„Armastus ei hävi ilmaski!" President Thomas S. Monson Selle asemel, et teisi hukka mõista ja arvustada, tundkem nende vastu Kristuse puhast armastust. Täna õhtul on meie hinge rõõmustatud ja kosutatud! Meid on õnnistatud kauni muusika ja inspireeritud sõnumitega. Issanda vaim on meiega. Ma palvetan, et saaksin Temalt oma mõtetest ja tunnetest rääkides inspiratsiooni. Alustan lühikese anekdootliku looga, mis juhatab sisse teema, millest tahaksin täna rääkida. Noor abielupaar, Lisa ja John, kolisid uude kohta elama. Hommikust süües vaatas Lisa aknast välja ja nägi, kuidas naabrinna pesu kuivama riputas. „John vaata, see pesu pole tal ju üldsegi puhas!" hüüatas Lisa. „Meie naaber ei oska pesu pesta!" John heitis pilgu naabri õuele, kuid ei öelnud midagi. Alati, kui naaber pesu välja riputas, kommenteeris seda Lisa nende samade sõnadega. Mõni nädal hiljem, kui Lisa jälle aknast välja vaatas, polnud ta imestusel piire: naabri aias nööril rippus säravpuhas pesu. Lisa ütles oma mehele: „Vaata John, ta on pesupesemise selgeks saanud! Huvitav, kuidas?" John vastas: „Kallis, ma tean, kuidas. Tahad ka teada? Ma tõusin täna varem üles ja pesin meie aknad puhtaks!" Sooviksin täna õhtul rääkida sellest, millise pilguga me üksteist vaatame. Kas näeme üksteist läbi pesemata aknaklaaside? Kas mõistame kohut teadmata kõiki üksikasju? Mida me teisi vaadates näeme? Millise hinnangu me teistele anname? Päästja ütles: „Ärge mõistke kohut!"1 Ja jätkas: „Aga miks sa näed pindu oma venna silmis, kuid palki oma silmas sa ei pane tähele?"2 Ehk teiste sõnadega, miks sa näed naabri aias sinu meelest musta pesu, kuid ei näe, et su oma aken on must? Keegi meist ei ole täiuslik! Ma ei tea kedagi, kes väidaks, et tema on. Ja siiski, hoolimata omaenda puudustest, näeme millegipärast teiste omi. Mõistame kohut selle üle, mida nad teevad või tegemata jätavad. Meil pole kuidagi võimalik teada, mis on inimeste südames, mis mõttes või mis ajendab kedagi ütlema või tegema midagi säärast, mis annab meile põhjust teda kritiseerida. Seega: „Ära mõista kohut!" Nelikümmend seitse aastat tagasi kutsuti mind üldkonverentsil Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse. Tol ajal kuulusin ma Kirikus preesterluse üldkomiteesse ja seega istusin enne minu nime mahahõikamist koos teiste komitee liikmetega poodiumil. Minu naine aga ei teadnud, kuhu minna või kuhu istuda, raske oli tabernaaklis üldse vaba istekohta leida. Üks meie hea sõber, kes oli ühe abiorganisatsiooni üldjuhatuses, istus ees poodiumil ja kutsus õde Monsoni enda kõrvale istuma. Sel naisel polnud aimugi minu uuest kutsest, mis kohe-kohe pidi maha hõigatama, kuid ta märkas õde Monsoni kimbatust ja kutsus ta lahkelt enda kõrvale istuma. Mu kallis naine tundis kergendust ja oli tänulik. Kuid istunud maha, kuulis ta seljataga sosistamist. Üks üldjuhatuse liikmetest väljendas oma pahameelt, et kellelgi jätkus jultumust kutsuda kõrvaline isik istuma Kiriku juhtidele ettenähtud kohale. Olenemata sellest, kes sellele kohale istuma kutsuti, polnud sellisele ebasõbralikule käitumisele mingit vabandust. Ometi kujutan ma ette, kuidas see naine end tundis, kui selgus, et „sissetungijaks" oli äsja ametisse kutsutud uue apostli abikaasa. Lisaks kalduvusele arvustada teiste tegusid ja sõnu, on paljudel meist komme arvustada teiste välimust – riietumist, soengut, kehakaalu jne jne. Aastaid tagasi lugesin ühest ajakirjast klassikalist lugu hukkamõistmisest. See oli tõestisündinud lugu, mida te ehk isegi mäletate, kuid mis väärib siiski ülekordamist. Keegi naisterahvas – tema nimi oli Mary Bartels – elas majas, mis seisis kohakuti üle tee asuva kliinikuga. Perekond elas alumisel korrusel, ülemine korrus oli välja üüritud kliinikus ravilkäivatele haigetele. Ühel õhtul seisis Mary ukse taga tõeliselt kohutava väljanägemisega mees ja küsis vaba tuba. Ta oli kühmus ja kortsus, nägu punetav ja paistetusest viltu kiskunud. Mees rääkis, et on lõunast saadik endale tulutult tuba otsinud. „Arvatavasti on asi minu näos," lisas ta. „Ma tean, et