Vanematel on püha kohustus BONNIE D. PARKIN Abiühingu üldjuhataja Perekonnakohustused Me kuulsime just vanem Perrylt imelisi sõnu. Kui ma saaksin lasta ühel asjal juhtuda selle Kiriku vanemate ja juhtidega, laseksin ma neil tunda iga päev oma elus Issanda armastust, kui nad hoolitsevad Taevase Isa laste eest. Teie südant ei pruugi liigutada minu sõnad, vaid see, mida Vaim teile sosistab. Järgige neid sulneid õhutusi. Ma mäletan selgelt, millal anti välja läkitus „Perekond”: 23. septembril 1995. Ma istusin tabernaaklis Abi-ühingu üldkonverentsil. President Hinckley kõneles viimasena. Ta luges ette avalduse: „Perekond: Läkitus maailmale”. Koguduse seas valitses vaikus, aga ka elevustunne, et „jah, me vajame oma perede juures abi!” Ma mäletan, et tundsin, et see on nii õige. Pisarad jooksid mööda mu põski. Vaadates minu lähedal istuvaid õdesid, näis nagu tunneksid nad sama. Läkitus ütles nii palju, et ma ei suutnud oodata, millal saan selle endale, et seda uurida. See läkitus kinnitab naiste väärikust. Ja mõelda vaid, see anti esimesena Kiriku naistele Abiühingu üldkonverentsi ajal. Ma tean, et president Hinckley hindab naisi. Kõik siinolijad on Kiriku juhid. Me oleme hõivatud. Kuid ma pean meeles pidama — just nagu teiegi — et meie esmane kohus on meie oma perekond. Pidage meeles, et nad on üks väheseid õnnistusi, mille me saame võtta endaga igavikku!1 Newel K. Whitney oli Kiriku algusaegadel Kirtlandis piiskop. Nagu teiegi, tänased piiskopid, oli ka tema ilmselt päris hõivatud paljude heade asjade tegemisega. Ometi Issand noomis teda ja käskis tal „sead[a] korda oma pere” (ÕL 93:50; kaldkiri lisatud). Õed ja vennad, see nõuanne käib meie kõigi kohta. Paljud teist on lapsevanemad või vanavanemad, või saate nendeks ühel päeval. Kuid hoolimata sellest, kas me oleme või ei ole abielus, oleme me kõik pereliikmed. Mõelge hetkeks oma perele. Mida te oma pere juures armastate? Üks asi, mida mina oma pere juures armastan, on see, et minu rõõmuks meeldib mu neljale pojale koos olla. Mida õpetab läkitus perekonna kohta? Ma tahaksin keskenduda ühele lõigule: „Jumaliku plaani kohaselt tuleb isadel juhtida oma perekondi armastusega ja õigsuses ning nad vastutavad oma perekonna kaitsmise ja selle vajaduste rahuldamise eest. Emad vastutavad eelkõige oma laste kasvatamise eest. Nende pühade kohustuste täitmisel tuleb isadel ja emadel aidata teineteist võrdsete kaaslastena”2. Mulle meeldivad sõnad: „jumaliku plaani kohaselt”. Lapsevanemaks olemine on osa meie Taevase Isa jumalikust plaanist Tema laste jaoks. Vanematena on meie pühaks kohustuseks meie peresid kaitsta, nende eest hoolitseda ja neid kasvatada. Kuidas aitavad kaitsmine, hoolitsemine ja kasvatamine meie lastel õigemeelseteks kasvada? Vajaduste rahuldamine Läkituses öeldakse, et vanemad hoolitsevad „vajaduste eest”. Mis on need vajadused? Jah, nendeks on katus peakohal ja nendeks on toit laual. Kuid tänu evangeeliumi plaanile me teame, et on siiski ka midagi enamat. Nende juurde kuuluvad oskused — see, mis kujundab iseloomu. Vaadelgem mõnda. Me hoolitseme oma laste eest, kui me õpetame neid tööd tegema. Lubage mul rääkida teile oma lapselapsest, Jacobist. Ta ei tahtnud koolis käia. Tema ema