Ma annan end Temale

Russell T. Osguthorpe

Pühapäevakooli üldjuhataja

KHS-i pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • 3. november 2013 • Brigham Youngi Ülikool

 

Kallid noored vennad ja õed, mul on suur au olla täna koos teiega! Minu ja mu abikaasa jaoks on see suur õnnistus. Teid vaadates näeme lugematut hulka võimalusi. Teie potentsiaal on piiritu. Olenemata sellest, kui suured on teie lootused, olen ma siin, et rääkida teile, et need võivad olla veelgi suuremad. Te suudate selles elus korda saata rohkem, kui oskate arvata. Kui Issand on teie kõrval, võite kogeda imesid. Te võite teha seda, mida pidasite esialgu võimatuks. Võite lahendada mis tahes probleemi. Võite tõusta kõrgemale kõigest, mis hoiab teid tagasi. Võite seista vastu kurjusele ja võtta omaks kõik, mis on hea. Te tulite maa peale kindla eesmärgiga ja Issanda abiga võite te selle eesmärgi saavutada.

Loodan, et adute, kui paljud teie eest palvetavad. Selles Kirikus öeldakse iga päev palju palveid Kiriku noorte ja noorte täiskasvanute eest. Mõtisklege mõnel vaiksel hetkel kõigi nende palvete üle, mida tehakse iga päev just teie – pealekasvava põlvkonna eest. Teie eest palvetatakse templis, palvetavad Kiriku üldjuhid ja kõrgemad ametnikud, palvetavad vaia ja koguduse juhid ning palvetavad ka teie vanemad, teised pereliikmed ja sõbrad. Ma olen kuulnud palju selliseid palveid. Need tulevad südamest. Ma loodan, et te mõtlete väele, mida teie jaoks taevast alla kutsutakse.

Ma loodan, et tunnete, et teid ei armasta mitte üksnes need, kes teid tunnevad, vaid ka kõik need, kes teist hoolivad, isegi kui nad pole teiega iial kohtunud. Ma tean, et kui president Monson oleks täna meiega, ütleks ta teile, et armastab teid. Meil on elav prohvet, kes armastab selle Kiriku noori.

Oleme abikaasaga ütlemata tänulikud, et koor laulis laulu „I Will Give Myself to Him” (Ma annan end Temale). Kirjutasime selle Lõuna-Dakota osariigis Rapid Citys misjonil teenides sealsetele misjonäridele. Laulu sõnad puudutavad meid kõiki läbi kogu elu. Esimene salm on selline:

On andnud mu eest end Ta, et ma võiks elada.
Mida anda on mul? Mida teha ma saan?1

Need sõnad meenuvad, kui mõtleme lepitusele, õnnistusele tunda Taevaisa ja Tema Poja Jeesuse Kristuse armastust. Meil kõigil on hetki, mil tajume, et Issand hoolitseb meie eest.

Kutsun teid üles mõtlema nüüd kohe õnnistustele, mida te tunnete, et olete saanud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmena. Kui kuulajaskonna hulgas on keegi, kes alles kavatseb Kirikuga liituda, mõelge õnnistusele, mida oma ellu soovite. Seejärel palun teil rääkida sellest õnnistusest inimesele, kes istub teie kõrval. Sellest pole midagi, kui te seda inimest ei tunne – saategi vesteldes omavahel tuttavaks. Rääkige järgmise paari minuti jooksul nii paljudest õnnistustest kui võimalik.

Kutsusin hiljuti endale külla mõned üliõpilased, et arutleda tänase teema üle. Vaatame koos, mida nad ütlesid, kui palusin neil rääkida õnnistustest, mis on neile elus osakssaanud.

Mees 1: Teadmised, mis mul on: teadmine päästmisplaanist, Taevasest Isast, teadmine sellest, milline Ta on ja millised on Tema ootused minu suhtes ning sellest, mida ma saan teha, et elada oma elu vastavalt sellele, nagu Tema minult ootab. Õnnistused, mida saame tänu pitseerimisväele ja maa peal olevatele templitele; teadmine, et saan olla oma perega igavesti koos.

Naine 1: Teadmine lepitusest ja võime pääseda ligi lepitusest tulevale väele. Paljud õnnistused tulevad preesterluse talituste kaudu. Tunnen, et nende talituste ja lepingute kaudu, mida ma Temaga teen, olen ma väga selgelt ühenduses minu Taevase Isaga. Et meil on see vägi ja jõud ja kõik need asjad, mis on vajalikud, et naasta Tema juurde.

Naine 2: Võimalus ja privileeg, et Püha Vaim on alati meiega, et juhtida meie otsuseid, mis on seotud meie tahte allutamisega ja et meid trööstida ning anda meile jõudu ja väge, et selles elus vastu pidada ja elada siis koos Temaga igavesti.

