja „kes oli võimul Jumala juures".9 Kui uhkus võib hukutada kellegi nii võimeka ja paljutõotava, siis kas me ei peaks omaenda hinge hoolikamalt süüvima? Uhkusel on mitu palet Uhkus on pahaloomuline kasvaja. See on värav mitmete muude inimlike nõrkuste juurde. Võiks isegi öelda, et iga teine patt on olemuselt uhkuse väljendus. Uhkusel kui patul on mitu palet. Mõned hakkavad nautima enda tähtsust, oma saavutusi, andeid, rikkust või positsiooni. Nad peavad neid õnnistusi tõendiks, et on väljavalitud, teistest paremad, õigemeelsemad. „Tänu Jumalale, et olen sinust erilisem," meelisklevad nad ja janunevad teiste imetlemise ja kadetsemise järele. See on eneseimetlemise patt. Mõnede puhul muutub uhkus kadeduseks. Kibedusega vaadatakse neile, kel on parem töökoht, kes on andekamad või rikkamad. Nad püüavad teisi haavata, maha teha või mustata petliku ja vääritu katsega iseennast seeläbi kõrgemale tõsta. Kui need, keda nad kadestavad, komistavad või haiget saavad, tuntakse selle üle salamisi heameelt. Näide spordist Parimaid näiteid sellest võib leida spordimaailmast. Mulle on alati meeldinud spordiüritusi jälgida. Kuid pean tunnistama, et mõnikord valmistab mulle see, mida ma seal näen, piinlikkust. Kuidas on võimalik, et muidu heatahtlikud ja osavõtlikud inimesed äkitselt vastasmeeskonna ja selle fännide suhtes nii sallimatud ja vaenulikud on? Olen näinud, kuidas spordifännid oma rivaale halvustavad ja maa põhja kiruvad. Nad otsivad üles pisimagi eksimuse ja puhuvad selle suureks. Viha õigustatakse üldistustega ja see suunatakse kõikidele, kes on vastasmeeskonnaga seotud. Neile valmistab rõõmu kui rivaalidel viltu veab. Vennad! Kahjuks näeme tänapäeval liigagi tihti samasugust suhtumist ja käitumist poliitikat, rahvusküsimusi ja religiooni puudutavatel väitlustel. Mu kallid preesterluse vennad! Mu armastatud vennad Kristuses, kas me ei peaks latti kõrgemale tõstma? Peaksime preesterluse hoidjatena mõistma, et kõik Jumala lapsed on ühesugused. Me oleme üks vendadest koosnev inimkonda esindav võistkond. Surelik elu on meie mänguväljak. Meie eesmärgiks on õppida armastama Jumalat ja laiendada seda armastust kaasinimeste vastu. Oleme siin, et elada Tema seaduste järgi ning rajada Jumala kuningriik. Me oleme siin, et arendada, ülendada, kohelda õiglaselt ning julgustada kõiki Taevase Isa lapsi. Me ei tohi õhku täis minna Kui mind üldjuhiks kutsuti, oli mul õnn saada juhatust mitmelt vanemalt Kiriku vennalt. Ühel päeval tekkis mul võimalus sõita vaia konverentsile koos president James E. Faustiga. Sõidu ajal leidis president Faust aega, et õpetada mulle mõnesid minu kutse olulisi põhimõtteid. Ta selgitas ühtlasi, et Kiriku liikmed on väga kenad inimesed, eriti kenad on nad üldjuhtide vastu. Ta ütles: „Nad kohtlevad sind hästi. Nad ütlevad sulle ilusaid sõnu," seejärel puhkes ta naerma ja lisas, „Dieter, ole selle eest tänulik, aga ära liiga õhku täis mine." Vennad, see õppetund kulub meile kõigile marjaks ära hoolimata kutsest või positsioonist. Võime