Olgem oma kohustustes ärksad

Carole M. Stephens

Esimene nõuandja Abiühingu üldjuhatuses


 
Carole M. Stephens
Me peame olema oma kohustustes ärksad ja jätkama usus, toetudes trööstivale, tugevdavale, kõike võimaldavale ja tervendavale lepituse väele.

Kui mind kutsuti teenima Abiühingu üldjuhatuses, soovisin saada rohkem teada naistest, kes on enne mind teeninud. Mulle avaldasid sügavat muljet õde Zina D. Youngi õpetused. Ta oli Abiühingu teises üldjuhatuses esimene nõuandja. Õde Young ütles: „Õed, me peame olema oma kohustuste suhtes ärksad.“1 Mõtisklesin sõnade ärgas ja kohustus üle ning uurisin nendega seoses ka pühakirju.

Uues Testamendis õpetas Paulus tolleaegsetele pühadele:

„Te teate tunni juba käes olevat unest üles ärgata; sest nüüd on meie pääste lähemal. …

Öö on möödumas, aga päev on lähedal. … Varustugem valguse relvadega!“2

Mormoni Raamatus õpetab Alma oma rahvale nende pühasid kohustusi, kes sõlmivad Jumalaga lepingu:

„Ja nüüd, kuna te soovite tulla Jumala lambatarasse ja olla kutsutud tema rahvaks ja olete nõus kandma üksteise koormaid, et need oleksid kerged;

jah, ja olete nõus leinama koos nendega, kes leinavad; jah, ja trööstima neid, kes vajavad tröösti, ja seisma kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal. …

Nüüd, ma ütlen teile, kui see on teie südame soov, siis mis on teil selle vastu, kui teid ristitakse Issanda nimel tunnistusena tema ees, et te olete sõlminud temaga lepingu, et te teenite teda ja peate kinni tema käskudest, et ta võiks valada oma Vaimu veel rikkalikumalt teie peale?

Ja nüüd, kui inimesed olid kuulnud neid sõnu, plaksutasid nad rõõmu pärast oma käsi ja hüüdsid: See on meie südamesoov!“3

Õde Youngi sõnad ja need pühakirjakohad panid mind mõtlema kohustustele, mille suhtes peame tänapäeval olema ärksad.

Saades ristitud, sõlmime lepingu. Vanem Robert D. Hales õpetas: „Lepinguid sõlmides ja neist kinni pidades eraldume maailmast ja siseneme Jumala kuningriiki.“4

Me oleme muutunud. Me näeme välja teisiti ja me tegutseme teisiti. Me kuulame ja loeme teistsuguseid asju ning meie väljendusviis on muutunud, sest meist on saanud Jumala tütred, kes on lepingu kaudu Temaga seotud.

Kiriku liikmeks kinnitamisel antakse meile Püha Vaimu and – õigus tunda pidevat jumaluse liikme mõju, mis meid juhatab, lohutab ja kaitseb. Ta hoiatab meid, kui meil tekib kiusatus oma leping hüljata ja maailma tagasi kõndida. Juhataja Boyd K. Packer õpetab meile, et keegi meist „ei tee kunagi ühtegi tõsist viga, ilma et Püha Vaim teda kõigepealt hoiataks“5.

Selle anni saamiseks ja selleks, et Vaim oleks alati meiega, peame olema väärilised ja oma südame seisundit valvsalt kontrollima. Kas meie süda on vastuvõtlik? Kas meie süda on alandlik, õpihimuline ja hell? Või on meie süda muutunud aegamööda kõvaks, kuna oleme lasknud maailma müral meid kõrvale juhtida tasaste ergutuste suhtes, mida Vaimult kindlasti saame?

Ristimisel muutus meie süda Jumalale ärksaks. Oma surelikul teekonnal peame endalt pidevalt küsima: „Kas [ma] ole[n] kogenud südame muutust, … kas [ma] tunne[n] niimoodi nüüd?“6 Ja kui ei tunne, siis miks?

Paljud varajased pühad „koge[sid] seda vägevat muutust oma südames“7. See ärgitas neid saama templiõnnistusi, mis tugevdas neid nende ülesannetes. Varajased pühad Nauvoos läksid „templisse kogu päeva ja öö jooksul“8, et saada talitused ja sõlmida lepingud enne, kui nad alustasid oma teekonda läände.

