Teie usu pärast Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist Minu tänu kõigile teile, imelised Kiriku liikmed, kes te tõestate oma elus iga päev, et Kristuse puhas armastus „ei hävi ilmaski”. President Monson, kogu selle kiriku liikmeskond kõikjal maailmas laulis seda suurepärast kirikulaulu selle imetoreda kooriga ja me ütleme: „Tänu, Looja, Sul? prohveti eest!” Täname sind sinu elu ja eeskuju eest ning selle tervitussõnumi eest Kiriku käesoleva üldkonverentsi hakul. Me armastame sind, me imetleme sind ja me toetame sind! Tõepoolest, täna pärastlõunase teenistuse ajal on meil ametlikum võimalus tõsta kätt toetuse andmiseks mitte ainuüksi president Monsonile, vaid ka kõikidele teistele Kiriku üldistele ametikandjatele. Kuna ka minu nimi on selles nimekirjas, siis lubage mul kasutada seda võimalust ja tänada teid juba varakult kõigi nimel käetõstmise eest. Keegi meist ei saaks teenida ilma teie palvete ja ilma teie toetuseta. Teie ustavus ja teie armastus tähendavad meie jaoks enamat, kui suudame sõnadesse panna. Samas vaimus jätkates tahan ma oma tänase sõnumiga öelda, et ka meie toetame teid, et me vastame teile samasuguste südamlike palvetega ja sama armastusega. Igaüks meist teab, et Kiriku juhtivatele ametikandjatele on antud erilised võtmed, lepingud ja kohustused, kuid teame ka seda, et Kirik ammutab võrratut jõudu, täiesti ainulaadset elujõudu iga liikme usust ja pühendumusest siin Kirikus, kes te ka poleks. Ükskõik kus riigis te elate, kui noore või küündimatuna te end ka tunnete või kui eaka või puudulikuna te end näete, ma tunnistan teile, Jumal armastab teid isiklikult. Teie olete Tema töös kesksel kohal ning Tema Kiriku juhtivad ametikandjad peavad teid kalliks ja palvetavad teie eest. Igaühe isiklik väärtus ja püha hiilgus on just selleks põhjuseks, miks päästmis- ja ülendusplaan olemas on. Vastupidiselt levinud arvamusele, käib see teie kohta. Ei, ärge vaadake oma naabri poole! Ma räägin teiega! Mul on olnud raskusi leida piisavalt sõnu, et öelda teile, kui väga Jumal teid armastab ja kui tänulikud meie siin poodiumil teie eest oleme. Ma püüan olla taevaste inglite häälekandjaks ja tänada teid kõige hea eest, mida iial teinud olete, iga hea sõna eest, mida iial lausunud olete, iga ohverduse eest, mida iial toonud olete, et pakkuda kellelegi – ükskõik kellele – Jeesuse Kristuse evangeeliumi ilu ja õnnistusi. Olen tänulik Noorte Naiste juhtide eest, kes korraldavad tütarlastelaagreid ning ilma šampooni, duši ja ripsmetušita muudavad suitsused lõkkeäärsed tunnistuskoosolekud ühtedeks kõige kütkestavamateks vaimseteks kogemusteks, millest need tüdrukud – või need juhid – oma eluajal osa saavad. Olen tänulik kõikide naiste eest Kirikus, kes on olnud minu elus kindlad kui Siinai mägi ja kaastundlikud kui mägi, kus Kristus tõi kuuldavale õndsakskiitmised. Me muigame vahel oma õdede lugude peale – teate küll: tarretised, lapitekid ja peieroad. Kuid minu pere on kõik need asjad ühel või teisel ajahetkel tänuga vastu võtnud. Kord isegi lapiteki ja peieroa ühel ja samal päeval. Meie Abiühingu õed soovisid, et see pisike lapitekk muudaks mu varalahkunud väikevenna kodutee taevasse soojaks ja õdusamaks. Võtsime tänuga vastu ka toidu, mis heast tahtest pärast ärasaatmist meie perele anti. Seda tehti, ilma et oleksime sõnagi lausunud. Te võite muiata meie tavade üle, kuid mingil kombel on need liigagi