MIKS preesterluses teenimisel

Mõni aeg tagasi mõtlesin ma kahe tähtsa kutse üle, milles Kiriku preesterluse hoidjana olen teeninud.

Esimene kutse anti mulle, kui olin diakon. Meie pere käis Kirikus Saksamaal Frankfurdis. Meie väikeses koguduses oli palju toredaid inimesi. Üks oli meie koguduse juhataja, vend Landschulz. Ma imetlesin teda hoolimata sellest, et ta oli alati väga tõsine, väga ametlik ja kandis enamiku ajast tumedat ülikonda. Ma mäletan, kuidas me sõpradega tema vanamoelise väljanägemise üle nalja heitsime.

Tagantjärele ajab see mind naerma, sest kes teab, vahest vaatavad tänapäeva Kiriku noored minu peale samamoodi.

Ühel pühapäeval kutsus juhataja Landschulz mind vestlusele. Mu esimene mõte oli: „Mida ma valesti olen teinud?“ Ma mõtlesin mitmetele asjadele, mis oleksid võinud ajendada koguduse juhatajat kutsuma diakoni vestlusele.

Jutuajamine leidis aset väikeses klassiruumis – meie kirikus koguduse juhatajal oma kabinetti polnud. Juhataja Landschulz kutsus mind teenima diakonite kvoorumi juhatajana.

„See on tähtis kutse,” ütles juhataja ning selgitas seejärel miks. Ta selgitas, mida tema ja Issand minult ootavad ja kuidas nad mind aitavad.

Ma ei mäleta kõike, mida ta ütles, aga ma mäletan väga hästi, kuidas ma ennast tundsin. Pühalik, jumalik Vaim täitis mu südant, kui ta minuga rääkis. Ma tundsin, et see on Päästja Kirik ja et kutse, mille ta mulle andis, tuli Püha Vaimu inspiratsiooni kaudu. Ma mäletan, et kui ma sellest klassiruumist välja tulin, tundsin end veidike pikemana kui varem.

Sellest päevast on möödunud ligi 60 aastat, aga ma hindan ikka veel seda usalduse ja armastuse tunnet, mis mind valdas.

Kui ma sellele ammusele kogemusele mõtlesin, püüdsin meenutada, mitu diakonit meie koguduses sellel ajal oli. Minu mäletamist mööda oli neid kaks. Aga ma võin ka liialdada.

Kuid polnud tähtsust, kas diakoneid oli siis üks või terve tosin, tundsin, et mind hinnatakse ja tahtsin teenida nii hästi kui võimalik, et mitte valmistada pettumust oma koguduse juhatajale ega Issandale.

Ma mõistan nüüd, et koguduse juhataja oleks kõike seda võinud teha ka teisiti. Ta oleks võinud kutsuda mind diakonite kvoorumi juhatajaks sealsamas koridoris või meie preesterluse koosolekul.

Kuid selle asemel kulutas ta minu peale aega ja aitas mul mõista, mitte ainult MIS on minu ülesanded ja uued ülesanded, vaid ka MIKS seda on vaja.

Ma ei unusta seda kunagi.

Ma ei rääkinud seda lugu üksnes selleks, et näidata, kuidas edastada Kirikus kutseid (kuigi minu jaoks oli see selle kohta imeilus näide). See on õppetund preesterluse juhatuse aktiviseerivast väest, mis äratab vaimu ja innustab tegutsema.

Me peame pidevalt mõtlema oma kohustuste igavikuliste põhjuste peale. Elementaarsed evangeeliumi tõed peavad olema osaks meie elukangast. Ka siis, kui neid tuleb ikka uuesti ja uuesti õppida. See ei tähenda, et õppimine peaks olema mehhaaniline või igav. Õpetades evangeeliumi tõdesid kodus või kirikus, laskem vaimustuseleegil ja tunnistusetulel tuua valgust, soojust ja rõõmu nende südamesse, keda õpetame.

Alates kõige nooremast diakonist ja lõpetades kõige vanema ülempreestriga teame me kõik, MIDA me oma preesterluse vastutusalas teha võime ja teha saame. Tähtis on küsida MIDA teha ja seda siis ka teha. Küsides MIKS, avastame leegi, kire ja väe kõige vastu, mida teeme.

Küsimus MIDA preesterluse teenimises õpetab, mida peab tegema. MIKS innustab tegutsema.