olla tänulikud tervise, vara või töökoha eest, kuid me ei tohi liiga õhku täis minna. Kui keskendume vaid iseenda tähtsustamisele, võimule või mainele, kui juurdleme vaid oma kuvandi üle, selle üle, mida teised meist arvavad ja muust ei mõtlegi, on kuri karjas ja uhkus võtab võimust. Pühakirjades hoiatatakse korduvalt uhkuse eest: „Ülbusest tõstab kuri riidu, aga kes nõu kuulda võtavad, on targad!”10 Apostel Peetrus hoiatas: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu!11 Mormon selgitas: „Mitte keegi pole vastuvõetav Jumala ees, välja arvatud tasased ja südames vagad.”12 Issand valib tahtlikult selle "mis on nõder maailma ees, … et tema teeks häbi sellele, mis on vägev”.13 Ta teeb seda, näitamaks, et Tema juhib enda tööd, et me ei „paneks usaldust liha käsivarrele".14 Me oleme Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse teenijad. Preesterlust ei antud meile selleks, et jääksime ootama tunnustust ja kiitust. Oleme siin selleks, et käised üles käärida ja tööd teha. Ülesanne, mida täitma peame, pole lihtsate killast. Meid kutsuti, et aitaksime valmistada maailma ette Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tulekuks. Me ei otsi endale au, vaid kiidame ja ülistame Jumalat. Teame, et panus, mille saame anda, on väike, kuid rakendades õigemeelselt preesterluse väge, võib Jumal meie kaudu suurt ja imelist tööd teha. Peame nagu Mooseski õppima, „et inimene ei ole midagi"15 iseenesest, kuid „Jumalal on kõik võimalik”16. Jeesus Kristus on alandlikkuse täiuslik eeskuju Ka selles vallas on Jeesus Kristus meile täiuslikuks eeskujuks. Kui Lutsifer püüdis Isa päästmisplaani muuta ja kogu au endale saada, ütles Päästja: „Isa, sinu tahe sündigu ja hiilgus olgu igavesti sinu."17 Hoolimata oma imelistest võimetest ja saavutustest jäi Päästja alati tasaseks ja alandlikuks. Vennad, meie käes on „[püha preesterlus] Jumala Poja korra järgi"18. See on vägi, mille Jumal on andnud meestele maa peal, et nad Tema nimel tegutseksid. Selleks et Tema väge kasutada, peame üritama olla Päästja sarnased. See tähendab, et peame täitma Isa tahet nagu täitis Päästja19, jätame kogu au Isale, nii nagu jättis Päästja20 ja kaotame teisi teenides iseennast nagu Päästja. Uhkusepatt on kui hoob, mis preesterluse väe välja lülitab.21 Alandlikkus seevastu lülitab selle jälle sisse. Olgem alandlikud ja täis armastust Kuidas vabaneda laialtlevinud ja hävitava jõuga uhkusepatust? Kuidas saaksime muutuda alandlikumaks? Pea võimatu on olla uhke, kui südant täidab ligimesearmastus. „Ükski ei saa aidata selles töös, ilma et ta oleks alandlik ja täis armastust."22 Kui vaatame maailma läbi Kristuse puhta armastuse läätse, hakkame mõistma ka alandlikkust. Mõni arvab ehk, et alandlikkus tähendab iseenda alavääristamist. Alandlikkus ei tähenda iseenda madaldamist, iseenda veenmist, et me pole midagi väärt, et oleme mõttetud ja tähtsusetud. Ka ei tähenda see Jumalalt saadud annete eitamist või varjamist. Me ei ole alandlikud kui alahindame