Kas see oli seda väärt?

Paljud meist on selle konverentsi ja teiste hiljutiste koosolekute¹ ajal mõelnud, mida teha, et aidata laiendada Issanda Kirikut ning näha oma elukohas Kiriku tõelist kasvu.

Selle ja iga teise olulise püüdluse puhul tuleb meeles pidada, et meie kõige tähtsam töö vajab alati tegemist kodus pere keskel.² Just pere keskel toimub Kiriku rajamine ja tõeline kasv.³ Me peame õpetama oma lastele evangeeliumi põhimõtteid ja õpetusi. Me peame aitama neil uskuda Jeesusesse Kristusesse ning valmistama neid ette kaheksa-aastaselt ristitud saama.⁴ Me peame ka ise ustavad olema, et nad võiksid näha, kuidas me armastame Issandat ja Tema Kirikut. See aitab meie lastel tunda rõõmu käskude pidamisest, õnnest perekonnas ning teiste teenimisest. Me peaksime järgima kodus käitumismudelit, millest rääkis Nefi:

„Sest me näeme usinasti vaeva, … veenmaks meie lapsi ... uskuma Kristusesse ning saama lepitatud Jumalaga. ...

... Me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame prohvetlikult Kristusest ja me kirjutame vastavalt oma prohvetlikele kuulutustele, et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele.“⁵

Me näeme usinasti vaeva, et meie lapsed saaksid neist õnnistustest osa. Me teeme seda, käies nendega koos kirikus, pidades pereõhtut ning lugedes koos pühakirju. Me palvetame iga päev koos perega, võtame vastu kutseid, külastame haigeid ja üksildasi ning teeme teisigi asju, mis aitavad meie lastel mõista, et me armastame neid ning et me armastame Taevaisa, Tema Poega ja nende Kirikut.

Me räägime Kristusest ning kuulutame prohvetlikult Kristusest, kui me õpetame pereõhtul või istume koos lapsega ning räägime talle, kui väga me teda armastame, ning tunnistame talle taastatud evangeeliumist.

Me võime kirjutada Kristusest, saates kirju neile, kes on meist kaugel, näiteks neile, kes teenivad misjonil, poegadele või tütardele sõjaväes või neile, keda me armastame – meie kirjad õnnistavad nende kõigi elu. Kodust saadetud kirjad ei ole pelgalt kiired e-kirjad. Tõelised kirjad kätkevad endas midagi sügavamat, millele mõelda ning mida kalliks pidada.

Me aitame oma lastel toetuda Päästja lepitusele ning tunda Taevaisa halastust, kui näitame lapsevanematena üles armastust ja halastust nende vastu. Meie armastus ja halastus ei muuda ainuüksi meid nendega lähedasemaks, vaid see suurendab ka nende usku ning teadmist sellest, et nende Taevane Isa armastab neid ning andestab neile, kui nad püüavad meelt parandada ning paremini elada. Nad usaldavad tõde, kuna on kogenud seda oma maiste vanemate kaudu.

Lisaks sellele tööle, mida teeme pere keskel, õpetas Nefi, et „me näeme usinasti vaeva … veenmaks meie ... vendi uskuma Kristusesse ning saama lepitatud Jumalaga.”⁶ Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena on meil kõigil õnnistus ja kohustus jagada evangeeliumi. Paljud neist, kes vajavad evangeeliumi, pole veel Kiriku liikmed. Teised aga olid kord meie seas, kuid vajavad taas võimalust tunda seda rõõmu, mida nad tundsid siis, kui nad millalgi oma elu varasemas etapis evangeeliumi vastu võtsid. Issand armastab võrdselt inimest, kel pole kunagi evangeeliumi olnud, kui ka inimest, kes Tema juurde tagasi tuleb.⁷ Tema ega meie jaoks pole vahet. Mõlemal juhul on tegu ühe ja sama tööga. Hingede väärtus on hoolimata nende olukorrast Taevase Isa, Tema Poja ja ka meie silmis suur.⁸ Taevaisa ja Tema Poja töö on „tuua ... surematus ja igavene elu”⁹ kõigile oma lastele, hoolimata nende hetkeolukorrast. Meil on õnnistus selles suures töös kaasa aidata.