Mees 2: Ma tunnen, et kõik need on preesterluse õnnistused, mis saavad osaks nii meestele kui naistele. Olen väga tänulik taastatud preesterluse eest, mis taastati nii, et meie võiksime saada osa paljudest õnnistustest, mille hulka kuuluvad tempel, Püha Vaim, võimalus saada osa lepitusest.

Naine 3: Olen väga tänulik teadmise eest, et saan edasi areneda ja et elu ei tähenda mitte osavõtmatust või otsustusvõimetust. See tähendab otsuste tegemist ja tegutsemist. Minu jaoks on arenemine väga tähtis, teadmine, et see toimub ja võib jätkuda isegi pärast surma.

Mees 3: Mormoni Raamat. Kuna olen üliõpilane, siis kulutan väga palju aega lugemisele. Pean olema väga ettevaatlik, et kas kõik, mida loen, on ikka õige? Millele kirjutatu tugineb? Kuidas seda kõike läbi sõeluda? Kui ma aga Mormoni Raamatut loen, on mul tunne, et võin tunda end vabalt, kui nii tohib öelda. Sest Mormoni Raamat on õige. See on tõlgitud Jumala anni ja väega.

Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumita ei oleks meil ühtegi neist õnnistustest, millest mu sõbrad just rääkisid. Õnnistuste üle mõtisklemine annab meile jõudu elus edasi minna, kuid kõik me teame, et edasiliikumine on raske. Elame surelikkuses ja see ei ole kerge. Järgmised kaks salmi laulust, mida koor laulis, kõlasid nõnda:

Kui teised pöörduvad ära ja tundub, et keegi ei hooli,
kuidas saaksin siis tunda Ta armastust? Kuidas teaksin, et Tema on siin?
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
Kui valu ja kurbus tulevad nende juurde, kes küsivad miks,
kuidas saaksin ma tuua neile rahu? Kuidas saaksin neil aidata edasi pingutada?2

Nüüd palun ma teil panna kirja või koostada mõttes nimekiri probleemidest, millega te praegusel hetkel silmitsi seisate, muredest, mis ei lase teil mõnikord õhtuti uinuda.

Küsisin mulle külla tulnud sõpradelt, millised on nende probleemid ja nad vastasid järgmiselt:

Naine 2: Mulle tuleb meelde kohe mitu asja korraga! Üks asi, millele ma mõtlesin on see, et kui kerge on seostada oma väärtust ja identiteeti saavutustega: ma ei ole veel abielus, mul ei ole veel bakalaureusekraadi või siis magistrikraadi. Jne, jne.

Mees 2: Vaimsuse säilitamine, mida tundsime teenides Issandat põhimisjonil. Pean iga päev tegema valiku, kas suudan jätkata misjonil väljakujunenud harjumusi või mitte.

Mees 1: Misjonil oli üheks olulisimaks asjaks, mis tõi meie ellu Vaimu, võimalus teenida ja jagada oma tunnistust. See jätkub kodu- ja külastusõpetuse ning osaduse kaudu. See annab hea võimaluse teha mitmeid tähendusrikkaid asju. Ja seesama Vaim on meiega, kui teenime teisi.

Mees 3: Õige tasakaalu leidmine selle vahel, kas elus juhatab meid otsuste tegemisel Vaim ja inspiratsioon või teeme neid lihtsalt niisama. Tundub nagu saaksid mõned inimesed Issandalt rohkem juhatust. Teised peavad asjade nimel tööd tegema ja tegutsema juba enne, kui teavad, on see õige või vale.

Naine 1: Tähtis teema on edasilükkunud õnnistused ja teadmine sellest, et mingil hetkel need ikkagi saabuvad. Selleks peab olema usku ja usaldust ning tuleb allutada oma tahe Taevasele Isale.

Naine 3: Miks juhtuvad heade inimestega halvad asjad? Miks juhtuvad heade inimestega rasked, tõeliselt rasked asjad? Ma olen selle peale mõelnud. Näiteks sain ma hiljuti teada, et mu isal on vähk. Mõtlesin siis: „Miks juhtus see mehega, kes on nii palju teeninud?”

Millised teie probleemid ka poleks, ma tunnistan, et see, millest me täna õhtul räägime, aitab teil neist jagu saada.

Mõtelgem hetkeks tagasi meie viimasele KHS-i pühalikule koosolekule, apostellikule õnnistusele, mille jättis meile vanem Russell M. Nelson. Ta ütles: „Ma õnnistan teid, et .. [Jumala] tahe teie suhtes täituks ja et Tema tahe täituks teie kaudu.”3 Mõelge, milline vägi peitub neis sõnades. Selleks, et Jumala tahe täituks meie kaudu, peab meie tahe ühtima Tema tahtega. Peame tahtma sama, mida tahab Tema.

