Taevased kodud, igavesed pered VANEM THOMAS S. MONSON Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas Igavese kodu ehitamine Ma esindan alandlikult Esimest Presidentkonda -selle koosoleku viimase kõnelejana. Me oleme saanud inspiratsiooni ja õpetust vanem Bednari, vanem Perry ja õde Parkini kõnedest. Meie mõtted koondusid kodule ja perekonnale, kui meile meenutati, et „kodu on õiglase elu alus ja mingi muu vahend ei saa selle kohta endale võtta ega täita selle põhiülesandeid.”1 Kodu on midagi palju enamat kui üksnes puit-, tellis- või kivihoone. Kodu luuakse armastuse, ohverduse ja austusega. Me ehitame oma kodu omal vastutusel. Me peame ehitama targalt, sest igavik ei ole lühireis. Saab olema vaikust ja tuult, päikest ja varje, rõõmu ja kurbust. Aga kui me tõeliselt püüame, saab meie kodu olla tükike taevast siin maa peal. Meie mõtted, meie teod, meie elu ei mõjuta üksnes meie maise rännaku edukust, vaid märgistavad ka teed meie igaveste eesmärkideni. Mõned viimse aja pühade pered koosnevad emast, isast ja lastest, kes kõik on kodus, samas kui teised on pidanud nägema oma kurvastuseks kõigepealt ühe, seejärel teise ja veel kolmandagi pereliikme lahkumist. Vahel koosneb pere ainult ühest isikust. Pere jätkub hoolimata koosseisust — sest pered saavad olla igavesed. Me saame võtta õppust meisterarhitektilt — Issandalt. Ta on õpetanud meid, kuidas me peame ehitama. Ta kuulutas: „Ükski … koda, mis on isekeskis riius, ei jää püsima” (Matteuse 22:25). Hiljem Ta hoiatas: „Vaata, minu koda on korra koda, … ja mitte segaduse koda” (ÕL 132:8). Prohvet Joseph Smithi kaudu Kirtlandis Ohio osariigis 27. detsembril 1832.a. antud ilmutuses andis Õpetaja nõu: „Organiseeruge; valmistage kõik vajalik ja rajage koda, nimelt palve koda, paastumise koda, usu koda, õppimise koda, hiilguse koda, korra koda, Jumala koda” (ÕL 88:119, vt ka 109:8). Kust võiks keegi meist leida sobivama projekti, mille järgi ehitada targalt ja korrakohaselt? Selline maja vastaks Matteuses toodud ehitusreeglitele ja oleks maja, mis on „rajatud kaljule” (Matteuse 7:24, 25; vt ka Luuka 6:48; 3 Nefi 14:24–25), peaks vastu ebaõnne sadudele, vastuseisu vetevooludele ja kahtlusetuultele, mida on kõikjal meie muutuvas ja probleemiderohkes maailmas. Võib ju küsida: „Aga see ilmutus andis juhiseid templi ehitamiseks. On see üldse täna ajakohane?” Ma vastaksin: „Kas apostel Paulus mitte ei kuulutanud: „Eks te tea, et te olete jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees?”” (1 korintlastele 3:16). Olgu Issand meie ehitusprojekti peatöövõtja. Siis saaks igaüks meist olla alltöövõtja, vastutades kogu projektis ühe olulise osa eest. Kõik me oleme seega ehitajad. Lisaks omaenda kodu ehitamisele on meie kohustuseks aidata ehitada ka Jumala kuningriiki siin maa peal, teenides ustavalt ja tublilt oma Kiriku kutsetes. Jätkates ehitamist, lubage mul anda teile juhiseid Jumalalt, eeskujusid elust endast ja mõtteid, mida mõlgutada. Põlvitage ja palvetage „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!” (Õpetussõnad 3:5–6). Nii rääkis tark Iisraeli kuningas, Taaveti poeg Saalomon. Ameerika mandril kuulutas Nefi vend Jaakob: „Vaadake kindlameelselt Jumala poole ja palvetage tema poole ülisuure usuga” (Jaakob 3:1). See Jumalast inspireeritud nõuanne on meile täna kui kristallselge vesi kuivanud maapinnale. Me elame rahutul ajal. Mõned põlvkonnad tagasi ei suutnud keegi ettegi kujutada seda maailma, kus me nüüd elame ja siin ettetulevaid probleeme. Meid ümbritseb kõlvatus, pornograafia, vägivald, narkootikumid ja hulk muid pahesid, mis vaevavad tänapäeva ühiskonda. Meie üleskutseks, isegi kohustuseks on mitte ainult hoida ennast „maailmast reostamatuna,” (Jakoobuse 1:27) vaid juhatada