MIDA õpetab tegutsema. MIKS muudab suhtumist.

Teine preesterluse kutse, millele ma mõelnud olen, anti mulle hulk aastaid hiljem, kui mul oli juba oma pere. Me olime tagasi Saksamaal Frankfurdis. Olin just saanud ametikõrgendust. See nõudis minult palju aega ja tähelepanu. Sel kiirel eluperioodil kutsus vanem Joseph B. Wirthlin mind teenima vaiajuhatajana.

Temaga vesteldes käis mul peast läbi palju mõtteid. Minu suurimaks mureks oli see, et äkki ei jätku mul selles kutses teenimiseks aega. Kuigi see kutse tegi mulle au ja muutis mind alandlikuks, kahtlesin, kas võin selle vastu võtta. Kuid see mõte kestis vaid ühe hetke, sest teadsin, et vanem Wirthlin oli kutsutud Jumalast ja ta tegi Issanda tööd. Mida muud ma teha saingi kui kutse vastu võtta.

On aegu, kui peame astuma pimedusse kindlas usus, et Jumal hoolitseb meie eest. Nii ma võtsingi rõõmuga kutse vastu, teades, et Jumal aitab mind.

Kutses alustades avanes meil vaias võimalus saada koolitust Kiriku parimatelt õpetajatelt ja juhtidelt – vanem Russell M. Nelson ja president Thomas S. Monson külastasid meie piirkonda. Nende õpetused olid nagu kaste taevast ja inspiratsiooniallikaks meile kõigile. Mul on seniajani alles märkmed, mis ma sellel koolitusel tegin. Need vennad andsid meile nägemuse sellest, mida tähendab rajada Jumala kuningriiki, ehitades isiklikku tunnistust ja tugevdades peresid. Nad aitasid meil rakendada õpitut vastavalt meie vajadustele ja meie ajaks. Teisisõnu aitasid inspireeritud juhid meil näha, MIKS seda tuleb teha, ja siis pidime käärima käised üles ja tööle hakkama.

Ei kulunud palju aega, kui mõistsime, et on väga palju häid asju, millega vaiajuhatus tegeleda võiks. Lausa nii palju, et kuna me asju tähtsuse järjekorda ei seadnud, ei saatnud me lõppkokkuvõttes korda midagi tähelepanuväärset. Ettevõtmiste rohkus tõmbas meie tähelepanu kõrvale vendade loodud nägemuselt. Häid asju oli palju, kuid mitte kõik asjad polnud esimese tähtsusega.

See oli tähtis õppetund: pole mõtet pühendada aega ja vahendeid millelegi lihtsalt sellepärast, et see on hea. Meie ettevõtmised, algatused ja plaanid peavad lähtuma preesterluse töö alusküsimusest MIKS, mitte hetketujust. Vastasel juhul kaotavad jõu meie pingutused, killustub meie teokus ning me langeme endi vaimsete või ajaliste hobide lõksu, mis võivad olla küll head, kuid jüngerluse vaatevinklist siiski ebaolulised.

Vennad! Me vajame enesedistsipliini, et keskenduda peamisele, asjadele, mis suurendavad meie armastust Jumala ja kaasinimeste vastu − ergutada abielusid, tugevdada perekondi ja ehitada Jumala kuningriiki maa peal. Nagu tiheda võraga viljapuu vajavad ka meie ettevõtmised regulaarset kärpimist, et olla kindel, et kasutame oma energiat ja aega otstarbekalt täitmaks oma tõelist eesmärki – kanda head vilja.¹

Kuidas teada, mida valida? Igaüks peab selle enda jaoks ise selgeks tegema. Kuid meid on kästud usinalt pühakirju uurida, kuuletuda prohvetite sõnadele ja usus palvetada.

Vennad, me võime usaldada Jumalat. Läbi Püha Vaimu kõneleb ta meie meeltele ja südametele, millist rada käia igal eluhetkel.

Kui meie süda on puhas, kui me ei otsi omaenda hiilgust, vaid Kõigevägevama Jumala hiilgust, kui me püüame teha Tema tahet, kui soovime õnnistada meie perede ja ligimeste elusid, ei jäeta meid üksi. President Monson on korduvalt meenutanud: „Kui teeme Issanda tööd, on meil õigus Issanda abile”²

Teie Taevane Isa „[läheb] teie palge eel. [Ta] on teie paremal käel ja vasakul, ja [Tema] Vaim on teie südames ja [Tema] inglid teie ümber, et teid toetada.”³

Vennad, teadke, et need preesterluse teenistuse õnnistused johtuvad meie usinatest jõupingutustest, meie valmidusest ohverdada ja meie soovist teha seda, mis on õige. Me peame tegutsema, mitte niisama heietama. Jutlustamine on hea, aga jutlused, mis ei vii tegudeni, on nagu leegid, mis ei anna sooja, või vesi, mis ei kustuta janu.