Vanem Neal A. Maxwell on öelnud: „Kui te annate oma tahte Jumala kätte, annate te Temale selle ainsa asja, mida te tegelikult saate anda, mis on tõeliselt teie anda. Ärge kulutage liiga palju aega ohvrialtari otsimisele või oma tahteanni sinna peale panemisele!”4

Täna õhtul kutsun ma teid üles mõtisklema kolmele küsimusele: (1) Mida tähendab tahe? (2) Kuidas me allutame oma tahte Jumalale? (3) Kuidas teame, et see meil korda läks?

Esiteks, mida tähendab tahe? Me ei räägi kuigi sageli tahtest, vähemalt mitte seda sõna kasutades. Mõnikord me räägime tahtejõust. Näiteks: „Mul ei ole tahtejõudu, et sellele torditükile vastu panna.” Seega on tahe „soov midagi teha, jõud, mis paneb meid tegutsema.”5

Kui ameeriklastelt küsida, millised on kaks tähtsamat asja, millest oleneb nende füüsiline tervis, ütleks 95 protsenti vastanuist: „Toitumine ja liikumine”. Meie arvaksime samamoodi. Kui aga küsiksite seejärel, kas nad toituvad õigesti ja liiguvad piisavalt? Mis te arvate, et nad vastaksid? Jaatavalt vastaks neist vahest ehk viis kuni kümme protsenti. On ilmselge vahe teadmise ja tegemise vahel. Enamik inimesi teab, mida nad peaksid tegema, kuid tegudeni jõuavad vaid vähesed.

Näide meie misjonilt aitab mõista, et abi saades võime arendada tahet teha seda, mida teame, et peaksime tegema.

Üks misjonäridest, misjonijuhataja abi, ütles kord oma kaaslasele: „Kuule, ma olen misjonil ligi 15 kilo juurde võtnud. Ma ei saa sellisena koju minna. Kas sa aitad mul veidikenegi kaalust maha võtta?” (Ta kuulus korvpallimeeskonda ja ei tahtnud nii kogukana koju minna.)

Kaaslane oli nõus.

Varsti pärast seda juhtusin koos nende kahe misjonäriga sööma Rootsi lauas. Misjonär, kes soovis kaalust maha võtta, sirutas käe koogitüki järele. Kaaslane sosistas talle kõrva: „Sa ei taha seda.”

Näljane misjonär vastas veidi solvunult: „Ja kuidas veel tahan!”

„Ei taha! Tegelikult sa ei taha seda,” kordas kaaslane.

Misjonär ei võtnud kooki.

See misjonär tahtis küll kaalust maha võtta, kuid vajas abi, et saada üle soovist süüa kooki. Pidage meeles laulusõnu: „Kuidas saaksin neil aidata edasi pingutada?” Kaaslane aitas sel misjonäril teha seda, mida ta tegelikult teha tahtis, kuid millega ta ilma väikese välise abita hakkama poleks saanud. Ta püüdis näidata sellele misjonärile, et soov elada tervislikult võib saada võitu soovist süüa kooki. Ta püüdis aidata sel misjonäril tugevdada oma tahet.

Vastane tahab panna meid uskuma, et tahet ei ole olemas, et meil pole muud valikut kui järgida oma loomulikku soovi süüa nii palju kooki kui jaksame. Mõned arvavad ekslikult, et meie tahe on paika pandud geenidega ja et meil puudub selle üle vähimgi kontroll.

Selleks et näidata, kui tähtis on see küsimus, räägiksin teile ühe lugupeetud bioloogiaprofessori artiklist, mida hiljuti lugesin. Selle pealkiri oli „Miks ei ole teil tegelikult vaba tahet.” See pealkiri torkas mulle silma, sest Kiriku liikmena ma tean, et meil on vaba tahe.

Professor väidab, et tegelikult ei langeta me otsuseid, mida arvame langetavat. Rääkides hommikusöögi valikutest, ütles ta: „Teile võib tunduda, et te valisite, kuid tegelikkuses .. soov süüa [täna hommikul] mune ja pannkooke oli ära määratud ammu enne, kui sellest teada saite, ehk isegi enne teie tänast ärkamist. Ja teie „tahe” ei puutu siin üldse asjasse.”6

Niisiis väidab ta, et meil ei ole oma tahet ehk kontrolli oma soovide üle. Me käitume lihtsalt vastavalt oma geenidele. Seda artiklit lugedes tekkis mul tahtmine rääkida sellele mehele meie misjonärist, kes ju valis. Ta võttis 15 kilo alla. Tema tahe sai võitu tema ihadest.