ka oma lapsed ja teised, kelle eest me vastutame, turvaliselt läbi meid kõiki ümbritseva tormise patumere, et saaksime naasta ühel päeval elama oma Taevase Isa juurde. Oma pere koolitamine nõuab meilt juuresolekut, aega ja parimaid jõupingutusi. Et meie koolitus oleks tõhus, peame olema oma pereliikmetele usaldusväärseks eeskujuks ja meil peab jaguma aega nii nõuandmiseks ja juhatamiseks kui ka iga pereliikmega omaette olemiseks. Sageli me tunneme, et meie ees seisev ülesanne matab meid enda alla. Abi on aga alati käegakatsutav. Tema, kes tunneb kõiki oma lapsi, vastab meie tulisele ja südamlikule palvele, kui me nende juhatamisel abi otsime. Selline palve lahendab rohkem probleeme, leevendab rohkem kannatusi, hoiab ära rohkem üleastumisi ning kutsub inimhinges esile suuremat rahu ja rahulolu, kui ükski teine meetod. Lisaks sellele, et meie oma pere vajab sellist juhatust, on meid kutsutud ametitesse, kus me vastutame veel teistegi eest. Piiskopi või nõuandjana, preesterluse kvoorumi juhi või abiorganisatsiooni juhina on Teil võimalus muuta teiste elu. Mõni võib tulla perest, kus vaid osad on Kiriku liikmed või on ta pere väheaktiivne. Mõned on oma vanematest lahku löönud, ega hooli nende palumistest ja nõuannetest. Me võiksime olla edukalt tööriistad Issanda käes, et sellises olukorras olija elu muuta. Ilma Taevase Isa abita aga ei suuda me teha kõike, mida meid on tegema kutsutud. Selline abi tuleb palve kaudu. Ühelt silmapaistvalt Ameerika kohtunikult küsiti, mida meie kui maailma riikide kodanikud teha saaksime, et vähendada kuritegevust ja seaduserikkumist ning et tuua oma ellu ja oma rahvale rahu ja rahulolu. Ta vastas mõtlikult: „Ma soovitaksin võtta taas kasutusele endisaegne perepalve.” Kas me pole rahvana tänulikud, et perepalve on meie jaoks ikka veel moes? Kui tähendusrikas on sageli tsiteeritud kõnekäänd: „Pere, kes palvetab koos, püsib koos.” Issand ise juhatas meid perepalvet pidama, kui Ta ütles: „Paluge oma peredes alati Isa minu nimel, et teie naised ja teie lapsed oleksid õnnistatud” (3 Nefi 18:21). Lapsevanemate, õpetajate ja kõikvõimalike juhtidena ei saa me lubada endal seda potentsiaalselt ohtlikku surelikkuserännakut käsile võtta, saamata taevast abi nende juhatamisel, kelle eest me vastutame. Palvetades perena ja omaette Jumala poole, tehkem seda Temasse uskudes ja Teda usaldades. Põlvitage ja palvetage. Tõuske teenima Me pöördume eeskuju leidmiseks Issanda elu poole. Jeesuse elu, kui Ta teenis inimeste seas, on kui headuse helendav helgiheitja. Ta tõi jõudu lombaka jäsemetesse, nägemist pimeda silmadele, kuulmist kurdi kõrvadele ja elu surnu kehasse. Tema tähendamissõnad kannavad edasi väge. Halastaja samaarlasega õpetas Ta: „Armasta oma ligimest” (vt Luuka 10:30–35). Olles heasüdamlik abielurikkumiselt tabatud naise vastu, õpetas Ta kaastundlikku üksteisemõistmist (vt Johannese 8:3–11). Oma tähendamissõnas talentidest õpetas Ta meid end parandama ja püüdlema täiuse poole (vt Matteuse 25:14–30). Samahästi võis Ta valmistada meid ette meie igavese pere ehitamise rolliks. Igaühel meist — olgu preesterluse juht või mõni abiorganisatsiooni ametikandja — on kohustus täita oma püha kutset. Meid on asetatud ametisse, et saaksime teha tööd, mida meid on tegema kutsutud. Õpetuses ja Lepingutes 107:99 ütles Issand: „Mispärast, õppigu iga mees nüüd oma kohust ja õppigu tegutsema selles ametis, millesse ta määratud on, täie usinusega.” Aidates õnnistada ja tugevdada neid, kelle eest me oma Kiriku kutsetes vastutust kanname, õnnistame ja tugevdame me tegelikult nende perekondi. Seega võivad meie peres ja Kiriku kutsetes teenimisel olla igavesed tagajärjed. Olles aastaid tagasi rohkem kui tuhandeliikmelise, suure ja mitmekesise