Armulised saavad armu

Pingul ja purunenud suhted on sama vanad kui inimkond ise. Vana aja Kain oli esimene, kes lasi kibestumisel ja kurjusel oma südant hävitada. Ta haris oma hingemaad kadeduse ja vihkamisega ning lasi nendel tunnetel küpseda, kuni pani toime midagi kujuteldamatut – ta mõrvas oma venna ja temast sai seeläbi Saatana valede isa.²

Sellest ajast alates on kadedus ja vihkamine viinud paljude traagiliste sündmusteni ajaloos. See pööras Sauli Taaveti vastu, Jaakobi pojad nende venna Joosepi vastu, Laamani ja Lemueli Nefi vastu ning Amalikia Moroni vastu.

Arvan, et iga inimest maailmas on mingil moel mõjutanud tüli, vimma ja kättemaksu hukutav vaim. Ehk oleme märganud seda vaimu mõnikord koguni iseendas? Kui oleme solvunud, vihased või tunneme kadedust, on üpris kerge teisi inimesi hukka mõista ja omaenda vimmatunde õigustamiseks mõelda, et nende teod on ajendatud süngetest motiividest.

Me teame, et see pole õige. Õpetus on selge. Me kõik sõltume Päästjast. Keegi meist ei saa päästetud ilma Temata. Kristuse lepitus on lõputu ja igavene. Oma patud saame andeks teatud tingimustel. Meil tuleb meelt parandada ja me peame olema valmis teistele andestama. Jeesus õpetas: „[Andestage] üksteisele, sest see, kes ei andesta, … seisab Issanda ees süüdimõistetuna, sest tema patt on siis suurem”³ ja „õndsad on armulised, sest nemad saavad armu”.⁴

Õiged sõnad, aga ainult siis, kui need puudutavad kedagi teist. Kui teised kohut mõistavad ja viha peavad, on selle kahjulikud tagajärjed meile selged ja mõistetavad. Otse loomulikult ei meeldi meile, kui inimesed meie endi üle kohut mõistavad.

Kui aga asi on meie endi eelarvamustes ja kaebustes, siis meie viha on õigustatud ning hukkamõist asjakohane ja ainuõige. Kuigi me ei saa vaadata kellegi teise südamesse, eeldame me, et tunneme vääramatult ära halva motiivi või koguni halva inimese niipea, kui teda näeme. Me võtame omaenda kibestumist erandina, kuna usume, et meil on teada kogu tõde, mis annab meile õiguse kedagi põlastada.

Apostel Paulus ütles oma kirjas roomlastele, et neil, kes teiste üle kohut mõistavad, „ei ole … mingit vabandust”. Ta selgitas, et kohe, kui kellegi teise üle kohut mõistame, mõistame me hukka iseenda, sest keegi pole patuta.⁵ Andeksandmisest keeldumine on ränk patt – selle eest hoiatas meid Päästja. Jeesuse enda jüngrid olid „[otsinud] vanal ajal süüd üksteise vastu ja ei andnud oma südames üksteisele andeks; ja selle kurja tõttu neid vaevati ja nuheldi kibedasti”.⁶

Meie Päästja on rääkinud sel teemal nii selgesti, et meil endil ei tarvitse siin enam suurt midagi öelda. „Mina, Issand, andestan sellele, kellele ma andestan,” aga „teilt nõutakse, et te andestaksite kõikidele inimestele,”⁷ ütles Ta.

Lubage mul siinkohal teha üks lisamärkus. Kui Issand nõuab, et andestaksime kõikidele inimestele, tähendab see andestamist ka iseendale. Vahel on kõikidest inimestest maailmas kõige raskem andestada iseendale – mõnikord vajabki meilt kõige enam andestamist inimene, kes meile peeglist vastu vaatab.

Sellel teiste üle kohtumõistmise teemal kõnelemise võiks lõpetada kahesõnalise manitsusega. Mis puutub vihkamisse, tagarääkimisse, eiramisse, naeruvääristamisse, vimma pidamisse või soovi kellelegi kahju teha, rakendage järgmist nõuannet:

Jätke järele!

Nii lihtne see ongi. Meil tuleb lihtsalt teiste üle kohtumõistmine järele jätta ning kohtumõistmise asemel armastada kogu südamest Jumalat ja Tema lapsi. Jumal on meie Isa. Meie oleme Tema lapsed. Me oleme vennad ja õed. Ma ei tea täpselt, milliste sõnadega rääkida teiste üle kohtumõistmisest loobumisest piisavalt väljendusrikkalt, kirglikult ja veenvalt, et see peale läheks. Võin viidata pühakirjasalmile, võin püüda selgitada õpetust ja koguni tsiteerida hiljuti ühe auto kaitseraual nähtud kleebist. See oli kinnitatud autole, mille juht tundus olevat pisut saamatu, kuid kleebise sõnad pakkusid ainet järelemõtlemiseks. Seal seisis: „Ära mõista minu üle kohut, kuna minu patud erinevad sinu omadest.”

Peame mõistma, et keegi meist pole täiuslik, et kõik me oleme Jumala ees kerjused. Kas pole me mitte kõik ühel või teisel korral alandlikult lepituskaanele lähenenud ja armu palunud? Kas me pole soovinud kogu hingest halastust – saada andeks oma vigade ja tehtud pattude eest?

Kuna me kõik sõltume Jumala armust, kuidas saame siis keelata teistele armu, mida ise nii väga ihkame? Mu kallid vennad ja õed! Kas me ei peaks andestama, nagu me ise andestust soovime?

On see raske?

Jah, loomulikult.

