Üksnes õigemeelsuse põhimõtteid järgides

Umbes kuu pärast abiellumist võtsime naisega ette pika automatka. Tema oli roolis, mina püüdsin lõõgastuda. Just nimelt püüdsin, sest sellel kiirteel, kus me sõitsime, oli palju ohtlikke teelõike ja mu naine oli tollal üsna „raske jalaga”. Ma ütlesin talle: „Sa sõidad liiga kiiresti, võta hoogu maha!”

Värske noorik võis endamisi mõelda: „Või veel! Ma olen 10 aastat autot juhtinud ning keegi peale sõiduõpetaja pole tulnud mulle ütlema, kuidas sõita!” Mulle vastas ta aga nõnda: „Mis õigusega tuled sa mind õpetama, kuidas ma pean sõitma?”

Tema küsimus tuli mulle ootamatult. Püüdes anda endast parimat uues abielumehe rollis, vastasin: „Ma ei tea... Sest ma olen su abikaasa ja ma hoian preesterlust.”

Vennad, pange kõrva taha, et kui satute kunagi sarnasesse olukorda, siis see pole kindlasti mingi vastus. Mul on aga hea meel tõdeda, et see oli esimene ja viimane kord, kui ma selle vea tegin.

Õpetuses ja Lepingutes on öeldud, et õigus kasutada kodus või mujal preesterlust on otseselt seotud meie õigemeelsusega: „Taeva vägesid ei saa juhtida ega kasutada muidu, kui üksnes õigemeelsuse põhimõtteid järgides.”¹ Edasi räägitakse sellest, et me kaotame selle väe, kui „rakendame mingilgi määral õigemeelsusetut valitsemist või võimu või sundust inimlaste hingede üle.”²

See pühakirjakoht ütleb, et me peame juhtima „õigemeelsuse põhimõtteid järgides”. See põhimõte kehtib nii Kiriku juhtide kui isade ja emade kohta kodudes.³ Kui rakendame kellegi puhul ebaõiglast sundust, kaotame õiguse Issanda Vaimule ja ükskõik millisele volitusele Jumalalt.⁴ Me võime arvata, et sellised meetodid tulevad „alluvale” isikule kasuks. Kuid me käitume õigemeelsusetult iga kord, kui püüame sundida õigesti käituma kedagi, kes saab ise otsuseid teha ja peakski tegema. Kellelegi kindlaid piire seades tuleb seda teha alati armastavalt ja kannatlikult ning igavesi tõdesid õpetaval viisil.

Me ei saa kedagi sundida õigesti tegutsema. Pühakirju uurides saab selgeks, et see pole Jumala viis õpetada. Sundimine tekitab trotsi ja tunnet, et oled küündimatu ja sind ei usaldata. Kui kontrolliv inimene oma upsakuses arvab, et teab kõiki õigeid vastuseid, ei tule õpetamisest midagi välja. Pühakirjades on öeldud, et „peaaegu kõikide inimeste loomuses on kalduvus” õigemeelsusetult võimutseda.⁵ Sellesse lõksu on väga kerge langeda. Ka naised võivad teinekord end õigemeelsusetult maksma panna, kuigi pühakirjad räägivad sellest kui meeste probleemist.

Õigemeelsusetut võimutsemist iseloomustab lakkamatu kritiseerimine, kuid kasin kiitmine ja armastuse väljendamine. Need, keda nõnda koheldakse, tunnevad, et nad ei suuda sellisele juhile või lapsevanemale kunagi meele järele olla ning et nad kukuvad alati läbi. Arukas lapsevanem kaalub, millal on laps valmis ise mingit otsust tegema. Kui vanemad kõik otsused ise ära teevad ja otsustamist oma ainuõiguseks peavad, takistavad nad tõsiselt oma lapse kasvamist ja arenemist.

Lapsed on kodus vaid piiratud aja. Kui ootame otsustamisjärje edasiandmisega seni, kuni nad kodust lahkuvad, oleme liiga kaua oodanud. Nad ei oska teha arukaid otsuseid väljaspool kodu, kui neil pole olnud kodus võimalust osaleda tähtsate otsuste langetamisel. Sellised lapsed kas hakkavad mässama või saavad neist otsustusvõimetud inimesed.

Arukad lapsevanemad valmistavad oma lapsi iseseisvalt hakkama saama. Nad loovad lastele arenguvõimalusi, kuni nad on vaimselt küllalt küpseks saanud, et ise oma valikuvabadust õigesti kasutada. Mõistagi teevad nad sealjuures mõnikord ka vigu, aga vigadest ju õpitakse.