koguduse piiskop Salt Lake City all-linnas, olin ma vastakuti arvukate probleemidega. Ühel pühapäeva pärastlõunal helistas mulle meie koguduse piirides paiknenud apteegi omanik. Ta ütles, et tol hommikul oli näinud üht noormeest tema poest jäätist ostmas. Noormees tasus ostu eest ümbrikust võetud rahaga ja unustas ümbriku lahkudes kaasa võtta. Omanik avastas ümbrikku uurides, et see oli paastuannetuse ümbrik, millele oli trükitud meie koguduse nimi ja telefoninumber. Kirjeldanud mulle poodi külastanud poissi, tundsin ma poisi kohe ära — ta oli meie koguduse noor diakon, kes pärines väheaktiivsest perekonnast. Ma olin algul šokis ja pettunud, kui mõtlesin, et keegi meie diakonitest võttis abivajajatele mõeldud raha ja läks pühapäeval poodi selle raha eest maiust ostma. Ma otsustasin poisile tol pärastlõunal külla minna ja rääkida talle Kiriku pühast rahast ning tema kui diakoni kohusest seda raha koguda ja kaitsta. Sõites selle kodu poole, ütlesin ma vaikse palve, et saada juhiseid, mida ma peaksin ütlema olukorra lahendamiseks. Ma jõudsin kohale ja koputasin uksele. Ukse avas poisi ema ja mind kutsuti elutuppa. Kuigi tuba oli vaevu valgustatud, võisin ma näha, kui väike ja räsitud see oli. Seal olid mõned üksikud kulunud mööbliesemed. Ka ema ise näis kurnatud. Minu nördimus ta poja tegude üle haihtus, kui ma mõistsin, et see on pere, kes vajab tõeliselt abi. Ma tundsin mõjutust küsida emalt, kas neil on kodus süüa. Ta tunnistas pisarsilmi, et neil pole midagi. Ta ütles mulle, et abikaasal pole mõnda aega tööd olnud ja nad vajasid meeleheitlikult mitte ainult toitu, aga ka raha üüri maksmiseks, et neid majast välja ei tõstetaks. Ma ei maininud kunagi seda paastuannetust, sest ma mõistsin, et poiss oli olnud ilmselt apteeki astudes lootusetult näljane. Selle asemel tegin ma otsekohe korraldusi pere abistamiseks, et neil oleks midagi süüa ja katus pea kohal. Lisaks sellele muretsesime me koguduse preesterluse juhtide abiga mehele tööd, et ta saaks tulevikus oma pere eest hoolitseda. Preesterluse ja abiorganisatsioonide juhtidena on meil õigus Issanda abile oma kutsete suurendamisel ja oma kohustuste täitmisel. Otsige Temalt abi ja toimige saadud inspiratsiooni alusel, mis ütleb teile, kuhu minna, keda näha, mida öelda ja kuidas seda öelda. Me võime mõelda millelegi kuni surmani, aga üksnes siis, kui see mõte meid tegutsema ajendab, õnnistame me inimeste elu. Olgem tõelised karjased neile, kelle eest me vastutame. John Milton kirjutas oma luuletuses Lycidas: „Nälgivad lambad tõstavad pea ja neid ei söödeta” (125. rida). Issand ise ütles prohvet Hesekielile: „Häda Iisraeli karjastele, kes … lambaid … ei karjata!” (Hesekiel 34:2–3). Meie kohuseks on hoolitseda karja eest — kallite lammaste eest, nende õrnade lammaste eest, keda leidub kõikjal: kodus, meie enda peres, meie sugulaste peredes ja meie Kiriku kutsetes ootamas. Jeesus on meie Eeskuju. Ta ütles: „Mina olen hea karjane ja tunnen omi” (Johannese 10:14). Meie kohuseks on karjatamine. Tõuskem teenima. Pöörduge päästma Eluteel tuleb ette kaotusi. Mõned lahkuvad igavesse ellu viivate teetähiste vahelt ja avastavad, et nende valitud ümbersõidutee viib lõpuks tupikusse. Ükskõiksus, hoolimatus, isekus ja patt lähevad inimelule kalliks maksma. On neid, kes seletamatutel põhjustel teise trummipõrina järgi astuvad, saades hiljem teada, et nad on järgnenud kurbuse ja kannatuste kutsungile. 