Sarah Rich, Abiühingu õde Nauvoost, on öelnud: „Me saime Issanda kojas palju õnnistusi, mis tõid meile rõõmu ja tröösti kõigi meie murede keskel ja võimaldasid meil uskuda Jumalasse, teades, et Ta meid juhatab ja on meile eesseisval tundmatul teekonnal toeks.”9

Tänu sellele, et usk Päästjasse oli muutnud nende südant, toetusid nad Tema lepituse väele. Nad olid ärksad tegutsema. Sügaval oma südames nad teadsid, et on keegi – nimelt Päästja –, kes mõistab nende isiklikke raskusi, sest Tema kannatas nende eest Ketsemani aias ja ristil. Tema tundis nende hirmu, nende kahtlusi, nende valu ja nende üksindust. Tema kannatas nende kurbust, neile osaks saanud tagakiusamist, nende nälga, nende kurnatust ja nende kaotusi. Ja kuna Ta kannatas kõiki neid asju, võis Ta neile öelda: „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“10

Ja nad tulid. Nad usaldasid ja järgisid prohvetit. Nad teadsid, et nende teekond saab olema pikk ja kohustuste koorem raske. Nad teadsid, et see nõuab ohverdust, kuid saades tuge oma usust ja pidades kinni lepingutest, olid nad vaimselt ette valmistunud.

Nauvoo’st lahkumise eel kirjutas rühm pühasid templi juures, mille nad olid sunnitud hülgama, kogunemisruumis sõnumi. Seal seisis: „Issand on näinud meie ohverdust: järgnege meile.“11

Hiljuti osalesin ma koos oma koguduse noorte meeste ja noorte naistega teerajajate rännakul. Küsisin endalt igal hommikul: „Milline on minu ohverdus? Kuidas mina neile järgnen?“

Rännaku teisel päeval olime tõmmanud oma käsikärusid 13 kilomeetrit, kui jõudsime kohta, mille kohta öeldi „naised tõmbavad“. Mehed eraldati naistest ja mehed saadeti ees mäest üles. Kui hakkasime oma käsikärusid tõmbama, tõstsin pilgu, et näha meie preesterluse vendi, noori ja vanu, seismas paljastatud päi kahel pool teed, et naistele austust avaldada.

Alguses oli rada kerge, kuid peagi jõudsime sügava liiva sisse ja tõus muutus järsemaks. Pilk maas, tõmbasin kogu jõust käsikäru, kui ühtäkki tundsin, kuidas keegi lükkas mu käru. Pilku tõstes märkasin Lexit, üht noort naist, kes oli mu naaber. Ta oli oma käsikäru künka otsa tõmmanud ja märgates, et vajame abi, tagasi meie juurde jooksnud. Kui jõudsime künka otsa, oleksin väga tahtnud joosta tagasi alla, et aidata neid, kes tulid minu järel, kuid mul oli hing kinni ja süda tagus nii kõvasti, et kartsin mitmel korral, et mu süda ütleb üles. Vaatasin tänutundega, kuidas noored naised jätsid oma käsikärud künka otsa ja jooksid tagasi teistele appi.

Kui kõik olid üles jõudnud, võtsime veidi aega, et oma tunded päevikusse kirja panna. Ma kirjutasin: „Ma ei olnud füüsiliselt piisavalt valmistunud, seepärast polnud mul jõudu aidata neid, kes mulle järgnesid. Ma ei pea ehk enam kunagi käsikäru tõmbama, aga ma ei taha kunagi oma õdesid vaimselt alt vedada! Mitte ealeski!“

See oli püha kogemus, mis muutis mu vaimselt ärksaks mu kohustuste suhtes, nii oma pere kui ka teiste inimeste ees. Kogu teekonna jooksul mõtisklesin sellele, mida olin õppinud.

Kõigepealt mõtlesin oma õdedele, nii neile, kes olid tõmmanud oma käsikäru üksinda, kui ka neile, kes teevad seda praegusel ajal. Umbes 20 protsenti varajastest käsikärurühmade naistest olid üksinda vähemalt osa teeskonnast. Need olid naised, kes polnud abielus, olid lahutatud või lesestunud. Paljud olid üksikemad.12 Nad tõmbasid kõik koos – lepingu tütred, nii noored kui vanad, kes elasid väga erinevat elu, sama rada mööda sama eesmärgi poole.

Need, kes jooksid abi vajavatele õdedele appi, meenutasid mulle päästjaid, nii nähtavaid kui nähtamatuid, kes märkavad kiirelt abivajajat ja tegutsevad.

