Püsi teel Rosemary M. Wixom Algühingu üldjuhataja Kui järgime oma lastel käest hoides Päästja juhatust, naaseme kõik meie taevasesse koju ja oleme kaitstud meie Taevase Isa käte vahel. Hiljaaegu oli mul võimalus viibida väikese Kate Elizabethi sünni juures. Siia ilma saabudes anti ta oma ema sülle. Kate sirutas end ja haaras kinni ema sõrmest. Tundus nagu ütleks ta sellega: „Kui ma kinni hoian, kas aitad mul siis püsida teel, mis viib mind Taevase Isa juurde tagasi?” Seitsmeaastaselt põdes Joseph Smith tüüfust ja tema jalas tekkis infektsioon. Dr Nathan Smith oli esimene, kes kasutas ravimisel meetodit, mille abil oli võimalik haiget jalga päästa. Selleks pidi ta tegema Josephi jalga ilma tuimestuseta sisselõike ja eemaldama tüki nakatunud luust. Joseph keeldus brändist, mis oleks valu leevendanud ega lubanud end ka kinni siduda. Ta ütles: „Ma tahan, et isa istuks minu voodi kõrval, et saaksin ta käest kinni hoida, siis olen valmis tegema kõike, mida vaja.”1 Kõikjal üle maailma ütleme me oma lastele: „Võta mu käest. Hoia kõvasti kinni. Koos püsime teel, mis viib tagasi meie Taevase Isa juurde.” Vanemad, vanavanemad, naabrid, sõbrad, Algühingu juhid! Igaüks meist võib sirutada käe, et hoida lapsi. Me võime seisatada, maha kükitada, vaadata neile silma ja tajuda neile sünniga kaasa antud soovi järgida Päästjat. Võtke neil käest kinni! Astuge käsikäes! Meie võimuses on juhtida lapsed usu teele ja neid seal hoida. Ükski laps ei peaks kõndima sellel teel üksi kuni me talle päästmisplaani lahti pole seletanud. Selle plaani mõistmine aitab lastel hoida kinni tõdedest, et nad on Jumala lapsed ja et Jumalal on plaan, mille järgi nad elasid enne maapealset elu koos Jumalaga, et nad hõiskasid rõõmust võimaluse üle tulla maa peale ja et Päästja abiga võime me kõik pöörduda tagasi meie Taevase Isa juurde. Kui nad mõistavad plaani ja seda, kes nad on, ei tunne nad hirmu. Alma 24. peatükist loeme: „Ta armastab meie hingi samamoodi, kui ta armastab meie lapsi, seepärast … [on] päästeplaan meile teada antud samuti nagu tulevastele põlvedele.”!”2 Me alustame oma lastele päästmisplaani õpetamist sellega, et hoiame ise raudkäsipuust kindlalt kinni. Raudkäsipuust kindlalt kinni hoides võime võtta oma lapse käe ja kõndida temaga koos kitsal ja ahtal teel. Meie eeskuju nakatab teda. Meie kindlameelsed teod kutsuvad teda meid järgima. Me ei pea olema täiuslikud, üksnes ausad ja siirad. Lapsed tahavad tunda, et nad kuuluvad oma vanematega kokku. Kui vanem ütleb: „Me suudame seda teha! Me võime perega iga päev pühakirju lugeda,” teevad seda ka lapsed! Ühe nelja väikese lapsega pere kirjast loeme: „Otsustasime alustada tasapisi, sest lapsed on püsimatud. Meie vanim laps ei osanud veel lugeda, kuid ta võis korrata meie sõnu. Hakkasime igal õhtul kolme salmi kaupa Mormoni Raamatut lugema. Lugesime mehega kordamööda kumbki ühe salmi, seejärel kordas Sydney talle ette öeldud salmi. Kui ka teised poisid hakkasid ka salme kordama, jõudsime lugemisega nelja-viie salmini. Jah, see oli üksluine, kuid me jätkasime lugemist. Me ei kiirustanud, vaid püüdsime süüvida salmide sisusse. Meil kulus Mormoni Raamatu läbilugemiseks kolm ja pool aastat. Tundsime sellest saavutusest suurt rõõmu!” Kiri jätkub: „Igapäevasest pühakirjalugemisest on nüüdseks saanud meie peres traditsioon. Meie lapsed on tuttavad pühakirja väljendusviisiga ja meie abikaasaga kasutame võimalust tunnistada tõest. Mis aga veelgi tähtsam, Vaim on muutunud meie kodus tugevamaks." Kas te võtate selle pere kogemuse endale eeskujuks? Mina võtsin. Kui meie sooviks on kindlalt kinni hoida Jumala