Issand ei ole teid unustanud

Linda S. Reeves

Teine nõuandja Abiühingu üldjuhatuses


 
Linda S. Reeves
Meie Taevane Isa ja Päästja Jeesus Kristus tunnevad ja armastavad meid. … Meie võime … tunda nende armastust ja kaastunnet.

Kohtudes õdedega maailma eri paigus, oleme olnud hämmastunud teie tunnistuse üle. Paljud teist on Kiriku liikmed esimest või teist põlvkonda. Me oleme kohanud paljusid õdesid, kes teenivad mitmes kutses, peavad kirikusse jõudmiseks läbima pika vahemaa, kes ohverdavad, et pidada kinni pühadest templilepingutest. Me austame teid. Te olete Issanda teerajajad kaasajal!

Hiljuti kohtasime abikaasa Meliga üht vabatahtlikuna teenivat giidi nimega Mollie Lenthal, kui külastasime muuseumi Austraalias. Kuulsime, et Mollie’l, toredal 70ndates aastates naisterahval, pole lapsi ja et ta pole kunagi olnud abielus. Ta oli oma peres ainuke laps ning tema vanemad olid juba ammu surnud. Tema lähimad sugulased – kaks nõbu – elasid hoopis teisel mandril. Äkitselt liigutas mu südant Vaimu tunnistus, justkui oleks Taevane Isa minuga rääkinud: „Mollie ei ole üksi! Mollie on minu tütar! Mina olen tema Isa! Ta on väga oluline tütar minu peres ja ta pole kunagi üksi!

Üks mu lemmiklugusid Päästja elust on see, kus räägitakse Laatsarusest. Pühakirjadest loeme: „Jeesus armastas Martat, … tema õde [Maarjat] ja [nende venda] Laatsarust.”1 Jeesusele saadeti sõna, et Laatsarus on väga haige, kuid Jeesus ei tulnud kohe. Ta viibis eemal veel kaks päeva, öeldes, et „see haigus [on] ... Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega.”2

Kuuldes, et Jeesus tuleb, „läks [Marta] kohe talle vastu”3 ja rääkis, mis oli juhtunud. Laatsarus oli „juba neli päeva hauas olnud”4. Leinav Marta jooksis koju, et Maarjale Issanda tulekust teatada.5 Murest murtud Maarja jooksis Jeesuse juurde, langes ta jalge ette maha ja nuttis.6

Me loeme, et „kui nüüd Jeesus nägi [Maarjat] … nutmas, ärritus ta vaimus ja võpatas” ning küsis neilt, kuhu nad ta matsid.

„Nad ütlesid talle: „Issand, tule ja vaata!””7

Sellele järgnevad ühed liigutavamad ja armastavamad sõnad pühakirjast: „Jeesus nuttis.”8

Apostel James E. Talmage kirjutas: „Nähes kahte naist sedamoodi leinamas, … tundis Jeesus neile kaasa, Ta ägas vaimus ja muutus väga murelikuks.”9 See juhtum kõneleb kaastundest, osavõtlikkusest ja armastusest, mida meie Päästja ja Taevane Isa meie kõikide vastu tunnevad, kui meid vaevavad mure, ahastus, patt, vastuseis ja eluraskused.

Kallid õed, meie Taevane Isa ja Päästja Jeesus Kristus tunnevad ja armastavad meid. Nad teavad, kui tunneme valu või kannatame mõnel muul moel. Nad ei ütle: „Pole hullu, et sul praegu on raske, sest kõik saab jälle korda. Sa saad terveks, su abikaasa leiab tööd või teelt eksinud laps tuleb tagasi koju.” Nemad tunnevad meie kannatuste sügavust ja meie võime samal ajal tunda nende armastust ja kaastunnet.

Alma tunnistas:

„Ja tema läheb, kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda seepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused.

Ja ta võtab enda peale ... nende jõuetused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega …, et ta võiks teada, ... kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele.”10

Kui me mõtiskleme, kas meie Päästja ja meie Taevane Isa meid tunnevad või kui hästi nad meist igaüht tunnevad, siis võiksime meeles pidada Päästja sõnu Oliver Cowderyle:

„Kui sa soovid veel tõendust, siis tuleta meelde seda ööd, mil sa hüüdsid minu poole oma südames, et sa võiksid teada tõde neist asjadest.“11

Enne seda oli Päästja talle öelnud: „Pole kedagi peale Jumala, kes teaks sinu mõtteid ja sinu südame kavatsusi.”12

Päästja tuletas Oliverile meelde, et Ta teadis iga üksikasja tema alandlikust palvest ja Tal oli täpselt meeles ka öö, mil ta palvetas.

Aastaid tagasi haigestus mu abikaasa ühte harvaesinevasse raskesse haigusesse. Mida aeg edasi, seda viletsamaks ta jäi, seda rohkem hakkasin ma kartma, et ta sureb. Ma ei rääkinud oma hirmudest kellelegi. Olime paljulapseline noor perekond ja armastasime üksteist väga ning mõte abikaasa kaotamisest ja sellest, et peaksin hakkama üksi lapsi kasvatama, tekitas minus üksindustunnet, meeleheidet ja isegi viha. Mul on häbi tõdeda, kuid ma kaugenesin oma Taevasest Isast. Ma ei palvetanud palju päevi, ei teinud mingeid plaane, ainult nutsin. Viimaks mõistsin, et ei suuda kõigega üksi hakkama saada.