Ma mõtisklesin Issanda sõnade üle: „Ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid ümber teie, et teid toetada.”13

Teeäärt palistasid ustavad, kuulekad, lepinguid pidavad mehed. Nende preesterluse vägi – vägi, mida Jumal kasutab kõikide oma laste õnnistamiseks – ergutas, tugevdas ja toetas meid. Nad olid meeldetuletus sellest, et me ei ole üksi. Kui peame kinni oma lepingutest, on see vägi alati meiega.

Mõtlesin meestele, kes olid selle rännaku ajal oma peredest lahus, jättes nad üksi oma käsikäru tõmbama. Paljud mehed olid teekonnal surnud. Mõned pojad jäid maha, et teenida misjonil oma kodumaal. Teised olid varem emigreerunud, et valmistuda oma perede saabumiseks Salt Lake’i orgu. Mõned mehed polnud seal sellepärast, et olid otsustanud oma lepingutest mitte kinni pidada.

Nagu need, kes kõndisid meie eel, elavad paljud ka tänapäeval kaugeltki mitte ideaalsetes tingimustes. Me jätkame õpetamist ja püüdleme ideaali poole, sest teame, et pidev edasi pürgimine aitab meil teel olles areneda ja valmistab meid ette võimalusteks saada osa kõigist lubatud õnnistustest, kui me „oota[me] Jehoovat“14.

Igaüks meist on kohanud ja kohtab edaspidigi oma elus ebaõnne. Surelik elu on prooviaeg ja meile antakse jätkuvalt võimalusi kasutada oma valikuvabadust, et otsustada, mida me õpime meile osa saavast ebaõnnest.

Jumala tütardena jätkame usu teel, sest oleme omaks võtnud president Thomas S. Monsoni sõnad: „Templis tehtavad päästvad talitused, mis lubavad meil ühel päeval pöörduda tagasi meie Taevase Isa juurde, et elada igavese perena ja saada endale kõrgemalt tulevad õnnistused ja vägi, on väärt iga ohverdust ja iga pingutust.“15

Ei piisa üksnes teelolekust! Me peame olema oma kohustustes ärksad ja jätkama usus, toetudes trööstivale, tugevdavale, kõike võimaldavale ja tervendavale lepituse väele.

Õed! Ma armastan teid! Paljusid teist ei tunne ma küll isiklikult, kuid ma tean, kes te olete! Me oleme lepinguid pidavad Taevaisa tütred ja kuna meile on lepingute kaudu antud vägi, oleme valmis oma kohustusi täitma.

Abiühing valmistab naisi ette igavese elu õnnistusteks, muutes meid vaimselt ärksateks, et suurendaksime usku ja isiklikku õigemeelsust. Alustagem iseendist! Alustagem sealt, kus me parajasti oleme. Alustagem juba täna! Kui oleme vaimselt ärksad, suudame paremini tugevdada oma peresid ja kodusid ning aidata teisi.

See on päästmistöö ning selle teeb võimalikuks lepituse tugevdav ja kõikvõimas vägi. Teadke, kes te olete! Olge ärksad oma kohustustes! Me oleme meid armastava Taevase Isa tütred. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Mostrar las referencias

    Viited

  1.  

    1. Zina D. H. Young. −Woman’s Exponent, 15. okt 1877, lk 74.

  2.  

    2.  Roomlastele 13:11–12, 14.

  3.  

    3.  Moosia 18:8–11.

  4.  

    4. Robert D. Hales. Modesty: Reverence for the Lord. – Liahona, aug 2008, lk 21; Ensign, aug 2008, lk 36.

  5.  

    5. Boyd K. Packer. Kuidas vaenlase territooriumil ellu jääda (Satelliidiülekanne „100 aastat seminari”). – www.jeesusekristusekirik.ee.

  6.  

    6.  Alma 5:26.

  7.  

    7.  Alma 5:14.

  8.  

    8.  Daughters in My Kingdom: The History and Work of Relief Society, 2011, lk 29.

  9.  

    9. Sarah Rich, Daughters in My Kingdom, lk 30.

  10.  

    10.  Matteuse 11:28.

  11.  

    11. Tsiteeritud raamatus Daughters in My Kingdom, lk 30.

  12.  

    12. Vt Jolene S. Allphin, Tell My Story, Too, 8. tr, 2012.

  13.  

    13.  ÕL 84:88.

  14.  

    14.  Jesaja 40:31.

  15.  

    15. Thomas S. Monson. Püha tempel – maailma tuletorn. − www.jeesusekritusekirik.ee.