1995. aastal võttis Esimene Presidentkond vaatluse alla need, kes olid Kristuse lambatarast eemale eksinud ja andis välja spetsiaalse avalduse pealkirjaga: „Tulge tagasi!” Sõnumiga edastati järgmine palve: „Me ütleme teile, kes on mingil põhjusel Kiriku embusest välja jäänud: „Tulge tagasi!” Me kutsume teid naasma ja saama osa õnnest, mida te kord tundsite. Te leiate eest paljud, kes teid avasüli vastu võtavad, kes teid toetavad ja kes teid trööstivad. Kirik vajab teie tuge, armastust, lojaalsust ja pühendumust. Rada, mida mööda saab naasta Kiriku liikmete täielike õnnistuste juurde on paigas ja kindel, ja me oleme valmis võtma vastu kõik, kes seda soovivad.” Ehk mõistate paremini oma enda päästma pöördumise võimalust sageli korratud stseeni varal. Võtame näiteks perekonna, kus pojal nimeks Jack. Jackil oli olnud kogu varasema elu jooksul isaga palju tõsiseid vaidlusi. Seitsmeteistkümneaastasena läks vaidlus ühel päeval eriti tuliseks. Jack ütles isale: „Ma ei suuda seda rohkem taluda. Ma lähen minema ja ei tule enam kunagi koju!” Ta läks oma tuppa ja pakkis koti. Ta ema anus, et ta jääks, aga ta oli liiga vihane, et kuulata. Ta jättis ema uksele nutma. Ta oli just väravast välja astumas, kui ta kuulis, kuidas isa ütles: „Jack, tean, et sinu lahkumises võib suurelt osalt mind süüdistada. Mul on selle üle tõeliselt kahju. Tea, et oled alati oodatud, kui soovid koju tulla. Ja mina püüan olla sulle parem isa. Tea, et sa jääd mulle alati väga kalliks.” Jack läks sõnalausumata bussijaama ja ostis pileti kuhugi kaugele. Vaadates bussis, kuidas kilomeetrid mööda kihutasid, hakkas ta mõtlema oma isa sõnadele. Ta hakkas mõistma, kui palju julgust, kui palju armastust oli selle ütlemine ta isalt nõudnud. Isa oli vabandanud. Ta oli teda tagasi kutsunud ja suveõhku jäid kõlama sõnad: „Sa oled mulle väga kallis.” Jack teadis, et pall oli nüüd tema käes. Ta teadis, et ainus viis, kuidas endas kunagi rahu leida, on näidata oma isa vastu üles samasugust küpsust, headust ja armastust, nagu isa oli tema vastu üles näidanud. Jack läks bussist maha. Ta ostis tagasisõidu pileti ja asus koduteele. Ta saabus veidi pärast südaööd, läks majja ja pani tule põlema. Kiiktoolis istus isa, pea norgus. Kui ta üles vaatas ja Jacki nägi, tõusis ta püsti. Nad tormasid teineteise käte vahele. Jack ütles hiljem: „Viimased kodus veedetud aastad olid minu elus ühed õnnelikumad.” Siin oli isa, kes viha alla surudes ja uhkust talitsedes oma poega päästma pöördus, enne kui temast sai üks nendest paljudest, kes tulenevad purunenud peredest ja katkistest kodudest. Armastus oli see side, see raviv palsam. Armastus, mida nii sageli tuntakse, kuid nii harva väljendatakse. Siinai mäelt kaigub meie kõrvu: „Sa pead oma isa ja ema austama” (2 Moosese 20:12). Ja hiljem andis seesama Jumal ettekirjutuse: „Sa pead elama üheskoos armastuses” (ÕL 42:45). Issanda kava järgimine Põlvitage ja palvetage. Tõuske teenima. Pöörduge päästma. Igaühel neist on tähtis lehekülg Issanda projektis, mille järgi teha majast kodu ja kodust taevas. Tasakaal on meie pühade kohustuste võtmeks meie enda kodus ja meie Kiriku kutsetes. Me peame kasutama tarkust, inspiratsiooni ja tervet mõistust, kui me hoolitseme oma pere eest ja täidame oma Kiriku kutseid, sest mõlemal on oluline tähtsus. Me ei saa jätta hooletusse oma perekonda, me ei tohi jätta hooletusse oma Kiriku kutseid. Ehitagem oskuslikult, ilma midagi vahele jätmata ja Tema projekti järgi. Seejärel Issand, meie ehitusjärelvalve, võib öelda meilegi, nagu Ta ütles Saalomonile ilmudes ühe teise ajastu ehitajale: „Ma olen pühitsenud selle koja, mille sa ehitasid, et ma sinna võiksin panna oma nime igaveseks ajaks! Mu silmad ja mu süda on alati seal!” (1 Ku. 1:3). Seejärel on meil taevased kodud ja igavesed pered ja me suudame tugevdada ja õnnistada ka teisi perekondi. Ma palvetan äärmiselt alandlikult ja siiralt, et igaüks meist võiks saada selle õnnistuse. Jeesuse Kristuse nimel, aamen. Viide 1. Esimese Presidentkonna kiri, 11. veebr. 1999; see Liahona, dets. 1999, lk 1.