Tõelise kasvu pääste

Viimastel kuudel on Kirikus põhirõhk pandud nn tõelisele kasvule, et aidata kõikidel soovijatel saada ning pidada lepinguid ja saada päästvaid talitusi − ja tunda oma südames seda suurt muutust, mida kirjeldas Alma (vt Al 5:14). Kõige märkimisväärsemaid viise tõelise kasvu saavutamiseks Kirikus on sirutada sõbrakäsi ja päästa neid, kes on küll ristitud, kuid kõnnivad ebaaktiivsetena ilma päästvate talituste õnnistusteta. Oled sa kirikus kodu- või külastusõpetaja, pühapäevakooli juhataja, piiskop, isa, ema või isegi üldjuht − kõik saavad osaleda päästmistöös. Sest tuua kõik – meie pere, mitteliikmed, ebaaktiivsed, patused – Kristuse juurde, et nad saaksid osa päästmistalitustest, on meie kõigi ühine taevast saadud kutse.

Ühel pühapäeval umbes 30 aastat tagasi, kui teenisin vaiajuhatuses, helistas meile üks ustav piiskop. Ta selgitas, et tema kogudus on kasvanud nii kiiresti, et ta ei suuda enam kõigile väärilistele liikmetele tänuväärset kutset anda. Ta palus meid kogudus kaheks jagada. Oodates heakskiitu koguduse jagamisepalvele, otsustasime vaiajuhatusena seda kogudust külastada ja kutsuda kõik need suurepärased väärilised vennad ja õed teenima vaia misjonäridena.

Umbes kolmas inimene, keda ma külastasin, oli neiu, kes õppis kohalikus ülikoolis. Pärast põgusat vestlust edastasin talle kutse teenida vaia misjonärina. Tekkis mõneminutiline vaikus. Siis ta ütles: „Juhataja, kas te ei tea, et ma pole Kirikus aktiivne?“

Vaikisin ise paar minutit ja vastasin: “Ma ei teadnud, et sa pole Kirikus aktiivne.”

Seepeale ütles neiu: “Ma pole juba mitu aastat Kirikus käinud. Kas te siis ei tea, et kui olete olnud ebaaktiivne, siis pole sugugi lihtne Kirikusse tagasi tulla?”

Vastasin, et ma ei teadnud seda. Ütlesin: “Sinu kogudus koguneb kell 9. Sa tuled Kirikusse ja oledki tagasi.”

Seepeale ta kostis: “See ei ole nii lihtne. Sa muretsed paljude asjade pärast. Sa muretsed, kas keegi sind tervitab või pead istuma koosolekute ajal üksinda ja keegi ei märkagi sind. Sa muretsed, kas sind võetakse omaks ning kes saavad sinu uuteks sõpradeks.”

Neiu jätkas, pisarad mööda põske alla jooksmas: “Ma tean, et ema ja isa on aastaid palvetanud, et ma Kirikusse tagasi läheksin.” Pärast vaikusehetke ütles ta: “Viimased kolm kuud olen ma palvetanud, et leida julgust, jõudu ja teed tagasi aktiivsesse kirikuellu.” Siis küsis ta: “Juhataja, kas te arvate, et see kutse on vastus minu palvetele?”

Mu silma tulid pisarad, kui vastasin: “Ma usun, et Issand on su palvetele vastanud.”

Neiu mitte ainult ei võtnud kutset vastu, vaid temast sai ka väga hea misjonär. Ma olen kindel, et ta tõi palju rõõmu nii endale kui ka oma vanematele ning teistele pereliikmetele.

Sellest ja teistest sarnastest vestlustest sain teada mitu asja:

• Ma sain teada, et paljudel vähemaktiivsetel on lähedasi, kes nende eest iga päev Issandat paluvad.

• Ma sain teada, et vähemaktiivsel pole sugugi kerge Kirikusse tagasi minna. Nad vajavad abi. Nad vajavad tuge. Nad vajavad sõprust.

• Olen näinud, et leidub vähemaktiivseid, kes püüavad ja on valmis leidma tagasitee aktiivsesse kirikuellu.

• Ma sain teada, et paljud vähemaktiivsed liikmed teenivad kutsetes, kui neid paluda.

• Ma sain teada, et vähemaktiivsed liikmed väärivad võrdset kohtlemist ja et neis nähtaks Jumala poegi ja tütreid.

Aastate jooksul olen imestanud, kuidas see vestlus oleks kulgenud, kui ma oleksin pöördunud tema kui vähemaktiivse liikme poole. Otsustage ise.

Inimeste tagasitoomine aktiivsesse kirikuellu on alati olnud Issanda töö. Samas kui päästmine on iga liikme kohus, on Aaroni preesterluse hoidjatel kohustus seda tööd juhtida. Sest selles seisnebki preesterluses teenimine – tuua inimesi ülendavatesse lepingutesse, tuua rahu, õnne ja eneseväärikust.

Mormoni Raamatu uurimisest mäletate, et kui Alma noorem avastas soramlaste taganemise, organiseeris ta nende taas aktiivseks muutmiseks päästegrupi. Oma ülesannet täitma asudes pöördus Alma Issanda poole järgmiste sõnadega:

„Oo Issand, anna meile, et tuues neid taas sinu juurde Kristuses, saadaks meid edu!