Kui rakendame õpetust, kasvab evangeeliumi puhastav leek ja preesterluse vägi sütitab meie hinged.

Thomas Edison, kes leiutas elektripirni, ütles: „Idee väärtus peitub selle kasutamises.”⁴ See ütlus kehtib ka evangeeliumi õpetuse kohta: evangeeliumi õpetuse väärtus kasvab, kui seda ellu rakendame.

Me ei tohi preesterluse õpetusi oma südames niisama hoida, ilma et neid ellu rakendaksime. Kui abielu või perekond vajavad päästmist − võib-olla meie enda peres −, siis ärme jää ootele. Pigem täname Jumalat õnneplaani eest, mis kaasab usku, meeleparandust, andestust ja uut algust. Preesterluse õpetuse rakendamine aitab abikaasadel, isadel ja poegadel mõista, MIKS on preesterlus ja selle vägi tähtsad, ning aitab kaitsta igavese perekonna ilu ja pühadust.

Üldkonverents on olnud alati parim aeg nii kuulamiseks kui tegutsemiseks. „Aga [olgem] sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad.“⁵ Vennad, ma kutsun teid mõtisklema sõnade üle, mida lausuvad sel nädalavahetusel Jumala teenrid. Ning seejärel laskuge põlvili ja paluge Jumalal, meie Taevasel Isal valgustada teie meelt ja puudutada teie südant. Paluge Jumalalt juhatust igapäevaelus, Kiriku kohustuste täitmisel ja oma hetkemuredes. Kuulake Vaimu juhatusi. Ärge viivitage. Kui seda teete, ei jäta Issand teid teie teel üksi.

Me teame, et hoolimata parimatest kavatsustest ei lähe kõik alati plaani järgi. Me teeme vigu nii elus kui preesterluse teenimises. Mõnikord me komistame ja kukume.

Kui Issand annab meile nõu: „Jätkake kannatlikkuses, kuni te saate täiuslikuks“⁶, tunnistab Ta, et mõistab, et täiuslikuks saamine nõuab aega ja püsivust. Kui mõistame MIKS evangeelium ja MIKS preesterlus, aitab see meil näha kõige taevalikku eesmärki. See annab meile motivatsiooni ja tugevust teha asju, isegi raskeid asju. Keskendumine evangeeliumi põhimõtetele õnnistab meid selguse, tarkuse ja juhatusega.

„Kuidas mitte minna edasi sellise suure aatega?”⁷ Me läheme edasi, vennad!

Juhituna Pühast Vaimust, õpime oma vigadest. Kui komistame, tõuseme taas püsti. Kui kõhkleme, jätkame ikkagi teed. Me ei kaldu iial kõrvale, me ei anna iial alla.

Jumala igavese preesterluse vägeva vennaskonnana seisame õlg õla kõrval, juhindume Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi põhitõdedest, teenime pühendumuse ja armastusega Jumalat ja oma ligimesi.

Kallid vennad, ma tunnistan teile, et Jumal, Igavene Isa, ja Tema Poeg Jeesus Kristus elavad. Nad on tõelised! Nad on olemas!

Te ei ole üksi! Teie Isa taevas hoolib teist, õnnistab ja toetab teid teie õigemeelsuses.

Teadke, et Jumal kõneleb inimestele meie ajal. Ta kõneleb ka teile.

Prohvet Joseph Smith nägi, mida ta ütles, et oli näinud. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on taastatud maa peale läbi Kõigevägevama Jumala väe ja volituse.

Ma palun, et meil –Tema preesterluse hoidjatel – oleks ikka ja alati tähelepanu keskmes küsimus MIKS, et kasutaksime taastatud evangeeliumi põhitõdesid, et muuta meie elusid ja nende elusid, keda teenime.

Kui nõnda teeme, puhastab lunastuse igavene vägi meie hinge ja palge, kuni saame sellisteks meesteks, millised peaksime olema. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.