Erilised õppetunnid

Viimased kakskümmend kuud on meie perele olnud erilised – perre sündis üks väga eriline beebi.

Väike Paxton, meie lapselaps, sündis üliharuldase kromosoomi kaoga, geneetilise häirega, mida esineb vaid ühel juhul sadadest miljonitest. Meie tütre ja tema abikaasa jaoks tähendas Paxtoni sünd uue tundmatu elu algust. Sellest sai eriliste igavikuga seotud õpetuste õpikoda.

Kallis vanem Russell M. Nelson, kes meile just kõneles, on õpetanud:

„Mingitel teadmata põhjustel sünnivad mõned inimesed füüsilise puudega. Mõni kehaosa võib olla normist kõrvale kaldunud. Regulatiivsed süsteemid ei pruugi olla tasakaalus. Meie kõikide kehad on altid haigustele ja surmale. Sellest hoolimata on füüsiline keha hindamatu väärtusega and. …

Jumaliku saatuseni jõudmiseks pole tarvis täiuslikku keha. Kõige imeväärsemad vaimud elavadki just vaevatud kehades. …

Lõpuks saabub aeg, mil iga „vaim ja keha ühendatakse taas … täiuslikul kujul; nii jäse kui ka liiges taastatakse selle õigel kujul” (Al 11:43). Seejärel, tänu Jeesuse Kristuse lepitusele, võime me saada Temas täiuslikuks.”¹

Kõik, kellel on mõne kalli inimesega seoses väljakutseid, muresid, meeleheidet või südamevalu, teadke, et Jumal, meie Taevane Isa, armastab seda vaevatud inimest piiritu armastuse ja igikestva osavõtlikkusega ning armastab ka teid!

Mõned teist võivad sellise piinaga silmitsi seistes küsida, kuidas lasi Kõikvõimas Jumal sel sündida? Ja siis veel see näiliselt vältimatu küsimus: miks see pidi juhtuma just minuga? Miks peame me kogema haigusi ja juhtumeid, mis põhjustavad invaliidistumist, kutsuvad kalleid pereliikmeid enneaegselt koju või pikendavad nende kannatusteaastaid? Milleks selline südamevalu?

Sellistel hetkedel saame me pöörduda suure õnneplaani poole, mille autoriks on meie Taevane Isa. Kui see plaan surelikkusele eelnenud elus esitamisele tuli, pani see meid kõiki tõstma rõõmukisa.² See, mis toimub meie praeguses elus, toimub igavikulise ülenduse nimel ja see hõlmab ka katsumusi ja proovilepanekuid. See on alati nii olnud ja sellest ei pääse keegi.

Jumala tahte usaldamine on üks olulisemaid asju surelikkuses. Kui me usume Temasse, ammutame me hetkedel, kui küsimusi on palju, aga vastuseid pole, lootust Kristuse lepituse väest.

Kui meie Päästja Jeesus Kristus pärast ülestõusmist Ameerikat külastas, pöördus ta kõigi poole sõnadega:

„Kas teie seas on haigeid? Tooge nad siia! Kas on teist keegi jalutu või pime või lonkur või vigane või pidalitõbine või kes on kuivanud või kes on kurt või kes on mingil muul moel vaevatud? Tooge nad siia ja ma teen nad terveks, sest ma tunnen teile kaasa; mu süda on täis halastust. …

Ja sündis, et kui ta oli nõnda rääkinud, läks kogu rahvahulk üksmeelselt tema juurde koos oma haigete ja vaevatutega ja oma jalutute ja oma pimedate ja oma tummadega ja kõikide nendega, kes olid mingil moel vaevatud; ja ta tegi nad terveks, igaühe, keda tema juurde toodi.”³

Vennad ja õed! Sõnades „kogu rahvahulk [läks] üksmeelselt tema juurde”, ehk et kõik läksid, peitub suur jõud. Meil kõigil on väljakutseid. Ja sellele järgnevad sõnad: „kes olid mingil moel vaevatud”. Igaüks meist võib samastada end nendega, kas pole nii?

Mõistsime varsti pärast kalli Paxtoni sündi, et Taevane Isa õnnistab meid ja annab meile erakordseid õppetunde. Kui me tema isaga oma sõrmed ta pisikese pea peale panime, et anda talle esimene paljudest preesterluse õnnistustest, meenusid mulle sõnad Johannese üheksandast peatükist: „Et Jumala teod saaksid temas avalikuks.”⁴

Jumala teod on kahtlemata Paxtoni kaudu avalikuks saanud.

Isetu teenimine, lõputud tunnid täis pinget ja meeleliigutust, osavõtlikkuse pisarad, palved ja kallitele abivajajatele, eriti Paxtonile ja tema vanematele armastuse väljendamine õpetab meile kannatlikkust, usku ja tänulikkust.