oli proovinud päris mitut asja. Lõpuks palus ta pojal istet võtta ja ütles: „Issi töö on tööl käia ja raha teenida. Minu töö on olla kodus ja hoolitseda sinu ja su õdede-vendade eest. Ja sinu töö, Jacob, on koolis käia.” Kui Jacob põhimõtet mõistis, nõustus ta sellega ja läks kooli. Me õpetame oma lapsi töötama ka siis, kui laseme neil teha kodutöid ja töötada, kui võimalik, ka väljaspool kodu. Me aitame lastel eluks valmistuda, õpetades neile töö väärtust. Alustage varakult! Mu abikaasa ütleb, et suurim kingitus, mis tema isa talle andis, oli iseseisvus — kuna ta õpetas teda töötama. Me hoolitseme hästi oma pere eest, kui me õpetame lastele ka rahadega toimetulemist. Tehke vanematena üheskoos plaane elada eelarve piires. Õpetage oma lastele, mille poolest tahtmine erineb vajadusest. Ärge esitage oma abikaasale põhjendamatuid rahalisi nõudmisi. Kui president Hinckley soovitas meil võlgadest vabaneda, istus üks mu tuttav isa oma abielus olevate lastega maha ja küsis neilt nende rahaasjade kohta. Ta avastas oma üllatuseks, et kaks olid tõsistes võlgades. Seejärel küsis ta neilt, kas ta saab aidata neil plaani paika panna. Vanematel aitavad laste eest hoolitseda haridus ja väljaõpe. Innustage oma lapsi omandama võimalikult hea haridus. Mõnel maal ei saa noored Alaliselt Hariduse Fondilt laenu, kuna nad ei ole lõpetanud keskkooli. Tänapäeva maailmas on nii tähtis, et vanemad jätkaksid õpinguid. Kaitsmine Teine juhis, millest ma tahaksin rääkida, on kaitsmine. Kaitsmine mille eest? Kahju eest — nii füüsilise kui vaimse. Me kaitseme, kui me õpetame oma lastele, et neil on jumalik väärtus, kui me käime koos perega kirikus, kui me peame pereõhtuid, kui me teeme perepalvet, kui me uurime üheskoos pühakirju. See kõik on päris lihtne, aga ma tunnistan teile, et see tagab vägeva kaitse. Läkituses õpetatakse, et vanematel on püha kohus oma lapsi kaitsta. Halvasti kohelda saab ka emotsionaalselt, näiteks abikaasat või last halvustades, neid eikellekski pidades, neid mitte armastades ega hellitades. Isad ei kaitse oma perekonda, kui nad oma naisi või lapsi peksavad või löövad. Üks Lääne-Aafrikast pärit õde ütles, et enne Kirikuga liitumist peksis tema isa ta ema ja oma lapsi. „Nüüd,” ütleb ta, „kohtleb ta meid austuse ja õrnusega, sest ta mõistab, et me oleme Jumala lapsed.” Vanemad kaitsevad oma lapsi, teades, kes on nende sõbrad. Üks teismeline tüdruk sai vihaseks, kui ta isa küsis temalt ta õhtuste tegevuste kohta. Isa selgitas, et läkituses öeldakse, et ta peab olema oma pere kaitsja, ning et ta armastab oma tütart ja sellepärast ta tahabki olla kindel, et tütrega on kõik korras. Me peame kaitsma oma lapsi ka meedia mõjutuste eest. Teadke, mida teie lapsed vaatavad televiisorist, kinos ja sõprade kodudes. Kui teie kodus on arvuti, veenduge, et see on vahendiks, et pääseda ligi sellele, mis on „midagi vooruslikku, armast või head ja kiiduväärset” (13. Usuartikkel). Me oleme kaitstud, kui me järgime elavat prohvetit. Kuidas teid kui perekonda on kaitstud, kui te järgisite president Hinckley Mormoni Raamatu lugemise nõuannet? Ma sain hiljuti kirja ühelt õelt Inglismaal. Ta kirjutas: „Mu pere on heidelnud viimase aasta jooksul isaga, kes on otsustanud, et