sageli ilma suurema tänuta jäänud naised meie kirikust alati kohal, kui käed on lõdvad ja põlved halvatud.1 Tundub, et nad tajuvad vaistlikult Kristuse teadaande jumalikkust, et „mida te iganes olete teinud ühele nende … vähemate … seast, seda te olete minule teinud!”2 Ja preesterluse vennad ei vääri vähem kiitust. Näiteks meie noorte meeste juhid, kes sõltuvalt ilmastikust ja mandrist võtavad ette kas 80-kilomeetriseid kontimurdvaid matku või kaevavad koopaid jäässe – püüdes neis magada, mis muudab selle öö ilmselt pikimaks omataoliste seas. Olen tänulik omaenda ülempreestrite rühmaga seotud mälestuste eest, kes aastaid tagasi mitme nädala jooksul kordamööda ühe sureva kvoorumiliikme magamistoas väikeses tugitoolis magasid, et tema eakas ja samuti habras naine oma armastatu viimastel elunädalatel veidi puhata saaks. Olen tänulik Kiriku õpetajate, ametikandjate, nõustajate ja asjurite armee eest, rääkimata inimestest, kes alati laudu üles seavad ja toole kokku panevad. Olen tänulik pühitsetud patriarhide, muusikute, pereajaloolaste ja luuhõrenemise all kannatavate abielupaaride eest, kes läbi raskuste oma väikeste kohvrikestega, mis on nüüd vaata et suuremad kui nad ise, kell 5 hommikul templisse lähevad. Olen tänulik isetute lapsevanemate eest, kes vahest isegi elukestva puudega, mõnikord isegi rohkem kui ühe puudega lapse ja mõnikord rohkem kui ühe lapse eest hoolitsevad. Olen tänulik laste eest, kes elus hiljem hoolitsevad omakorda haigete või eakate vanemate eest. Ja sellele peaaegu täiuslikule eakale õele, kes hiljuti vabandaval häälel sosistas, et ta pole kunagi Kirikus kusagil juht olnud, vaid et ta on olnud vist üksnes abiline, ütlen ma: „Kallid õde! Jumal õnnistagu Sind ja kõiki kuningriigi abilisi!” Mõned meist, kes on juhid, loodavad olla ühel päeval Jumala ees sama heas kirjas, kui teie olete juba praegu. Kahjuks on minu elus jäänud liiga sageli sellised suure usuga head inimesed tänamata. President James E. Faust seisis 13 aastat tagasi siin kõnepuldis ja ütles: „Mäletan, et kui olin väike poiss, … valmistas mu vanaema … kuumal puupliidil maitsvaid toite. Kui halukast pliidi kõrval tühjaks sai, läks vanaema vaikides … välja puuriida juurde uute seedrihalgude järele ja tassis raske, halge täis kasti majja tagasi. Olin nii hoolimatu, … et istusin edasi ja lasin oma vanaemal seda kasti täita.” Seejärel lausus ta tundehellal häälel: „Mul on enda pärast häbi ja olen oma tegematajätmist kogu elu kahetsenud. Loodan vanaemalt ühel päeval andeks paluda.”!”3 Kui üks minu arvates nii täiuslik mees nagu president Faust tunnistab oma noorusea eksimusest, ei jää mul üle muud, kui sarnaselt üles tunnistada ja ka ise täna suure hilinemisega tänu avaldada. Kui mind veel ammu enne aegade koidikut misjonile kutsuti, ei olnud misjonikulud kõigile võrdsed. Igaüks pidi tasuma just selle misjoni kulutuste eest, kuhu ta saadeti. Mõni misjon oli väga kallis ja nagu selgus, oli minu oma üks neist. Nii nagu me ikka misjonäre õhutame, olin ka mina kogunud raha ja müünud isiklikke asju, et võimalikult palju enda eest ise maksta. Arvasin, et sellest rahast piisab, aga polnud kindel, kas jätkub misjoni viimaste kuude jaoks. See küsimus meeles mõlkumas, lahkusin ma õndsas meeleolus ikkagi oma pere juurest parima kogemuse järele, mida keegi võib loota. Armastasin oma misjonit, nagu ei ükski noor mees eales ei enne ega ka