Me õpime nii muistsetest kui nüüdisaegsetest ilmutustest, et meil on valikuvabadus, et meil on tahe, et meil on soovid ja et me võime neid soove muuta. Vanem Russell M. Nelson ütles viimasel üldkonverentsil: „Me saame muuta oma käitumist. Isegi meie soovid võivad muutuda. Kuidas? .. Jääv muutumine saab toimuda üksnes tervenemise, puhastumise ja Jeesuse Kristuse lepituse lõputu väe kaudu.”7

Kui vanem Maxwell ütles, et meie tahe on ainus asi, mida saame tegelikult Jumalale anda, õpetas ta, et kõik muu, mida anname, on Jumal enne seda meile andnud. Makstes kümnist ja annetusi, anname lihtsalt tagasi seda, mida Jumal on varem meile andnud. Näiteks tuleb kogu selles elus teenitav raha meile kätte tänu Jumala loodule. Panustades aega, anname seda, mida Jumal on meile juba andnud – meie päevad siin maa peal. Kuid andes Temale oma tahte, on see and, mida saame ainult meie anda. Andes oma tahte, anname täielikult ka iseenda, midagi tagasi hoidmata.

Palusin oma sõpradel uurida pühakirju ja seejärel mõtestada lahti sõna tahe tähendus. Nad selgitasid:

Mees 3: „[Alluda tahtlikult] kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks talle määrata, just nagu laps allub oma isale.”8 Siin räägitakse tahtevabast andmisest ja allumisest. Hakkasime selle üle arutlema ja see viis meid ühe teise pühakirjasalmini Heelamani 3. peatükis.

Mees 1: Heelamani 3:35: „Jah, kuni selleni välja, et nende südamed said puhastatud ja pühitsetud, milline pühitsemine tuleb sellest, et nad andsid oma südamed Jumalale.”

Naine 3: Ma arvan, et see ei juhtu korrapealt. Kindlasti on see protsess, mis võtab aega ja nõuab tööd.

Mees 2: Ma tunnen, et õige valiku tegemine annab hoogu juurde. Järgmine kord on õiget valikut teha juba lihtsam: palvetada, igapäevaselt pühakirju lugeda, mõtiskleda, päevikut pidada.

Naine 2: Moosia 5:2 kirjeldatakse meis ja meie südameis toimunud vägevat muutust, nii et meil „ei ole enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head.”

Naine 1: Kummaline, me lugesime täpselt sedasama pühakirjasalmi, kuid meie arutelu läks hoopis teist rada. Ma arvasin tõepoolest, et Heelamani 3:35 on väga võimas salm oma südame andmisest Jumalale ja sellest, kuidas see meid õnnistab. Minu arvates nõuab suurt usaldust, et allutada end Jumalale ja öelda: „Ma usun jäägitult, et Sinu plaan on täiuslik! Ma allutan oma tahte Sinule ja luban Sul seda kasutada, et vormiksid mind selliseks, nagu Sina seda soovid.”

Mees 2: Meie rääkisime taevas toimunud sõjast, kuidas me võitlesime valikuvabaduse eest ning otsustasime järgida Kristust ja teha seda, mida Tema tahab, et me teeksime. Rääkisime sellest, et elu on võitlus erinevate soovide vahel. Kas otsustame, et soovime seda, mida soovib Kristus, et saada selliseks nagu Tema, et me mitte ainult ei ütle, et teeme seda, mida Ta meil teha palub – vaid soovime seda tõeliselt?

Niisiis ei tähenda oma tahte allutamine Issandale valikuvabadusest loobumist. Tegelikkuses on asi vastupidi. Mida rohkem me allutame oma tahte Issandale, seda enam suureneb meie võime rakendada valikuvabadust. Selle teadmine, mida Jumal tahab, et me teaksime, selle ütlemine, mida Ta tahab, et me ütleksime, selle tegemine, mida Ta tahab, et me teeksime – see kõik juhib meid lähemale sellele, et oleksime sellised, nagu Tema tahab. Jumal andis meile valikuvabaduse, et võiksime allutada end Temale, mitte aga alistuda kiusatusele.

Vaadates sügavale enda sisse, võite leida soovid, mis juhivad teid kõige kaalukamatele tegudele. Pange tähele, et ma ei öelnud, et „see juhib ükskõik millistele tegudele”, sest mõned meie teod ei ole ajendatud meie suurimatest soovidest, millest me kõigest väest kinni hoiame. Mõned teod tehakse uisapäisa. Mõned teod tunduvad olevat täiesti vastupidised sellele, mida me kõige enam soovime.

Kord tuli minu juurde üks noormees ja palus abi meeleparanduse tegemisel. Rääkides, kui kurb ta on teo üle, mida tegi, ütles ta (Tsiteerin): „Sellele tagasi mõeldes ei suuda ma uskuda, et seda tegin. Tundub nagu oleks seda teinud keegi teine, mitte mina.” Sügaval südames ei soovinud ta seda teha, mida oli teinud, kuid loomupärane inimene oli temast võitu saanud ja ta alistus vastase ahvatlustele ega võtnud kuulda Püha Vaimu kutset, mis oleks aidanud tal kiusatusele vastu pidada.9Ta rääkis tahtest. Ta tahtis olla hea, kuid mingi osa temast, mingi osa tema tahtest ei olnud veel allutatud Jumalale. Ta hoidis seda väikest osa tagasi ja see juhtis teda tegema midagi, mida ta kahetses. Aga ta tuli preesterluse hoidja juurde, et asi korda ajada, et olla see, kes ta tegelikult on – Taevase Isa ustav poeg. Ta tuli, et ta võiks allutada kogu oma tahte Issandale ja seekord ei hoidnud ta midagi tagasi.