President Thomas S. Monson selgitas, kuidas me saame abiks olla, öeldes: „Meie misjonitöö kogemused peavad olema järjepidevad. Sellest ei piisa, kui jalad seinale lööme ja mineviku kogemusi meenutame. Selleks et võiksite endaga rahul olla, peate jätkama evangeeliumi jagamist loomulikul moel.”¹⁰

Loomulikul moel evangeeliumi jagamisest nendega, kellest me hoolime ja keda armastame, saab meie jaoks rõõmuküllane elutöö. Lubage mul jagada kahte sellist kogemust.

Dave Orchard kasvas üles Salt Lake Citys, kus enamik ta sõpradest olid Kiriku liikmed. Nad avaldasid talle suurt mõju. Lisaks sellele kutsusid naabruses asuva Kiriku juhid teda pidevalt üritustele. Ka tema sõbrad tegid seda. Kuigi ta sel ajal Kirikuga ei liitunud, oli tal õnnistus kasvada üles heas Kiriku liikmetest sõprade seltskonnas ning käia Kiriku korraldatud üritustel. Pärast kolledži lõpetamist kolis ta kodust välja ning enamik ta sõpradest läks misjonile. Ta tundis puudust nende mõjust oma elus.

Üks Dave’i keskkooliaegsetest sõpradest oli endiselt kodus. See sõber kohtus iga nädal piiskopiga, et seada oma elu korda ning olla võimeline misjonil teenima. Temast ja Dave’ist said toakaaslased ning vestluse käigus kerkis esile küsimus, miks ta misjonile ei läinud ning miks ta tihti oma piiskopiga kohtub. Sõber väljendas austust piiskopi vastu ja tänulikkust tema eest ning võimaluse eest meelt parandada ja teenima minna. Seejärel küsis ta Dave’ilt, kas ta tahab järgmisele vestlusele kaasa tulla. Oli see vast kutse! Kuid nende sõpruse ja olukorra kontekstis oli see loomulik ja normaalne.

Dave nõustus ning peagi oli tal kohtumine piiskopi endaga. See viis Dave’i selleni, et ta otsustas kohtuda ka misjonäridega. Ta sai tunnistuse sellest, et evangeelium on õige, ning koos seati paika ristimiskuupäev. Piiskop ristis Dave’i ning aasta hiljem abiellusid Dave Orchard ja Katherine Evans templis. Neil on nüüd viis armsat last. Katherine on mu noorem õde. Ma olen igavesti tänulik hea sõbra eest, kes koos piiskopiga aitas Dave’il Kirikusse tulla.

Kui Dave oma pöördumisest rääkis ja aset leidnud sündmustest tunnistas, küsis ta: „Niisiis, kas see oli seda väärt? Kas kõigi sõprade, noorte juhtide ja mu piiskopi jõupingutused kõikide nende aastate vältel olid väärt vaid ühe poisi ristimist?” Osutades Katherine’ile ja nende viiele lapsele, vastas ta: „Noh, vähemalt mu naise ja viie lapse jaoks on vastus jaatav.”

Evangeeliumit jagades pole kunagi tegu „vaid ühe poisiga”. Kui keegi pöördub ja Issanda leiab, siis saab päästetud terve perekond. Dave’i ja Katherine’i lapsed on kõik suureks sirgudes evangeeliumi vastu võtnud. Üks ta tütar ja kaks poega on juba teeninud misjonäridena ning üks sai just kutse teenida saksakeelsel Alpi misjonil. Kaks vanemat last on abiellunud templis ning noorim õpib praegu keskkoolis ja on igal moel ustav. Kas see oli seda väärt? Oo jaa, see oli seda väärt.