Meie pere on saanud oma kogemuse, mis õpetas meile, kuidas aidata lastel otsustusvõimet arendada. Meie tütar Mary oli silmapaistev jalgpallur. Võistkond, milles ta mängis, pääses ühel aastal meistrivõistlustele ja nagu arvata võib, pidi mäng toimuma pühapäeval. Mary oli alati teadnud, et hingamispäev on puhkamiseks, vaimse jõu taastamiseks, mitte meelelahutuseks. Kuid ta tundis ikkagi endal treenerite ja võistkonnakaaslaste survet mängida ega tahtnud oma võistkonda alt vedada.

Ta küsis meilt, mida ta peaks tegema. Me oleksime naisega võinud selle otsuse tema eest ära teha. Kuid me kaalusime asja palvemeelselt ja otsustasime, et meie tütar on küllalt küps, et ise oma otsuse eest vastutada. Me lugesime koos valitud kohti pühakirjadest, julgustasime Maryt palvetama ja asja üle järele mõtlema.

Paari päeva pärast teatas ta, et on otsustanud siiski pühapäeval mängida. Mida me nüüd pidime tegema? Arutasime omavahel asja ja saanud Vaimult kinnituse, jäime oma esialgse otsuse juurde lasta tal endal valida ja otsustada. Kui mäng oli lõppenud, tuli Mary aeglaselt ema juurde, kes teda ootas. „Ema,” ütles ta, „ma tundsin end kohutavalt. Ma ei taha nii enam kunagi tunda. Ma ei mängi enam kunagi pühapäeviti.” Ja ta pidas oma sõna.

Mary oli võtnud omaks hingamispäeva pidamise põhimõtte. Kui oleksime sundinud teda mängimisest loobuma, oleksime jätnud ta ilma hinnalisest ja vägevast vaimsest kogemusest.

Nagu näete, tuleb kõigepealt õpetada lapsed palvetama ja palvetele vastuseid ootama. Sellega õpetame neid rakendama ka oma valikuvabadust. Õpetada tuleb ka kuulekuse väärtust ja eesmärki ning kõiki teisi evangeeliumi tähtsaid põhimõtteid.⁶

Kui meie lapsed kasvueas olid, otsustasime, et meie kõige tähtsam ülesanne on aidata lastel luua isiklik side taevaga. Me teadsime, et lõpuks tuleb neil loota Issandale, mitte meile. Brigham Young ütles: „Kõikidest kohustustest, mida inimestelt nõutakse, pean ma tähtsaimaks otsida Issandat Jumalat, kuni oleme loonud taeva ja maa vahele suhtluskanali – ühenduse Jumala ja meie hinge vahel.”⁷

Mary oli saanud vastuseid palvetele ka varem, ning me uskusime, et meie tütrel oli see suhtluskanal olemas. Tänu sellele sai ta kasuliku õppetunni, mis aitas tal tulevikus paremaid valikuid teha. Kui ühendust Vaimuga pole, võivad lapsed ja vanemad kõik oma halvad otsused valikuvabaduse süüks ajada. Pühakirjades seisab lubadus: „Sest [neid], kes on targad ... ja on võtnud Püha Vaimu enesele teejuhiks …, [ei peteta].”⁸

Üheks õigemeelsusetu võimutsemise traagiliseks kõrvalnähtuseks võib olla see, et kaob usaldus Jumala armastuse vastu. Tean inimesi – nõudlike ja kontrollimist armastavate juhtide või lapsevanemate ohvreid−, kellel on raske uskuda Taevase Isa armastusse, mis neid õigemeelsel teel toetaks ja motiveeriks.

Kui tahame aidata oma hoolealustel luua tähtsaimast tähtsaim ühendus taevaga, peame rakendama Õpetuse ja Lepingute 121. osas õpetatut. Meie teod peavad põhinema „üksnes veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel.”⁹ President Henry B. Eyring on öelnud: „Parim viis noori aidata on lasta neil tunda teie kindlat usku, et nad on teel tagasi Jumala juurde ning et nad saavad hakkama.”¹⁰

Arutledes põhimõtete üle, mida peaksime Kirikus ja kodus järgima, lubage mul tuua lõpetuseks näide president Thomas S. Monsoni elust. Tema tütar Ann Dibb räägib, et tänase päevani hüüab ta isa, kui ta sünnikoju tuleb: „Kes see tuli! Kui tore! Vaata, kui ilus ta meil on!” Ann Dibb jätkas: „Mu vanemad tegid mulle alati komplimente, hoolimata sellest, milline ma välja nägin või mida ma teinud olin. … Kui lähen oma vanemaid vaatama, tean, et mind armastatakse, mind kiidetakse, et ma olen teretulnud – et ma olen kodus.”¹¹

Vennad ja õed! Selline on Issanda viis tegutseda. Isegi kui teid on kunagi halvasti koheldud, ma tean, et Issand tahab, et te Tema juurde tuleksite.¹²Kõiki armastatakse. Kõik on teretulnud. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.