See noormees koges südame muutust. Tal ei olnud „enam mingit tahet teha halba, vaid [ta tahtis] teha pidevalt head.”10 Tema soovid olid muutunud. Koos soovide muutumisega oli muutunud ka ta ise. Muutunud oli ka tema käitumine. Ta heitis kõrvale loomupärase inimese ja allutas end Püha Vaimu kutsele. Südame muutus tähendab mitte üksnes tegude, vaid ka motiivide muutumist. Me peame tegema häid asju, kuid mis veelgi tähtsam, me peame tegema neid õigetel põhjustel.

See diagramm aitab mul mõista, kuidas on meie motiivid või soovid seotud meie tegudega. Kui oleme jüngerluse lepingurajal, on meie motiivid puhtad ja meie teod õigemeelsed. Me teeme häid asju, sest armastame Issandat ja Tema lapsi. Kuid häid asju võib teha ka motiividel, mis ei ole õigemeelsed. Sel juhul tegutseme kui silmakirjateenrid – teeme häid asju, et paista tublidena või selleks, et tahame näida teistest parematena.

Kui sooritame õigustamatu teo ajendil, mis ei ole õigemeelne, oleme, nagu öeldakse pühakirjades „tahtlikult Jumalale vastu hakanud.”11 Sellised inimesed on oma halbade tegude üle uhked. Kui me aga tegelikult tahame olla head, kuid libastume ja eksime, anname me järele meis pesitsevale loomupärasele mehele või naisele. Leides, et oleme jüngerluse rajalt kõrvale kaldunud, peame pöörduma lepituse väe poole ja naasma meeleparanduse läbi õigele rajale.

Meeleparanduse tegemisega kaasneb soovide muutmine. Selle käigus tehakse ruumi Vaimule. Ja Vaimule ruumi tehes ei jää patule enam mingit kohta.

Niisiis kujutab tahe soovidest ja ajenditest tulenevat jõudu. Meie tahe on meie tegude alus. Kuidas teha nii, et meie tahe muutuks tugevamaks? Kuidas loovutada oma tahe Issandale? Ma palun, et koor kordaks refrääniosa laulust, mida lauldi tänase koosoleku alguses. Kuulake seekord laulu sõnu eriti hoolega.

Ütlen seda, mida Ta tahab, et öeldaks, teen seda, mida Ta tahab, et tehtaks.
Olen maailmale tunnistajaks Jumala armastatud Pojast.
Ma annan end Temale: oma südame, tahte ja hinge.
Laulan alati lunastavast armastusest, see laul muudab mind pühaks.12

Me kõik võime öelda seda, mida Tema tahab, et öeldaks.

Teenides vaiajuhatajana, vestlesin kord ühe vastabiellunud õega. Küsisin: „Kuidas teil läheb?”

Ta vastas: „Ma arvan, et hästi. Väga palju me just ei tülitse.”

Küsisin: „Mida see „väga palju” tähendab?”

Ta vastas: „Nojah, kõik abielupaarid ju tülitsevad.”

Vastasin: „Mitte kõik paarid. Meie naisega ei tülitse üldse. Ka minu vanemad ei tülitsenud.”

Meil oli südamlik vestlus sellest, kuidas tema ja ta abikaasa võiksid rääkida teineteisega lahkelt, mitte pahuralt või järsult.

Me võime öelda seda, mida Issand tahab, et me ütleksime. Me võime saada lahti karmidest sõnadest ja järsust toonist. Me võime teisi tiivustada ja innustada, mitte neid maha teha.

Olin kord vanem Jeffrey R. Hollandi saatjaks, kui ta pidi ühe vaia juhatuses muudatusi tegema. Sisenedes hotelli, kus me peatusime, tundis ta ära ühe sealse töötaja ja küsis: „Kuidas läheb sinu kenal peigmehel?”

Naine vastas: „Me läksime mõni nädal tagasi lahku.”

Vanem Holland lausus: „Küll sa leiad endale uue ja veelgi parema.”

Naine naeratas ja me läksime edasi. Järgmisel päeval jälgisin ma, kuidas vanem Holland kiitis üksteise järel nii liikmeid kui juhte. Ta tegi seda sellise enesestmõistetavusega, et igaüks, kellega me kohtusime, tundis ennast paremini ja oli oma eluga rohkem rahul vaid sellepärast, et tema neid tiivustas.

Me kõik saame seda teha. Kui Päästja oleks siin, tiivustaks Ta kõiki Tema rajal, nagu Ta tegi seda siis, kui Ta maa peal oli. Me kõik saame öelda seda, mida Ta tahab, et öeldaks.