Esimest korda pärast mitmeid päevi põlvitasin ma maha ja kergendasin Taevaisa ees oma südant, paludes andestust, et olin Temast eemaldunud, ning rääkides Talle kõigest, mis hinge peal. Lõpuks hüüdsin Talle, et kui see on miski, mida Ta tõesti tahab, et ma teeks, siis ma seda ka teen. Ma teadsin, et Tal on meie elu jaoks plaan.

Niiviisi põlvili palvetades ja anudes tundsin, kuidas mu südant täitsid soojus, rahu ja armastus, justkui oleks armastuse tekk mulle ümber pandud. Ma tundsin, nagu oleks Taevane Isa mulle öelnud: „Just seda ma teada tahtsingi.” Otsustasin kindlameelselt, et ei kaugene Temast enam kunagi. Imekombel hakkas mu abikaasa vähehaaval paranema ning sai lõpuks täiesti terveks.

Aastaid hiljem põlvitasime koos abikaasaga meie 17-aastase tütre kõrval ja palusime tema elu eest. Seekord oli vastuseks „ei”, kuid armastus ja rahutunne, mida Päästja oli lubanud, olid sama tugevad ja me teadsime, et kuigi Taevane Isa kutsub ta tagasi koju, on kõik ikkagi hästi. Me oleme õppinud mõistma, mida tähendab anda oma koormad Issanda kanda, ja teada, et Ta armastab meid ja tunneb kaasa meie muredele ja valudele.

Üks armsamaid isa ja poja vestlusi Mormoni Raamatus leiab aset siis, kui Alma noorem oma pojale Heelamanile tunnistab. Alma kirjeldab seda „sõnulseletamatut õudust”, mida ta tundis kujutledes, kuidas ta oma paljude pattude eest kohtumõistmiseks Jumala ette läheb. Pärast kolme ööd ja päeva, mil ta oma patukoorma all piinles, parandas ta meelt ning anus Päästjalt halastust. Ta kirjeldas Heelamanile „oivalist ja sulnist” rõõmu, mida ta tundis, kui oma valu enam ei mäletanud. Selle asemel et tunda sõnulseletamatut õudust Jumala ette mineku ees, nägi Alma nägemuses „Jumalat istumas oma troonil” ning teatas: „Mu hing igatses olla seal.”13

Kallid õed! Kas ka meie ei tunne nii, kui meelt parandame ja mõtiskleme armastuse, halastuse ja tänu üle, mida tunneme oma Taevase Isa ja oma Päästja vastu? Ka meie igatseme olla seal, et nad võtaksid meid oma armastavate käte vahele.

Samamoodi nagu Issand tunnistas mulle, et Ta pole unustanud oma tütart Mollie Lenthali, tunnistan mina teile , et Ta ei ole unustanud teid! Mis tahes patt või nõrkus, valu või katsumus teid ka ei vaevaks, Tema mõistab iga sellist hetke. Ta armastab teid! Ta kannab teid neil hetkil kätel, just nagu Ta tegi Maarja ja Martaga. Ta on maksnud täit hinda, et teada, kuidas teid hädast välja aidata. Andke oma koormad Tema kanda. Rääkige Taevaisale oma tunnetest. Rääkige Talle oma valust ja vaevadest ning andke need seejärel Tema kanda. Uurige iga päev pühakirju. Ka sealt leiate palju lohutust ja abi.

Meie Päästja küsis:

„Sest kas naine unustab oma imiku, et tal ei ole halastust oma lihase poja vastu? …

… Ma olen märkinud sind oma peopesadesse.”14

„Ma pole kellelgi teist käskinud ära minna, vaid pigem olen teil käskinud tulla minu juurde, et te võiksite katsuda ja näha; just samuti tehke teie maailmale; ja igaüks, kes seda käsku rikub, laseb end viia kiusatusse.”15

Meie kohus on see: me peame ise kogema ja tundma ning aitama seejärel kõigil Taevaisa lastel kogeda, tunda ja teada, et meie Päästja pole võtnud enda peale mitte üksnes meie patte, vaid ka meie valud, kannatused ja vaevad, et Ta võiks tunda, mida meie tunneme, ja teada, kuidas meid lohutada. Ma tunnistan Temast Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Mostrar referencias

    Viited

  1.  

    1  Jh 11:5.

  2.  

    2  Jh 11:4.

  3.  

    3  Jh 11:20.

  4.  

    4  Jh 11:17.

  5.  

    5 Vt Jh 11:28.

  6.  

    6 Vt Jh 11:32.

  7.  

    7  Jh 11:33–34.

  8.  

    8  Jh 11:35.

  9.  

    9 James E. Talmage. Jesus the Christ, 3. tr, 1916, lk 493.

  10.  

    10  Al 7:11–12.

  11.  

    11  ÕL 6:22.

  12.  

    12  ÕL 6:16.

  13.  

    13 Vt Al 36:14–22; rõhutus lisatud.

  14.  

    14  1Ne 21:15–16.

  15.  

    15  3Ne 18:25; rõhutus lisatud.