Vaata, oo Issand, nende hinged on väärtuslikud ja paljud nende seast on meie vennad; sellepärast, anna meile, oo Issand, väge ja tarkust, et me võiksime tuua need, meie vennad, taas sinu juurde!” (Alma 31:34−35)

Mõne kuu eest pärast kohtumist uute pöördunute ja vähemaktiivsete ning Kirikusse tagasipöördunutega tuli üks minuvanune härra minu juurde ja ütles: „Ma olen suurema osa oma elust olnud vähemaktiivne. Jäin Kirikust kõrvale juba noores eas. Kuid nüüd olen ma tagasi ja töötan koos oma naisega templis.”

Et ta teaks, et kõik on korras, vastasin midagi sellist: “Lõpp hea, kõik hea.”

Seepeale ütles ta: “Ei, kõik ei ole hästi. Ma tulin Kirikusse tagasi, kuid ma olen kaotanud kõik oma lapsed ja lapselapsed. Ja nüüd ma näen, kuidas ka minu lapselapselapsed jäävad kadunuks, sest nad on kõik Kirikust eemal. Kõik ei ole hästi!“

Meie pere esivanemaist liitus üks Kirikuga Euroopas Kiriku algusaastatel. Üks tema poegadest jäi ebaaktiivseks. Õde Edgely ja mina oleme püüdnud välja uurida selle ebaaktiivse esivanema järeltulijaid.

Meil oli koos naisega lihtne näha, kuidas kuue põlvkonna jooksul võib kaduma minna kuni 3000 pereliiget. Lisame veel kaks põlvkonda. Teoreetiliselt võime kaotada 20 000 kuni 30 000 Taevase Isa last.

Kutse kaduma läinuid päästa on Kiriku õpetuse üks aluseid.

„Pidage meeles, et hingede väärtus on Jumala silmis suur;

sest vaata, Issand, teie Lunastaja, kannatas surma lihas, mispärast ta kannatas kõikide inimeste valu, et kõik inimesed võiksid meelt parandada ja tema juurde tulla. …

Ja kui on nii, et te näete vaeva kõik oma päevad, hüüdes sellele rahvale meeleparandust, ja toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!“ (ÕL 11:15; rõhutus lisatud)

Mul on olnud eelisõigus päästa oma elu jooksul mõned vähemaktiivsed liikmed. Kui ma toon ühe hinge tagasi kirikusse, siis ma ei kujuta ette ühte hinge, ma näen kuut, seitset või enamat põlvkonda, − isegi tuhandeid hingi. Ja siis mõtlen ma pühakirjale: “Ja kui … toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm“ (ÕL 18:15).

Issand ütles oma apostlitele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe“ (Mt 9:37). Töötegijaid ei pea vähe olema. Meil on tuhandeid võimekaid väärilisi preesterluse hoidjaid ja miljoneid pühendunud Kiriku liikmeid kõikjal maailmas. Meil on toimivad koguduse nõukogud, preesterluse kvoorumid, Abiühingud ja teised organisatsioonid, kõigil kohustus inimesi päästa. Hingede päästmine on Issanda töö, mida tegema Ta on kutsunud meid kõiki.

Oma kõnes viitasin ma varem palvele, millega Alma koos kaaslastega soramlasi päästma minnes Issanda poole pöördusid. Teise maailmasõja ajal hoiti umbes 500 Ameerika Ühendriikide sõdurit koos mõne kohaliku inimesega vangilaagris. Kuna oldi mures nende kannatuste ja ohutuse pärast, valiti 100 vabatahtlikku USA sõdurit vange vabastama. Pärast vabatahtlike väljavalimist ütles nende vanemohvitser neile midagi sellist: “Täna õhtul, kui te, mehed, kohtute oma usujuhtidega, põlvitage ja vanduge Jumala ees, et niikaua kui teie hingate, ei lase te ühelgi neist meestest kannatusi taluda” (vt Hampton Sides. Ghost Soldiers: The Forgotten Epic Story of World War II’s Most Dramatic Mission. 2001, lk 28–29). Õnnestunud operatsioon päästis füüsilistest ja ajalistest kannatustest. Kas ei peaks meie olema vapramad, et päästa neid, kes kannatavad vaimselt ja keda ootavad igavikulised tagajärjed. Kas me ei peaks väärtustama oma kohust Jumala ees?

Lõpetuseks tahan öelda, et olles Kristuse õige Kiriku liikmed, võrsub meie pühendumus asjaolust, et Issand kannatas meist igaühe eest – mitteliikmete, vähemaktiivsete, isegi patuste ja iga meie endi pereliikme eest. Ma usun, et me suudame tuua tuhandeid evangeeliumi rõõmu ja rahusse ja sadu tuhandeid, isegi miljoneid neile järgnevaid sugupõlvi. Ma usun, et me võime olla edukad, sest see on Issanda Kirik ning preesterluse ja liikmeksolekuga on meid kutsutud saavutama edu. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.