Kui keegi minult küsib, kuidas ma end tunnen üldjuhtide kõrval teenides, tuleks mulle esimese asjana meelde armastus, mida tunnen, kui olen nende läheduses. Mõni võib mõelda, et üldkonverentsi kõnepuldis seista ja kõnelda on äärmiselt hirmutav, sest Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Kvoorum istuvad kohe sinu selja taga. Kuid mingil moel tekitavad nad hoopiski tunde, et sa saad sellega hakkama.

Niipea, kui oled kõnelemise lõpetanud ja hakkad oma kohale tagasi minema, sirutavad apostlid välja oma käed, et tänada sind koosoleku õnnestumisele kaasaaitamise eest. Esimesel korral oli see minu jaoks veidi ootamatu. Ma ei osanud arvata, et nad on nii tähelepanelikud, aga nad on. Nad innustavad kõiki teelolijaid, nagu tegi seda Päästja. Eriti omane on see president Monsonile.

President Monson jagab oma armastust kõigile. Oktoobris toimunud üldkonverentsil märkas president Monson pärast ühe istungi lõppu, et üks väike poiss lehvitab talle. Ta kummardus üle rinnatise ja viipas poisile, et see tuleks lähemale. Siis surus ta poisi kätt. Loomulikult oli poiss sellest väga elevil.

Ühel teisel korral ei lahkunud president Monson pärast koosoleku lõppemist konverentsikeskusest kohe, vaid jäi mõneks ajaks veel sinna, et suruda võimalikult paljude noorte kätt. Ta läks lavale raskete puuetega noorte juurde. Kuigi need noored ei saanud president Monsoniga rääkida, kõnelesid nende naeratavad näod sellest, kui tänulikud olid nad tema käepigistuse ja südamliku tervituse eest.

Olles ulatanud teisele sõbrakäe, kasvab meis soov teha seda järjest sagedamini. Selles väljendub kõige selgemalt, et oleme loovutanud oma tahte Jumalale.

Me võime öelda, mida Issand tahab, et me ütleksime. Meie võime ka teha, mida Ta tahab, et me teeksime. Tegudel võib olla palju suurem kaal kui sõnadel.

Kui meie lapsed olid alles väikesed, jäi mu naine ükskord tõsiselt haigeks ja sattus haiglasse. Mina püüdsin toita peret ja hoolitseda meie viie väikese lapse eest sel ajal, kui tema haigusega rinda pistis. Aga ma ei pidanudki pere toitmisega väga palju vaeva nägema. Söögid toodi pidevalt meie ukse taha. Toitu oli nii palju, et me teinekord ei jõudnud kõike äragi süüa. Panin ülejäägid sügavkülma. See sai pilgeni täis.

Selline teenimine võib mõne tõsisema teenimise kõrval tunduda tühisena, kuid ma ütlen teile, et minu jaoks oli see väga tähtis. Need isetud annetused päästsid mu. Mu naine oli nõrk ja mul oli hirm. Kuid tarvitses mul vaid heita pilk külmikusse, kui ma juba teadsin, mida me õhtul sööme. Iga toiduga, mille koguduse liikmed meie trepile tõid, loovutasid nad oma tahte Jumalale. Nad tegid seda, mida Tema tahtis, et tehtaks.

Nende koguduse liikmete motiivid olid siirad, kui nad raskustes perele appi tõttasid, kuid häid tegusid võib teha ka valedel motiividel. Pühakirjades õpetatakse, et sellistel puhkudel loetakse meie head teod hoopiski halbadeks, sest me ei teinud neid südamega.13 Me tegime küll head, kuid vastu tahtmist. Seega on kõiges määravaks meie soovid. Me peame tahtma sama, mida tahab Jumal. Me peame ütlema seda, mida Tema tahab, et öeldaks, sest me tahame öelda seda, mida Tema tahab, et öeldaks. Me peame tegema seda, mida Tema tahab, et tehtaks, sest me tahame teha seda, mida Tema tahab, et tehtaks. Me peame olema tunnistajad Jumala armastatud Pojast, sest tahame olla tunnistajad. Siis teame, et anname Temale kogu oma hinge – pisemgi osa meist ei ihka teha seda, mis on Tema tahte vastu.

Andes Issandale lubadusi, muutub õigete asjade ütlemine ja tegemine järjest kergemaks.