näen kohutav välja, kuid mu arst väidab, et pärast paari protseduuri peaks asi paranema." Ta ütles, et oleks nõus magama ka verandal kiiktoolis. Mehega vesteldes mõistis Mary, et sellel väiksekasvulisel mehel on suur süda. Kuigi ühtegi vaba tuba polnud, palus ta mehel istet võtta ja oodata, kuni ta talle magamiskoha leiab. Kui saabus magamamineku aeg, seadis Mary abikaasa külalise jaoks valmis välivoodi. Hommikul nägi Mary, et voodiriided olid korralikult kokku pandud, mehe enda leidis tai verandalt. Hommikusöögist võõras keeldus. Enne bussi peale minemist küsis ta, kas tohib järgmisele protseduurile tulles jälle nende juures ööbida. „Ma ei tekita teile ebamugavusi," lubas mees. „Ma võin ka toolil magada." Mary kinnitas, et ta võib nende juurde tagasi tulla. Mees käis aastaid ravil ja peatus alati Mary juures. Vanal mehel, kes ametilt oli kalur, oli alati kingituseks kaasas mereande ja aedvilju omaenda aiast. Teinekord saatis ta neile posti teel pakke. Neid tähelepanuavaldusi vastu võttes meenusid Maryle alati naabrinaise sõnad, mis ta oli öelnud, kui moondunud välimusega kühmus mees esimese külaskäigu järel hommikul tema majast lahkus. „Kas sa lasid sellel kohutaval mehel enda juurde ööbida? Mina saatsin ta minema. Selliseid inimesi majutades võid teistest klientidest ilma jääda!" Mary pidi tõdema, et kord või paar olid nad ehk mõnest kliendist tõesti ilma jäänud, kuid ta mõtles: „Kui nad seda meest tunneksid, aitaks see neil ehk ka tema haigusest mööda vaadata." Pärast eaka mehe surma, külastas Mary üht oma sõbrannat, kellel oli kasvuhoone. Sõbranna lilli vaadates torkas talle silma kaunis kuldkollane krüsanteem, mis tema hämmelduseks oli pistetud vanasse roostetanud mõlkis ämbrisse. Sõber selgitas: „Mul tuli potte puudu. Teadsin, et sellest kasvab ilus lill. Mõtlesin, et pole hullu, kui ta esialgu vanas ämbris kasvab. Ajutine värk! Varsti istutan ta peenrasse." Mary naeratas, kui kujutas ette samasugust stseeni taevas. „Siin on üks eriti kaunis hing,"võis Jumal tolle väikest kasvu eaka mehe hinge juurde jõudes öelda. „Ta pole vastu, kui saab endale esialgu selle väikese kängujäänud keha." See lugu juhtus ammu. Kui uhkena võib see armas hing seista nüüd Issanda aias!"3 Välimus võib olla väga petlik! See ei ütle inimese kohta suurt midagi. Päästja noomis: „Ärge mõistke kohut silmnäo järele!"4 Kord avaldas ühe naiste organisatsiooni liige rahulolematust, kui organisatsiooni esindama valiti naine, kes talle ei meeldinud. Ta polnud selle naisega kunagi kohtunud, kuid oli näinud tema pilti ja see, mis ta nägi, ei meeldinud talle kohe mitte üldse. Lisaks oli naine tema arvates veel ka paks! „Tuhandete naiste hulgast oleks kindlasti leitud mõni etem organisatsiooni esindama!" leidis ta.Naine polnud tõesti piitspeenike. Kuid need, kes teda tundsid ja teadsid, nägid temas midagi palju enamat, kui seda, mis fotolt välja paistis. Fotolt paistis silma tema sõbralik naeratus ja enesekindel pilk. Kuid fotolt ei paistnud, et ta oli ustav ja kaastundlik sõber, tark naine, kes armastas Issandat, kes armastas ja teenis Tema lapsi. Fotolt ei saanud välja lugeda, et ta tegutses vabatahtlikuna ning oli hooliv ja armastav naaber. Lühidalt öeldes, fotolt ei paistnud välja, kes see naine tegelikult oli. Ma küsin: kui suhtumine, teod ja vaimne häälestatus kajastuksid meie välimuses, kas siis oma rahulolematust väljendanud naine näeks välja sama kaunis kui too naine, keda ta kritiseeris? Mu kallid õed! Kõik te olete ainukordsed. Te olete väga erinevad. Mõned teist on abielus. Mõned on lastega kodus, teised käivad tööl. Mõnedel on lapsed juba kodust lahkunud. Mõned on abielus, kuid lastetud. Mõned on lahutatud, mõned lesed. Paljud on vallalised. Mõnel on kõrgharidus, mõnel mitte. On neid, kes saavad riides käia viimase moe järgi ja neid, kes on õnnelikud, et neil on üks korralik pühapäevakleit. Selliseid erinevusi on lõputult! Kas meil tekib nende tõttu kiusatus üksteise üle kohut mõista? Ema Teresa, katoliku nunn, kes enamiku oma elust töötas India vaestega, ütles: „Kui te inimeste üle kohut mõistate, ei jätku teil aega, et neid armastada.”5 Päästja manitses: „See on minu käsusõna, et te armastaksite üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud."6? Ma küsin: Kas me saame üksteist armastada, nii nagu Päästja meid käskis, kui me üksteise üle kohut mõistame? Ja ma vastan nagu ütles ka Ema Teresa: „Ei, me ei saa." Apostel Jaakobus õpetas: „Kui keegi arvab Jumalat teenivat ja ei talitse oma keelt, vaid petab oma südant, selle jumalateenistus on tühine."7 Mulle on alati meeldinud Abiühingu juhtlause. Armastus ei hävi ilmaski!8 Mis on armastus? Prohvet Mormon õpetab meile, et „Ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus."9 Laamanlastega hüvasti jättes kuulutas Moroni: „Kui teil ei ole ligimesearmastust, ei saa te pääseda Jumala kuningriiki."10 Armastus – „puhas Kristuse armastus" on kriitika ja kohtumõistmise vastand. Rääkides armastusest, ei pea ma silmas seda, et peaksime andma osa oma varast teiste kannatuste kergendamiseks Mõistagi on ka see vajalik. Täna pean ma siiski silmas armastust, mis väljendub tolerantsuses teiste vastu ja leebes suhtumises teiste tegudesse, armastust, mis andestab, armastust, mis on pikameelne. Ma pean silmas armastust, mis aitab meil olla osavõtlik, kaastundlik ja armuline mitte üksnes haiguste, kannatuste ja murede korral, vaid ka neil aegadel, kui inimesed oma nõrkuse tõttu vigu teevad. Meil on vaja armastust, mis märkab neid, keda ei panda tähele, armastust, mis annab lootust neile, kes on heidutatud, aitab neid, kes on raskustes. Tõeline ligimesearmastus väljendub armastavates tegudes. Ligimesearmastust vajatakse kõikjal. Me vajame ligimesearmastust, mis ei tunni rõõmu kellegi ebaõnnest ega räägi sellest teistele, välja arvatud juhul, kui sellega saab õnnetusse sattunut aidata. Ameerika pedagoog ja poliitik Horace Mann on kord öelnud: „Haletsust tunda on inimlik, sellest vabastamine jumalik."11 Armastus tähendab kannatlikkust kellegagi, kes on meid alt vedanud. See tähendab, et me hoidume kergesti solvumisest. Me lepime nõrkuste ja puudustega. Me võtame inimesi sellistena, nagu nad on. Me näeme välimusest kaugemale, omadusi, mida ei tuhmista aeg. See tähendab, et me ei kipu teisi sildistada. Ligimesearmastus, see Kristuse puhas armastus väljendub selles, et rühm noori naisi vallaliste kogudusest sõidab sadade kilomeetrite kaugusele, et osaleda ühe nende Abiühingu õe ema matusel. Ligimesearmastus väljendub selles, kui pühendunud külastusõpetajad käivad kuust kuusse, aastast aastasse isetu, mõnikord veidi arvustama kippuva õe juures. See armastus on olemas, kui eakat leske peetakse meeles ja viiakse teda koguduse või Abiühingu üritustele. Sellist armastust on tunda, kui Abiühingus üksinda istuvale õele viibatakse: „Tule, istu meie juurde!" On sadu viise, kuidas saate näidata ligimesearmastust. Kellegi elu pole täiuslik! Selle asemel, et teisi hukka mõista ja arvustada, tundkem nende vastu Kristuse puhast armastust. Tunnistagem, et igaüks annab endast ettetulevate raskuste ületamisel oma parima ja andke teiegi endast parim, et sellele kaasa aidata. Ligimesearmastusest on räägitud kui „kõrgeimast, üllaimast, kõige jõulisemast armastusest"12, „puhtast Kristuse armastusest … [mis] kestab igavesti; ja keda iganes leitakse seda omavat viimsel päeval, sellega on hästi."13 „Armastus ei hävi ilmaski!" Juhtigu see igikestev Abiühingu juhtlause, aegumatu tõde, teid kõigis teie tegemistes. Kandke seda hinges, väljendugu see igas teie mõttes ja teos! Ma armastan teid, õed! Ma palvetan, et teile saaksid osaks taevased õnnistused. Jeesuse Kristuse nimel, aamen. Viited 1. Mt 7:1. 2. Mt 7:3. 3. Kohandatud „Guideposts” juuni 1965, lk 24, Guideposts Associates Inc, Carmel, New York. 4. Jh 7:24. 5. Mother Teresa. R. M. Lala raamatus A Touch of Greatness: Encounters with the Eminent, 2001. 6. Jh 15:12. 7. Jk 1:26. 8. 1Kr 13:8. 9. Mn 7:47. 10. Mn 10:21. 11. Horace Mann. Lectures on Education, 1845, lk 297. 12.Bible dictionary. Charity, lk 632. 13. Mn 7:47. 15. 1Kr 13:8.