ta enam kirikus ei käi. Ta on olnud aktiivne kogu oma elu ja on olnud piiskopkondades. Mu süda on hüüdnud Issanda poole, et mida ma saan teha, et mitte olla nördinud ja kibestunud. Ma pean ise lastega pereõhtut ja perepalvet. Saanud üleskutse lugeda Mormoni Raamatut, tundsin ma templis õhutust mitte lugeda pühakirju ainult koos lastega, vaid viia lapsed ja pühakirjad sinna, kus mu abikaasa parajasti kodus viibib. Nii marssisime me igal õhtul kell üheksa teda otsima. Ta loeb koos meiega — alguses mitte, aga nüüd küll. Ta tuleb Kirikusse, teeb meiega pereõhtuid ja juhatab evangeeliumiteemalisi vestlusi. Mu lapsed olid Issanda jalge ees ja viisid mu abikaasale sõnu lunastavast armastusest. See on olnud mu perele suureks õnnistuseks.” Kasvatamine Kolmandaks ja viimaseks juhiseks on kasvatamine. Kuidas see välja näeb? Mis tunde see endaga toob? Kuidas see kõlab? Kasvatamine näeb välja, tundub ja kõlab nagu see pühakirjakohtki: „Veenmise[na], pikameelsuse[na], lahkuse[na] ja tasaduse[na] ning teesklematu armastuse[na]; helduse[na]” (ÕL 121:41–42). Lubage mul tuua mõned näited. Minu arvates on kasvatamine nagu armastusega distsiplineerimine. Üks ema peatab oma lapse, kui see sõna ei kuula. Ta võtab ta näo oma käte vahele, vaatab talle silma ja ütleb: „Kuula, mis ma ütlen!” Me peame õpetama oma lapsi tegema arukaid valikuid, kuid me ei saa eemaldada nende tegude tagajärgi. Pidage meeles, meie Taevase Isa plaani aluseks on valikuvabadus. Mis tunde kasvatamine kaasa toob? Enamik õpetamisest ja suhete tugevdamisest leiab peres aset just nende lühikeste planeerimata hetkede vältel, keset meie igapäevarutiini. Õhtusöögilaud on koht, kus üksteisega suhelda, rääkida oma igapäevastest tegemistest, kuulata ja innustada üksteist ja isegi naerda üheskoos. Ma tean, et naer kergendab koormaid. Kallid emad ja isad, määrake teile armsatele inimestele regulaarne einestamisaeg. Kas te pole enam lapsevanemad, kui kõik teie lapsed on täiskasvanud ja elavad omaette? Ei, asi on nii, et te jääte alati lapsevanemateks. Me loome ju igavest perekonda. Kui me teenisime abikaasaga misjonil Inglismaal, tuli üks meie poeg oma perega meile külla. Mul on meeles, kuidas ta ütles: „Me tulime, sest meil oli vaja kasvatust saada.” See, kes on kord lapsevanem, on seda alatiseks. Kas pole priima?! Lugenud detsembris lõpuni Mormoni Raamatu, jõudis mulle kohale, et isegi Mormon andis nõu oma täiskasvanud pojale, Moronile: „Mu poeg, ole ustav Kristuses; …Kristus tõstku sind üles … ja tema halastus ja pikameelsus ja lootus tema hiilgusele ja igavesele elule puhaku sinu meeles igavesti” (Moroni 9:25). Kuidas kasvatamine kõlab? Vahel on raske teismeliselt rohkem kui ühesõnalisi vastuseid välja meelitada. Ma olen avastanud, et selleks, et seda muuta, on äärmiselt suur abi järgmisest küsimusest: „Mis sulle hetkel kõige enam muret valmistab?” See küsimus avab noorte jutuukse. Ja siis teie üksnes kuulake! Ärge mõistke hukka, ärge andke nõu, ärge tehke midagi muud. Üksnes kuulake. Teid üllatab, millised sidemed teie vahel kujunevad. Piiskopid ja nõuandjad, just seesama küsimus võib olla vägevaks abiks, kui te vestlete oma koguduse noortega. Kasvatamine kõlab nagu perepalve. Üks