Tahte arendamisel on keskne osa lepingutel. Ristimisel lubame võtta enda peale Issanda nime, teha seda, mida Tema tahab, et me teeksime. Seejärel uuendame me seda lepingut igal pühapäeval. Me tunnistame oma Taevasele Isale ikka ja jälle, et oleme endiselt valmis võtma enda peale Issanda nime, et Teda meeles pidada ja kuuletuda Tema käskudele. Iga kord, kui võtame vääriliselt oma kätte tükikese sakramendileiba või tõstame oma huulile veetopsi, loovutame oma tahte Temale, öeldes: „Ma olen maailmale tunnistajaks Jumala armastatud Pojast.”14

Saades templis pitseeritud oma igavese kaaslasega, sõlmime lepingu, mis tugevdab meie tahet. Me võime tunda lepituse tugevdavat väge iga kord, kui siseneme Jumala pühasse kotta. Seal sõlmime lepingu, et pühitseme end Issandale. Just sellepärast ütles vanem Maxwell (Tsiteerin): „Ärge kulutage liiga palju aega ohvrialtari otsimisele või oma tahteanni sinna peale panemisele!”15 Ta võis rääkida kujundlikult, kuid ma usun, et ta rääkis ka selgesõnaliselt sellest, kuidas loovutada oma tahe Jumalale, sõlmides Temaga lepinguid ja pidades neist kinni.

Niisiis, tehke kõik, mis võimalik, et loovutada Talle iseend: oma südame, oma tahte, oma hinge. Mida kauem me seda rada käime, seda rohkem õnnistab Issand meid oma armastusega. Seda enam tunneme Tema armastust, seda selgemini teame, et meil on õnnestunud allutada oma tahe Temale.

Ma loodan, et me õppisime täna õhtul midagi, mis aitab meil täita vanem Nelsoni õnnistuse, et Jumala tahe täitub meie kaudu. Kui ma küsisin oma sõpradelt, mida nad õppisid, vastasid nad:

Mees 2: Ma arvan, et olen sageli sidunud ühte valikuvabaduse ja oma tahte allutamise Jumalale ning see õpetus on aidanud mul näha neid kui kahte erinevat asja. Ma tunnen nagu ma teen palju õigeid asju, kuid nüüd tekitab see minus soovi minna ja puhastada oma motiivid, et ma võiksin saada selliseks, nagu Tema tahab, et ma saaksin.

Naine 2: Mulle meeldib otsida ja leida seoseid. Ma mõtlen, et olgu peale, see on see, mis minu elus juhtub või see on see, mida ma olen õppinud või see inimene ütles seda. Ning jah, ma arvan, ma olen just leidnud palju seoseid.

Mees 1: Olgu meie raskused millised tahes, me peame andma endast veelgi rohkem Jumalale. Nagu ütles president Eyring: „Ükskõik kui rasked asjalood ka täna ei tunduks, on järgmisel päeval asjad palju paremad, kui [me] otsusta[me] teenida [Jumalat] täna kogu südamest.”16

Mees 3: Allutades oma südame ja tahte Jumalale .. on esimene asi, mida Ta teeb, Ta pühitseb selle. Asi ei ole nii, et me kõik anname oma südamed Jumalale, kes paneb need suurde varakambrisse ja ütleb: „Nii, veel üks süda, mis kuulub mulle.” Ta võtab selle ning pühitseb ja kinnitab seda ning annab selle meile tagasi, öeldes: „Mine nüüd ja kasuta seda ning tee suuri tegusid.” Ma ei olnud kunagi õieti mõelnud selle üle, mis saab pärast seda, kui me oma südame Temale anname. Ma arvasin, et see on millegi lõpp, kuid see on hoopiski algus.

Naine 3: Ma tean, et ma ei tea kõike ning tundub, et mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma saan aru, kui paljusid asju ma veel ei tea. Kuid ma tean, et Jumal elab. Ja ma arvan, et täna sain ma veelgi enam kinnitust sellele, et Ta teab meid, oma lapsi, Ta tõesti muretseb ja ootab. Ta soovib meid õnnistada.

Naine 1: Umbes kolm päeva tagasi sain ma preesterluse õnnistuse seoses tähtsa sündmusega, mis minu elus peatselt aset on leidmas. Selles õnnistuses öeldi, et pean rohkem usaldama Jumalat ja allutama Talle oma tahte. Õnnistuse saamise ajal tundsin väga selgelt, et pean järele uurima, mida see täpsemalt tähendab. Kuidas muudab see asju, mida ma iga päev teen, kuidas allutada ennast täielikult Temale.

Oma tahte loovutamine Issandale on midagi, mida me teeme iga päev. See ei toimu vaid kord elus. See pole millegi lõpp, vaid hoopiski algus. Me võime öelda, mida Tema tahab, et ütleksime. Me võime teha, mida Tema tahab, et teeksime. Me võime olla maailmale tunnistajaks Jumala armastatud Pojast ja seda kõike sellepärast, et me tahame seda. Kui meie südames selline muutus toimub, suureneb meie tänu lepituse eest ning me muutume päev päevalt tugevamaks.

Alma ütles: „Kui te olete tundnud, nagu tahaksite laulda laulu lunastavast armastusest, siis ma tahaksin küsida, et kas te tunnete niimoodi nüüd?”17

Laul lunastavast armastusest on rõõmulaul Jeesuse Kristuse lepitusest. Sellel laulul ei pea ilmtingimata olema viisi ja sõnu. See on tunnete laul. Sõnad, mida tahaksime öelda, et väljendada oma tänu, kui tahame laulda laulu lunastavast armastusest, muutuvad pidevalt sõltudes õnnistustest, mis me oleme saanud. Kuid tänutunne Päästja vastu on nagu laul. See võib kõlada meie südames iga kord üha uuesti ja uuesti, kui mõtleme sellele, kuidas Lunastaja päästis meid kõigest, mis oleks meid hävitanud.