sõnast, võime lugemist alustada ka ühest salmist. Alustada pole kunagi hilja. Te võite teha seda kohe. Kui meie oma lapsi ei õpeta, teeb seda maailm. Lapsed on võimelised juba väga varakult õppima kõike, mida maailm tahab neile õpetada. Me peame juba täna alustama nendega kõnelusi sellest, mida nad viie aasta pärast peaksid teadma. Kasutage nende õpetamiseks igat võimalust. Saagu igast neid tabanud kimbatusest, iga teo tagajärjest ja igast katsumusest, võimalus õpetada evangeeliumi tõdesid. Alustades oma väikebussiga 40-minutilist kojusõitu, ei osanud Shannon – noor ema, aimatagi, et õpetab sellel teekonnal oma lastele palve väest. Vanaema juurest lahkudes polnud lähenevast tormist märkigi, kui nad aga kanjonisse jõudsid, muutus tasane lumesadu tuisuks. Libe tee võttis sõiduki vibama. Nähtavus muutus nullilähedaseks. Tema kaks väiksemat last tunnetasid olukorra pingelisust ja hakkasid nutma. Shannon ütles kahele vanemale lapsele, 8-aastasele Heidile ja 6-aastasele Thomasele: „Te peate palvetama. Me vajame turvaliseks kojujõudmiseks Taevase Isa abi. Palvetage, et me ei jääks lumevangi ega sõidaks teelt välja.” Värisevi käsi rooliratast keerates kuulis ta, kuidas auto tagaistmel sosinal lühikesi palveid loeti: „Taevane Isa, palun aita meil turvaliselt koju jõuda, palun aita, et me ei sõidaks teelt välja!” Mõne aja pärast rahustasid palved kaks väiksemat last maha ja nad jätsid nutu, just nagu oleksid mõistnud, et tee on kinni tuisanud ja edasi sõita enam ei saa. Shannon pööras auto ettevaatlikult ringi ja leidis ühe motelli, kus saata mööda öö. Motelli jõudes põlvitasid nad palves ja tänasid Taevast Isa, et Ta nad turvalisse kohta oli juhatanud. Tol õhtul oli ema õpetanud oma lastele palve väest. Millised on meie laste katsumused? Nagu Joseph Smith, nii võivad ka meie lapsed leida endas julgust „teha kõike, mis vaja”. Kui oleme nende kasvatamisel sihikindlad, hoiame lapsi ja õpetame neile läbi palve ja pühakirjade Taevase Isa plaanist, teavad nad kust nad on pärit, miks nad on siin ja kuhu nad lähevad. Mullu kevadel käisime abikaasaga vaatamas oma nelja-aastase lapselapse jalgpallimängu. Kui lapsed palli taga ajades laiali jooksid, oli väljakul tunda tõelist elevust. Lõpuvile kõlades ei teadnud lapsed kes võitis, kes kaotas. Nad olid lihtsalt mänginud. Treenerid saatsid lapsed vastasmeeskonnal kätt suruma. Seejärel juhtus midagi üsna ebatavalist. Treener kutsus kõiki võidutunnelit moodustama. Vanemad, vanavanemad ja mõned publiku hulgast, kes olid mängu vaatama tulnud, kogunesid kahte viirgu näod vastastikku. Kui käed üles tõstsime, moodustus kaar. Kilgates jooksid lapsed pealtvaatajate tervitushüüete saatel täiskasvanute vahelt läbi. Peagi ühinesid teistega ka vastasvõistkonna mängijad. Täiskasvanud elasid rõõmustades kaasa nii võitjatele kui kaotajatele, kes kõik võidutunnelist läbi jooksid. Nägin oma vaimusilmas teist pilti. Mulle tundus, et näen lapsi elamas plaani järgi, mille Taevane Isa on iga lapse jaoks loonud. Nad jooksid kitsal ja ahtal teel neid armastavate pealtvaatajate käte vahelt läbi ja kõik olid rõõmsad. Jaakob ütles: „Oo, kui suurepärane on meie Jumala plaan!”3 Päästja on raja kätte juhatanud ja märkinud sihid.4 Ma tunnistan, et kui järgime oma lastel käest hoides Päästja juhatust, naaseme kõik meie taevasesse koju ja oleme kaitstud meie Taevase Isa käte vahel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen. VIITED 1. Vt Lucy Mack Smith. History of Joseph Smith. His Mother, toim Preston Nibley, 1958, lk 56–57. 2. Al 24:14. 3. 2Ne 9:13. 4. Vt See tarkus suur ja armastus. Kiriku lauluraamat, lk 19.