President James E. Faust, kes oli mu poisipõlves minu vaiajuhataja, on öelnud: „Tunnen suurt lugupidamist nende armastavate lapsevanemate vastu, kelle lapsel on kaasasündinud või hiljem ilmnenud tõsine vaimne või füüsiline puue, kuid kes võitlevad kindlameelselt ahastuse ja südamevaluga ning püüavad olla sellest üle. See ahastus kestab sageli päevast päeva leevendust tundmata kogu lapsevanema või lapse elu. Pole midagi erakordset selles, et lapsevanemad ööpäevaringselt ennast säästmata lapse eest hoolitsevad. Paljude emade käsivarred ja süda on oma haigele lapsele tröösti pakkudes ja tema kannatusi leevendades aastaid tuiganud valust.”⁵

Nagu öeldakse Moosia raamatus, oleme me olnud tunnistajaks Paxtoni perele antud puhtale armastusele, mis on kättesaadav kõigile: „Ja nüüd, sündis, et koormad, mis olid asetatud Alma ja tema vendade peale, tehti kergeks; jah, Issand andis neile jõudu, nii et nad jaksasid vaevata kanda oma koormaid ja nad alistusid kõiges rõõmsameelselt ja kannatlikkusega Issanda tahtele.”⁶

Ühel õhtul pärast Paxtoni sündi viibisime me Salt Lake City imetlusväärse Laste Erakorralise Meditsiini Keskuse vastsündinute intensiivravi osakonnas ja imetlesime, millist pühendumust ja jagamatut tähelepanu arstid, õed ja hooldajad üles näitasid. Küsisin tütrelt, kuidas me küll selle eest tasuda suudame ja söandasin välja öelda oletuse, palju see minu arvates maksma võiks minna. Lähedal seisnud arst tähendas, et panin oma arvestusega kõvasti mööda ning et pisikese Paxtoni eest hoolitsemine läheb maksma oluliselt enam, kui oskan ettegi kujutada. Saime teada, et suur osa ravist kaetakse teiste inimeste suuremeelsetest annetustest, olgu ajas või rahas. Arsti sõnad muutsid mind alandlikuks, kui mõistsin, mida tähendab see väike hing neile, kes nii ennastsalgavalt tema eest hoolitsevad.

Mulle meenus misjonäridele tuttav pühakirjasalm, mis sai minu jaoks uue tähenduse: „Pidage meeles, et hingede väärtus on Jumala silmis suur.”⁷

Mulle tulid pisarad silmi, kui mõtlesin selle peale, kui lõpmatult suur on meie Taevase Isa ja Tema armsa poja Jeesus Kristuse armastus meie vastu. Olin saanud vägeva õppetunni nii hinge füüsilisest kui vaimsest väärtusest Jumala ees.

Paxtoni pere koges, et nende ümber on arvutu hulk taevaseid ja maiseid ingleid, kes neid teenivad. Mõni lipsab vajadusel tasakesi sisse ja vaikselt jälle välja. Teised ilmuvad uksele toiduga, pesevad pesu, toovad koju õed-vennad, teevad innustavaid telefonikõnesid, palvetavad Paxtoni eest. Siit järgmine eriline õppetund: kui märkate uppujat, ei hakka te ju ometi küsima, kas ta vajab abi. Hüpake vette ja tooge ta välja! Sageli esitatavast, olgugi heatahtlikust pakkumisest „Anna teada, kui abi vajad” pole tegelikult mingit kasu.

Me õpime jätkuvalt, kui tähtis on teada, kuidas elavad inimesed meie ümber, ja nende vastu huvi tunda, ühtlasi kogeda, kui tähtis on abi anda ja millist tohutut rõõmu võib tunda, kui kellelegi abiks oled saanud olla.

Kallis president Thomas S. Monson, kes on olnud meile suureks eeskujuks rõhutute olukorra kergendamisel, on öelnud: „Jumal õnnistagu kõiki, kes püüavad olla oma venna hoidjad, kes annavad selleks, et vähendada kannatusi, kes püüavad kõige neis peituva heaga maailma paremaks muuta. Kas olete märganud, et sellised inimesed naeratavad säravamalt? Nende sammud on kindlamad. Neid ümbritseb rahulolu aura, … sest keegi ei saa aidata teisi, kogemata ise rikkalikke õnnistusi.”⁸

Hoolimata katsumustest, ebaõnnestumistest, puuetest, südamevalust ja kannatustest, mis meile osaks saavad, on meist hooliv, meid armastav Päästja meie jaoks alati olemas. Ta on lubanud:

„Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juure. …

Oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!”⁹

Me oleme Taevaisale tänulikud oma imetoreda Paxtoni eest. Tema kaudu on Issand oma teod avalikuks teinud ja annab meile jätkuvalt tarvilikke, pühasid ja erilisi õppetunde.

Tahaksin lõpetada ühe armastatud kirikulaulu sõnadega:

Vennad ja õed! Ma loodan ja palvetan, et kanname oma koormaid ka edaspidi sirge seljaga ja ulatame abikäe neile, kes kannatavad, kes vajavad kergendust ja julgutust. Tänagem kõik Jumalat Tema õnnistuste eest ja lubagem taas oma Taevaisale, et oleme alandlikult Tema laste teenistuses. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.