Just seepärast küsis Alma, kas tunneme, et tahame nüüd laulda. Loeb just praegune hetk. Kui tunneme, et rõõmustame praegu Jeesuse Kristuse lepituse üle, on meie südame kavatsused õiged. Me loovutame oma tahte Temale ja Tema tugevdab meie tahet. Kui meid köidavad maailma asjad, pole meie südame kavatsused õiged ja meie tahet ei tugevdata.

Mormoni Raamatust loeme, kuidas nefilased, kes olid kord õigemeelne rahvas, hiljem Issandast ära pöördusid. Nad hakkasid hooplema oma jõuga selle asemel, et tunda rõõmu Issanda jõust. Nad nurisesid tahtlikult Jumala vastu. Ja mis nendega juhtus? Nad jäeti nende oma jõu varale, kuni nad kaotasid kõik.18

Meie ei soovi seda. Me teame, et ei saa siin elus omal jõul hakkama. Me lihtsalt ei suuda seda. Me vajame Issanda abi. Me peame üksteist aitama. Me ei saa jääda lootma üksnes omaenda jõule. Issanda väljasirutatud käed kutsuvad meid, et saaksime Tema kaudu jõudu, et meid ei jäetaks vaid oma jõu varale.19

Ma tean, et me võime võtta vastu Tema kutse tulla ja saada jõudu, tulla ja saada andestust, tulla ja tunda Tema piiritut armastust. Siis tahame rõõmsa südamega laulda laulu lunastavast armastusest. Ja seda mitte vaid haruharva vaid me tahame laulda seda laulu pidevalt. Me laulame seda laulu oma südames, kui tunneme, et meil on jõudu teha midagi rasket. Me laulame, kui laseme tõel end leida ja avardada meie hinge. Me laulame, kui tunneme, et meile on andestatud. Me laulame, kui tunneme Tema armastust.

Iga kord, kui laulame, anname Temale oma tahte, ainsa anni, mille saame Temale anda. Ta ei võta seda andi mitte üksnes vastu, vaid avardab ja süvendab seda. Ta paneb meid end tundma võimekamatena. Ta tervendab ja aitab meid sellisel viisil, mis võimaldab meil andestada ja andestatud saada.

Ma tunnistan, et Tema on meie Päästja ja Lunastaja. Ma tunnistan, et Tema Isa armastas meid piisavalt selleks, et saata Ta elama maa peale ja surema meie eest. Ma tean, et see on Tema Kirik. Ma tean, et president Monson on Tema elav prohvet, kes mõistab Kiriku liikmete vajadusi ja teab, kuidas aidata meil leida tee tagasi koju. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

© 2013 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve, Inc-le. Ingliskeelse originaali heakskiit: 1/13. Tõlke heakskiit: 1/13. Originaali pealkiri: I Will Give Myself to Him. Estonian. PD50048935 124

Näita viited

    Viited

  1.  

    1. Russell T. Osguthorpe and Lola Osguthorpe, seade teinud Steve Schank. I Will Give Myself to Him, 2009.

  2.  

    2. Russell T. Osguthorpe and Lola Osguthorpe. I Will Give Myself to Him.

  3.  

    3. Russell M. Nelson. Õilsast soost noored, millised on teie valikud? (Kiriku Haridussüsteemi pühalik koosolek, 6. sept 2013), LDS.org.

  4.  

    4. Neal A. Maxwell. Remember How Merciful the Lord Hath Been. – Ensign, mai 2004, lk 46.

  5.  

    5. Online Oxford English Dictionary.

  6.  

    6. Jerry A. Coyne. Why You Don’t Really Have Free Will. – USA Today, 1. jaan 2012.

  7.  

    7. Russell M. Nelson. Otsused igavikuks. – 183. sügisene üldkonverents, okt 2013.

  8.  

    8.  Mo 3:19.

  9.  

    9. Vt Mo 3:19.

  10.  

    10.  Mo 5:2.

  11.  

    11.  Mo 15:26.

  12.  

    12. Russell T. Osguthorpe and Lola Osguthorpe. I Will Give Myself to Him.

  13.  

    13. Vt Mn 7:9.

  14.  

    14. Vt Mn 4:3; 5:2.

  15.  

    15. Neal A. Maxwell. Remember How Merciful the Lord Hath Been, lk 46.

  16.  

    16. Henry B. Eyring. This Day. – Ensign, mai 2007, lk 91.

  17.  

    17.  Al 5:26.

  18.  

    18. Vt Hl 4:13.

  19.  

    19. Vt Mt 11:28.