mälestus, mis mulle isast on jäänud, on see, kuidas me põlvitasime vendade ja õega vanemate väikses toas nende voodi ääres ja kuulasime, kuidas mu isa palus, et Taevane Isa õnnistaks meie ema, kes oli haiglas. Kuulmine, kuidas mu isa kogu südamest palvetas, aitas mul teada, et taevas on Jumal, kes kuulab. Palvetage päeval oma laste koolitöö ja turvalisuse eest. Meie lapsed teavad, kuidas me neid armastame ja mida me neilt ootame, kui nad kuulevad meid nende eest palvetamas. Perekondade tugevdamine Kuidas te tugevdate ja toetate juhina nende inimeste perekondi, keda te teenite? Te saate kasutada neid samu juhiseid — kaitsmine, hoolitsemine ja kasvatamine — et tugevdada oma koguduse perekondi. Juhid toetavad vanemaid neid austades ja mitte lapse elus vanema kohale asudes. Te saate olla nõuandja, te saate jagada sarnaseid huvisid, kuid anda siiski järele vanemate tahtele. Üks ema rääkis: „Mul on sageli tunne, et meie mehega oleme viimased inimesed, keda mu teismelised pojad kuulata tahavad. Vahel on meie pojad eakaaslaste mõjutusel vanemaid mitte kuulda võtnud. Ma olen tänulik tarkade Kiriku juhtide eest, kes on meie poegadele nõu andnud. Nad ei võtnud kunagi meie rolli endale. Nad kuulasid, kuid toetasid meie juhiseid ja suunasid nad tagasi meie juurde.” Peredena on meil kõigil vajadusi. Nüüd mõned südamlikud sõnad emade kohta, kes oma lapsi üksi kasvatavad. Lubage mul jagada teiega lugu viie lapse emast, kelle abikaasa Iraaki saadeti. Ta räägib: „Kui mu abikaasa veebruari alguses Iraaki läks, oli meil kolm sõidukorras sõidukit. Novembriks aga olid kõik kolm katki läinud ja kahte neist ei suutnud me remontida. Sel samal ajal andis mu seitsmeteistaastane poeg mulle teada, et ta ei kavatse misjonile minna, kuna ta pole kindel, kas evangeelium on õige. Kui mu elus oli üldse kunagi aeg, mil ma vajasin preesterluse õnnistusi, siis nüüd oli see kätte jõudnud. Ma ei mäleta kõiki üksikasju ega täpset aega ja kohta, aga ma mäletan selgelt, et sain tol ajal hoolitsevatelt preesterluse hoidjatelt rohkem kui ühe õnnistuse. Ma olen alati teadnud, et võin pöörduda oma koduõpetajate poole ja nad tulevad. Kumbki ei osanud parandada mu väikebussi, aga nad andsid mulle väga vajalikke preesterluse õnnistusi ja leidsid kellegi, kes suutis auto ära parandada.” Pühendunud koduõpetajad muutsid selle pere olukorda ja nad suudavad muuta kõigi ühe vanemaga perede olukorda, kui nad õpivad neid tundma, pälvivad nende usalduse ja annavad neile vajadusel preesterluse õnnistusi. Piiskopid, ülempreestrite rühmajuhid, vanemate kvoorumite juhatajad, nendel emadel on vaja oma kodus preesterluse õnnistusi, nagu ka meie imelistel vallalistel õdedel. President Hinckley hoiatas „maailma pikatoimelise häbipleki” eest kümme aastat tagasi, mil läkitus välja anti. See prohvetlik avaldus seab taas paika Issanda „perekonnaga seotud käitumisnormid, õpetused ja tavad”3. Sellele vastupidiselt püüab maailm ette kirjutada, millised peavad olema naiste ja emade rollid. Tänapäeva naistele öeldakse, et neil on vaja edukat karjääri, organisatsiooni, kuhu kuuluda ja kui neil on vahendeid, siis ka lapsi. Auväärne emaroll on üha rohkem moest läinud. Lubage mul öelda selgesõnaliselt: me ei tohi lasta maailmal heita halba varju sellele, mis meile jumaliku plaani kohaselt antud on. Õed, lubage mul rääkida mõni minut otse teile. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Abiühingu liikmetena on meie õnnistuseks ja meie kohustuseks oma perekonna kasvatamine ja toetamine. Igaüks kuulub perekonda ja igat perekonda tuleb tugevdada ja kaitsta. Kui minust sai koduperenaine, abistasid mind esmalt kõige rohkem mu oma ema ja vanaema ning seejärel nende erinevate koguduste Abiühingu õed, kus me elanud oleme. Ma õppisin oskusi, ma nägin eeskuju kaudu, milline rõõm tuleb kodu loomisest, kus teised olla tahavad. Alates 2006. aasta jaanuarist kehtivad kodu, perekonna ja enese arendamise koosolekute ning ürituste läbiviimiseks uued juhised. Need tagavad suurema paindlikkuse, et kõik õed Abiühingus osaleda saaksid. Abiühingu juhid, veenduge, et kõik teie kavandatud koosolekud ja üritused tugevdavad kõikide teie õdede kodusid. Külastusõpetus on veel üks vahend perekonna toetamiseks. Ma loodan, et teil kõigil on võimalus olla külastusõpetajad. Külastusõpetajad ei tugevda õde üksnes vaimselt, vaid neil on ka ainulaadne võimalus vajadusi kindlaks teha ja nende eest hoolt kanda. Abiühingu juhid, olge oma sotsiaalabikomitee koosolekutel ennetuslikud ning kandke ette oma külastusõpetajate pool kindlaks tehtud vaimsed ja ilmalikud vajadused. Kristuse puhas armastus Need teie seast, kes on abielus, mõelge oma minevikule. Mis pani teid oma abikaasasse armuma? Selle meelespidamine võib anda teile andestava südame. Väljendage teineteisele oma armastust. Naine võib muuta oma mehe elu, kui ta suurendab mehe enesekindlust. Mees võib tuua päikese isegi süngeimasse päeva kolme lihtsa sõnaga: „Ma armastan sind!” Üks suurimaid ande, mille vanemad saavad oma lastele anda, on see, kui nad näitavad neile, et nad teineteist armastavad. Selleks et meie lastest sirguksid õigemeelsed, on meie roll vanematena neid kaitsta, nende eest hoolitseda ja neid kasvatada. Ja me teeme seda võrdsete kaaslastena. Me teeme sama, mida juhidki. Juhiks olemine on raske töö. Lapsevanemaks olemine on raske töö. Me küll heitume, kuid jätkame ikkagi. Minu arvates õpime me niivõrd palju Kristuse puhtast armastusest oma perekonnas ja Kirikus teenimise kaudu. Lapsevanemate ja juhtidena peame andma oma lastele seda armastust, mida Taevane Isa ulatab meile. Me loeme pühakirjakohast Moroni 8:17: „Ma olen täidetud ligimesearmastusega, mis on igavene armastus.” Lisage sellele Issanda sõnad: „Pange endale nagu mantliks selga ligimesearmastuse side, mis on täiuslikkuse ja rahu side” (ÕL 88:125). Ma kutsun teid panema kõigis asjus selga ligimesearmastuse mantli, et katta oma pere Kristuse puhta armastusega. Õnnistagu Issand teid perede ja juhtidena, et te ümbritseksite need, keda te armastate, ligimesearmastuse mantliga, et igaüks meist saaks naasta oma Taevaisa juurde ja elada koos Temaga üheskoos igavesti. Jeesuse Kristuse nimel, aamen. Viited 1. Vt Gordon B. Hinckley “Rejoicing in the Privilege to Serve”, Ülemaailmne juhtkonna koolitus, 21. juuni 2003, lk 22. 2. „Perekond: Läkitus maailmale”, Liahoona, okt 2004, lk 49. 3. “Stand Strong against the Wiles of the world”, Ensign, nov 1995, lk 100.