Õde Eileen Waite osales samal vaiakonverentsil, kus Dave Orchard rääkis oma pöördumisloo. Ta ei suutnud kogu konverentsi jooksul mõelda muust kui vaid oma perekonnast ning eriti õest Michelle’ist, kes oli pikka aega Kirikust eemal olnud. Michelle oli lahutatud ning püüdis üksi nelja last kasvatada. Eileen tundis, et peaks saatma talle vanem M. Russell Ballardi raamatu „Our Search for Happiness” (ingl k tõlgitult „Meie õnneotsing”) ning kirjutama ka oma tunnistuse. Ta tegigi seda. Järgmine nädal rääkis üks sõber Eileenile, et ka tema oli tundnud vajadust Michelle’iga ühendust võtta. Ka tema saatis Michelle’ile kirjakese, milles ta tunnistas ja väljendas tema vastu armastust. Kas pole huvitav, kuidas Vaim töötab mitme inimesega, et aidata ühte abivajajat.

Aeg möödus. Michelle helistas Eileenile ja tänas teda raamatu eest. Ta ütles, et oli hakanud oma elus märkama vaimset tühimikku. Eileen ütles talle, et ta leiab rahu, mida ta otsib, evangeeliumist. Ta ütles, et armastab teda ning soovib, et ta oleks õnnelik. Michelle hakkas oma elu muutma. Peagi kohtus ta toreda mehega, kes oli Kirikus aktiivne. Nad abiellusid ning said aasta hiljem Utah’s Ogdeni templis pitseeritud. Hiljuti sai ristitud tema 24-aastane poeg.

Ma kutsun üles teisi Michelle’i pereliikmeid ja neid, kel pole veel tunnistust Kiriku õigsusest, palvemeelselt mõtisklema, kas see Kirik on õige. Lubage pereliikmetel, sõpradel ja misjonäridel teid aidata. Kui saate vastuse küsimusele, kas see on tõde – ja seda see on –, siis ühinege meiega, astudes oma elus see vajalik samm.

Selle loo lõpp on veel kirja panemata, kuid seda imelist naist ja tema perekonda on rohkelt õnnistatud. Kõik tänu neile, kes teda armastavad ning tegutsesid vastavalt Vaimu mõjutusele loomulikul moel talle tunnistades ja teda tagasi Kirikusse kutsudes.

Ma olen nende kahe kogemuse peale palju mõelnud. Noormehest, kes püüdis omaenda elu korda seada ja aitas tõeotsingul noormeest. Naisest, kes jagas tunnistust ja usku oma õega, kes oli 20 aastat Kirikust eemal olnud. Kui me küsime Taevaisalt, keda me võiksime aidata, ning lubame, et tegutseme vastavalt juhatavatele õhutustele, mida Ta meile annab, siis Ta vastab meie palvetele ja meist saavad tööriistad Tema käes, et teha Tema tööd. Armastusega Vaimu õhutuste järgi tegutsemisest saab vahend, mis aitab tuua muutuse.¹¹

Kuulates neid kogemusi loomulikul moel evangeeliumi jagamisest kallite inimestega, tunnevad paljud, et on kogenud sama mida Eileen Waite. Te olete mõelnud kellegi peale, kellele võiksite käe ulatada või rääkida oma tunnetest Jeesuse Kristuse evangeeliumi vastu või keda võiksite kutsuda tagasi Kirikusse. Ma kutsun teid üles viivitamatult seda õhutust järgima. Rääkige oma sõbra või pereliikmega. Tehke seda loomulikul viisil. Andke neile teada, et armastate neid ja et ka Issand armastab neid. Misjonärid võivad samuti abiks olla. Annan teile sama nõu, mida president Monson on korduvalt sellest kõnepuldist andnud: „Ärge lükake vaimse õhutuse elluviimist edasi!”¹² Kui te vastavalt sellele vaimsele õhutusele tegutsete ja teete seda armastusega, siis märkate, kuidas Taevaisa teie tegutsemisvalmiduse kaudu teie elus ja selle kalli inimese elus imesid korda saadab.¹³

Mu kallid vennad ja õed! Me võime Tema Kirikut üles ehitada ja näha tõelist kasvu, kui teeme tööd selle nimel, et tuua evangeeliumi õnnistusi oma pere ja meile kallite inimeste ellu. See on meie Taevase Isa ja Tema Poja töö. Ma tean, et nad elavad ja vastavad palvetele. Kui tegutseme vastavalt vaimsetele õhutustele, uskudes Tema võimesse imesid korda saata, siis hakkavad imed ka sündima ja elud muutuvad. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.