Teistele ja iseendale andestamine ei ole kerge. See nõuab enamikult suhtumise ja mõtteviisi muutmist, muutust meie südames. Hea uudis on see, et „vägev muutus”⁸ südames on just see, mille Jeesuse Kristuse evangeelium meie ellu toob.

Kuidas see käib? Läbi armastuse Jumala vastu.

Kui meie süda täitub armastusest Jumala vastu, toimub meiega midagi head ja puhast. Me „peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked! Sest kõik, mis Jumalast on sündinud, võidab maailma ära.”⁹

Mida enam laseme Jumalaarmastusel juhtida oma mõtteid ja tundeid, mida enam laseme paisuda oma südames armastusel Taevase Isa vastu, seda kergem on armastada Kristuse puhta armastusega teisi. Kui avame oma südame, et armastus Jumala vastu meis järjest eredamalt loitma lööks, hajub pisitasa ka vaenulikkusest ja kadedusest sündinud raskemeelsus ja hingeline külmus.

Ja nagu alati on Kristus meile eeskujuks. Ta näitas meile teed oma õpetuste ja eluga. Ta andestas pahelistele ja vulgaarsetele, neile, kes püüdsid Teda solvata ja Talle haiget teha.

Jeesus ütles, et kerge on armastada neid, kes meid armastavad. Seda mõistavad teha isegi pahelised. Kuid Jeesus Kristus õpetas kõrgemat seadust. Tema sõnad kajavad läbi sajandite tänapäeva ja on mõeldud meile. Need on mõeldud kõigile, kes soovivad olla Tema jüngrid. Need on mõeldud meile teiega: „Armastage oma vaenlasi, õnnistage neid, kes teid neavad, tehke head neile, kes teid vihkavad, ja palvetage nende eest, kes teid õelalt ära kasutavad ja taga kiusavad.”¹⁰

Kui meie süda on tulvil armastust Jumala vastu, oleme me „lahked üksteise vastu, südamlikud, [anname] andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses [meile] on andeks andnud”.¹¹

Puhas Kristusearmastus vabastab meie silmad vimma ja viha soomustest ning võimaldab meil näha teisi nii, nagu meie Taevane Isa näeb meid: surelikena, kel on oma vead ja puudused, kuid kes oma võimete ja väärtuse poolest ületavad kaugelt meie kujutlusvõime. Kuna Jumal armastab meid nii väga, tuleb ka meil üksteist armastada ja üksteisele andestada.

Mu kallid vennad ja õed! Küsige endalt:

Kas ma pean kellegi vastu vimma?

Kas mul on kombeks keelt peksta, olgu pealegi, et sõnad, mis ma ütlen, polegi ehk valed?

Kas ma arvan kellegi oma sõpruskonnast välja, tõukan eemale või karistan millegi pärast, mis ta korda on saatnud?

Kas olen salajas kellegi peale kade?

Kas mul on kihk kellelegi kahju teha?

Kui vastasite mõnele küsimusele jaatavalt, võiksite mõelda varasemale kahesõnalisele manitsusele: jätke järele!

Selles süüdistusterohkes ja ebasõbralikus maailmas on kerge kivisid koguda ja teiste pihta visata. Aga enne, kui me seda teeme, tuletagem meelde Tema sõnu, kes on meie Õpetaja ja eeskuju: „Kes teie seast on patuta, see olgu esimene … kivi viskama!”¹²

Vennad ja õed! Pangem kivid käest.

Olgem heatahtlikud.

Andestagem.

Rääkigem üksteisega rahumeelselt.

Täitku armastus Jumala vastu meie südamed.

„Tehkem head kõikidele.”¹³

Päästja on lubanud: „Andke, siis antakse ka teile; hea, tuubitud ja raputatud ja kuhjaga mõõt; … sest sama mõõduga, [mida teie kasutate], mõõdetakse ka teile.”¹⁴

Kas see lubadus pole piisav, et negatiivse käitumise asemel keskenduda alati ja kõiges heale, andestamisele ja ligimesearmastusele?

Olles Jeesuse Kristuse jüngrid, tasugem kurja eest heaga.¹⁵ Ärgem himustagem kättemaksu, ärgem laskem raevul endast võitu saada.

„Sest on kirjutatud: „Minu käes on kättemaks, mina tasun kätte! ütleb Issand.”

„Kui nüüd sinu vaenlasel on nälg, sööda teda; kui tal on janu, jooda teda; …”

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!”¹⁶

Pidage meeles, lõpuks on armulised need, kes saavad armu.¹⁷

Kus tahes me ka ei viibiks, kandkem hoolt, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeid tuntaks inimestena, kellel „on armastus isekeskis”.¹⁸

Vennad ja õed! Elus on piisavalt südamevalu ja kurbust, ilma et peaksime lisama sellele veel oma kangekaelsuse, kibestumise ja vimma.

Me ei ole täiuslikud.

Inimesed meie ümber pole täiuslikud.¹⁹ Inimesed teevad asju, mis häirivad, ärritavad, valmistavad pettumusi. Surelikkuses saab see alati olema nii.

Sellest hoolimata tuleb oma kaebustel minna lasta. Üks osa surelikkuse eesmärgist on õppida, kuidas seda teha. See on Issanda viis.

Pidage meeles, et taevas on tulvil neid, kellel kõigil on üks ühine joon: neile on andestatud. Ja nemad andestavad.

Pange oma koorem Päästja jalge ette. Lakake mõistmast kohut. Laske Kristuse lepitusel muuta ja tervendada oma südant. Armastage üksteist. Andestage üksteisele.

Armulised saavad armu.

Tunnistan sellest Tema nimel, kelle armastus oli nii suur ja nii jäägitu, et Ta andis oma elu meie, oma sõprade eest. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.