ennast, vaid siis, kui kulutame oma jõu enese upitamisele. Kui suhtume oma töösse kui võimalusse teenida Jumalat ja ligimesi, muutume ka alandlikumaks. Alandlikkus suunab meie tähelepanu ja armastuse teistele ning Taevase Isa eesmärkidele. Uhkus teeb aga vastupidist. See ammutab jõudu isekuse sügavast kaevust. Hetkel, mil meie mõtted ei tiirle enam iseenda ümber, mil teisi teenides unustame iseenda, kaob ka uhkus. Mu kallid vennad! Ilmas on palju inimesi, kes vajavad abi, kelle peale peaksime mõtlema. Ja palun ärge eales unustage seejuures ka oma peret ja abikaasat! Teenimisviise on palju. Meil pole aega vaid endiga tegeleda. Kui ma veel lennukikapten olin, kasutasin juhikabiinis alati ühte ja sama pastapliiatsit. Lihtsa sõrmevajutusega sain valida nelja erineva värvi vahel. Pastapliiats ei protestinud, kui tahtsin sinise asemel punast värvi kasutada. See ei öelnud mulle: „Ma ei tööta õhtul pärast kella kümmet, uduga või kui oleme liiga kõrgel." Ka ei öelnud see: „Kasuta mind ainult tähtsate dokumentide puhul, mitte igapäevaste paberite täitmisel." Pastapliiats täitis usaldusväärselt kõiki vajalikke ülesandeid olenemata nende tähtsusest. Pastapliiats oli alati valmis mind teenima. Niisamuti oleme meie tööriistadeks Jumala käes. Kui meie süda on õiges kohas, siis me ei hädalda, et meile antud ülesanne on meie võimeid arvestades liiga mannetu, vaid teeme seda, mida iganes meil teha palutakse. Nii saab Issand kasutada meid oma töö tegemisel, mis jääb väljapoole meie mõistmist. Lubage mul lõpetada president Ezra Taft Bensoni sõnadega tema 21 aasta tagusest inspireeritud sõnumist: „Uhkus on Siionis suureks komistuskiviks. Me peame uhkusest võitu saama ja astja seestpoolt puhtaks tegema.23 Me peame „alistuma Püha Vaimu kutsele", jätma maha „loomupärase inimese", saama „pühaks läbi Issanda Kristuse lepituse" ning saama „lapse sarnaseks – alistuvaks, tasaseks, alandlikuks."24 Jumal tahab alandlikke inimesi. … „Õnnistatud on need, kes alandavad end ise ilma, et nad oleksid sunnitud olema alandlikud.”25 Olgem alandlikud! Me saame sellega hakkama. Ma tean seda."26 Mu kallid vennad! Järgigem Päästja eeskuju ning otsigem võimalusi teenida ja mitte ihaldada selle eest kuulsust ja kiitust. Minu palve on, et me tabaksime ära uhkuse, juuriksime selle oma südameist välja ning asendaksime selle „õigus[e], jumalakartus[e], us[u], armastus[e], kannatlikkus[e] [ja] tasadus[ega]”27. Jeesuse Kristuse nimel, aamen. VIITED 1. Vt Ezra Taft Benson. Beware of Pride. – Ensign, mai 1989, lk 4. 2. 3Ne 11:7. 3. Alma 29:9. 4. Vt 2Ts 1:4. 5. Vt Al 26. 6. Ezra Taft Benson. – Ensign, mai 1989, lk 4. 7. Vt Mt 22:36–40. 8. Vt Al 31:21. 9. ÕL 76:25. 10. Õp 13:10. 11. 1Pt 5:5. 12. Mn 7:44. 13. 1Kr 1:27. 14. ÕL 1:19. 15. Ms 1:10. 16. Mt 19:26. 17. Vt Ms 4:1–2. 18. ÕL 107:3. 19. Vt Jh 8:28–29. 20. Vt Jh 17:4. 21. Vt ÕL 121:34–37. 22. ÕL 12:8. 23. Vt Al 6:2–4; Mt 23:25–26. 24. Mo 3:19; vt ka Al 13:28. 25. Alma 32:16. 26. Ezra Taft Benson. Ensign, mai 1989, lk 6–7. 27. 1Tm 6:11.