pärast seda pole armastanud. Koju naasin ma just siis, kui mu vanemad ise misjonile kutsuti. Mida ma nüüd teen? Kuidas ma oma kõrghariduse eest maksan? Kuidas õnnestub mul maksta toidu ja majutuse eest? Ja kuidas viia täide suur soov, mida olin oma südames kandnud – abielluda hingematvalt täiusliku Patricia Terryga? Ma ei varjagi, et olin heitunud ja hirmul. Läksin kõhklevalt kohalikku panka ja küsisin peresõbrast juhatajalt, kui palju mul arvel raha on. Ta näis olevat üllatunud ja ütles: „Jeff, sinu arvel on kõik alles. Kas nad siis ei öelnud sulle? Su vanemad tahtsid sulle nii nagu vähegi võimalik abiks olla, et koju jõudes jalad alla saaksid. Kui olid misjonil, ei võtnud nad su arvelt sentigi. Arvasin, et sa teadsid seda.” Aga ma ei teadnud. Tean vaid seda, et mu isa, end ise välja õpetanud raamatupidaja, nagu neid meie väikelinnas kutsuti, kellel oli väga vähe kliente, ei kandnud ilmselt kahe aasta jooksul uut ülikonda, uut triiksärki ega uut kingapaari, et tema pojal oleksid kõik need asjad misjonil olemas. Mida ma tookord ei teadnud ja alles siis teada sain, oli see, et mu ema, kes polnud kogu abielu jooksul väljaspool kodu tööl käinud, võttis vastu töö kohalikus kaubamajas, et minu misjonikulutused kaetud saaksid. Ja sõnagi sellest ei jõudnud misjonil minuni. Sellest kõigest ei räägitud ühtegi sõna. Kui paljud isad on teinud siin Kirikus just niisamuti nagu minu isa? Ja kui paljud emad teevad sel majanduslikult raskel ajal ikka veel nagu minu ema? Isa on olnud surnud 34 aastat ja nii tuleb mul president Fausti sarnaselt oodata, et teda teises ilmas tõeliselt tänada. Kuid minu armas ema, kes saab järgmisel nädalal 95, jälgib täna seda ülekannet rõõmsalt oma kodus Saint-George?is, seega pole tema tänamiseks liiga hilja. Ema ja isa ning kõik emad, isad, perekonnad ja ustavad inimesed kõikjal, ma tänan teid ohverduste eest oma laste (ja teiste inimeste laste!) heaks, et tahate nii väga anda neile seda edumaad, mida teil endal ei olnud, et tahate nii väga teha nende elu nii õnnelikuks, kui suudate. Minu tänu kõigile teile, imelised Kiriku liikmed – ja suurele hulgale headele inimestele, kes ei ole meie Kirikust – kes te tõestate oma elus iga päev, et Kristuse puhas armastus „ei hävi ilmaski”!”4. Keegi teist ei ole tähtsusetu juba seetõttu, et teete Jeesuse Kristuse evangeeliumist selle, mis see tegelikult on: te olete elav meeldetuletus Tema armust ja halastusest, aidates konfidentsiaalselt, kuid siiski vägevalt, tulla väikestes külakestes ja suurlinnades ilmsiks Tema headel tegudel ja elul, mille Ta andis, tuues teistele inimestele rahu ja päästet. Meil on sõnulseletamatu au olla loetud sellise püha aate elluviimisel teie sekka. Ma ütlen täna teile, nagu Jeesus ütles nefilastele: „Teie … usu pärast … [on] mu rõõm … täielik. Ja kui ta oli öelnud neid sõnu, ta nuttis."!”5. Vennad ja õed! Nähes teie eeskuju tõotan, et luban olla parem, olla veelgi ustavam – lahkem, pühendunum, heatahtlikum ja truum – nõnda, nagu on meie Taevane Isa ja nõnda, nagu juba on paljud teie seast. Sellest ma palvetan Tema nimel, kes on kõikides asjades meile suureks eeskujuks, nimelt Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen. Viited 1. Vt Hb 12:12; ÕL 81:5. 2. Mt 25:40. 3. James E. Faust. The Weightier Matters of the Law: Judgment, Mercy, and Faith. – Ensign, nov 1997, lk 59. 4. 1Kr 13:8; vt ka Mn 7:46-47. 5. 3Ne 17:20–21.