Olgem õhinaga asja juures

Vanem M. Russell Ballard

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist


Suured asjad saavad teoks ja koormaid kergendatakse paljude käte abil, mis on „õhinaga kinni heades aadetes“.

Vanem Perry, minu arvates oled sa kõige noorem 90-aastane terves Kirikus! Märkasite, kuidas ta oma toolilt püsti kargas.

Mu kallid vennad ja õed! Mulle meeldib süüa päikeseküpseid tomateid, samuti armastan süüa otse puult nopitud mahlaseid virsikuid. Pöördun mõttes aega 60 aastat tagasi, mil mu isa tegeles Utah’ osariigis Holladays virsikute kasvatamisega. Pidasime selleks isegi mesilasi, et õitsvatel virsikupuudel jätkuks tolmeldajaid ning et puud kannaksid lõpuks suuri ja maitsvaid vilju.

Mu isa armastas oma leebeid mesilinde. Ta imetles, kuidas tuhanded neist tegid üheskoos tööd, et valmistada virsikuõitest kogutud nektarist magusat kuldkollast mett – üht kasulikemat toiduainet looduses. Tegelikult räägivad toitumisspetsialistid, et mesi on üks neid toiduaineid, mis sisaldab kõike elus püsimiseks vajalikku: ensüüme, vitamiine, mineraale ja vett.

Isa püüdis alati kaasata ka mind oma mesilaste eest hoolitsemisse, kuid ma lasin rõõmuga temal endal seda tööd teha. Siiski, tollest ajast saadik olen ma õppinud palju hästi organiseeritud mesipuu, nimelt 60 tuhande mesilasega koloonia kohta.

Mesilased tolmeldavad õisi, korjavad nektarit ja muudavad nektari meeks. Looja on andnud mesilastele loomusunni valmistada mett. Hinnanguliselt tuleb 20 kuni 60 tuhandel mesilasel poole kilo mee valmistamiseks käia miljonitel õitel ja lennata nii palju, et nende lennutee ulatuks umbes kaks korda ümber maakera. Lühikese, mõne nädala kuni nelja kuu pikkuse elu jooksul valmistab iga mesilane mett kõigest ühe kaheteistkümnendiku teelusikatäit.

Kuigi ühe mesilase panus mesipuu meevarudesse tundub olevat kaduvväike, on iga mesilase üks kaheteistkümnendikku teelusikatäit mett mesilaspere ellujäämiseks äärmiselt tähtis. Mesilased sõltuvad üksteisest. Töö, mis käiks väikesele arvule mesilastele üle jõu, saab võimalikuks tänu sellele, et mesipuu iga mesilane annab ustavalt oma osa.

Meie Kiriku ajaloos on mesipuu olnud alati tähtis sümbol. Mormoni Raamatust loeme, et jeredlased kandsid aastatuhandeid tagasi Ameerikasse rännates kaasas mesilasi (vt Eter 2:3). Brigham Young valis mesipuu sümboliks, mis julgustas ja inspireeris teerajajaid ühiselt tegutsema, et muuta Suure Soolajärve äärne viljatu kõnnumaa tänapäeval tuntud viljakandvaks oruks. Meie naudime nende tulevikunägemuse ja ühistöö vilju.

Paljude meie templite sise- kui ka väliskujunduses on kasutatud mesipuu motiivi. Poodium, millel ma seisan, on valmistatud president Gordon B. Hinckley aias kasvanud pähklipuust ja sellesse on uurendatud mesipuude kujutised.

Kogu see sümboolika annab tunnistust ühest asjast: suured asjad saavad teoks ja koormaid kergendatakse paljude käte abil, mis on „õhinaga kinni heades aadetes“ (ÕL 58:27). Kujutage ette, mida suudavad ellu viia miljonid viimse aja pühad üle kogu maailma, kui me tegutseme mesilaspere sarnaselt, keskendudes pühendunult Issanda Jeesuse Kristuse õpetustele.

Päästja õpetas, et esimene suur käsk on:

„Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. …

Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!

Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!” (Matteuse 22:37,39-40)

Päästja sõnad on lihtsad, kuid tähendusrikkad ja sügavamõttelised. Me peame armastama Jumalat. Me peame armastama oma ligimesi ja nende eest hoolt kandma. Mõelge, kui palju head võime üheskoos tegutsedes maailmas korda saata.

Nagu Jaakobuse kirjas seisab, on eheda usu tõeliseks definitsiooniks teenimine (vt Jaakobuse 1:27).

Nagu me teame, teenivad Kiriku liikmed üle kogu maailma. Kriisiaegadel – tulekahjude, üleujutuste, orkaanide ja keeristormide ajal – antakse palju humanitaarabi. Abi, mida antakse õnnetuste korral, mida on väga vaja ja mille eest ollakse väga tänulik, peaks kindlasti ka edaspidi olemas viis, kuidas üksteise koormaid kergendada. Kuid meie igapäevaelu? Milline võiks olla meie mõju, kui teeme ühiselt miljoneid väikeseid kaastundlikke tegusid, mis on ajendatud siirast kristlikust armastusest teiste vastu? Ajapikku avaldab see muutvat mõju kõikidele Taevase Isa lastele, kes on meie kaudu tundnud Tema armastust. Meie rahutu maailm vajab sellist Kristuse armastust tänapäeval rohkem kui eales varem ja tulevikus on vajadus selle järele veelgi suurem.

Sellised lihtsad igapäevased teenivad teod ei tundu iseseenesest olevat midagi erilist, kuid kui need kõik kokku liita, saab sellest üks kaheteistkümnendik teelusikatäit mett, mille iga mesilane mesipuu heaks valmistab. Meie armastuses Jumala ja Tema laste vastu peitub vägi ja kui see armastus väljendub miljonites tõelistelt lahketes kristlikes tegudes, muudab see maailma paremaks ning annab maailmale eluks vajalikku usu, lootuse ja ligimesearmastuse nektarit.

Mida me peame tegema selleks, et muutuda pühendunud mesilindudeks, et selline pühendumine oleks meile loomuomane? Paljud meist käivad kohusetruult Kiriku koosolekutel. Me teeme usinalt tööd oma kutsetes, eriti pühapäeviti. See väärib kindlasti kiitust. Kuid kas meie meel ja süda on ka nädala sees sama suure õhinaga heade asjade juures? Kas me täidame oma kohustusi paljast inertsist või oleme tõeliselt pöördunud Jeesuse Kristuse evangeeliumis? Mida me teeme selleks, et istutada meie mõtteis idanema hakanud ususeeme sügavale oma hinge viljakasse mulda? Kuidas teha teoks südame vägev muutus, mis on Alma sõnul hädavajalik meie igavese õnne ja rahu jaoks? (Vt Al 5:12–21.)

Pidage meeles, et mesi sisaldab kõiki sureliku elu jätkumiseks vajalikke aineid. Ja igavese elu saamiseks on ainus viis Kristuse evangeelium ja õpetused. Üksnes siis, kui meie tunnistus on tugevam sellest, mis valdab meie meeli ja asub sügaval meie südames, on meie tahe armastada ja teenida muutunud selliseks nagu Päästjal. Vaid siis ja üksnes siis muutume sügavalt pöördunud Kristuse jüngriteks, kes Vaimu väel jõuavad oma ligimeste südameni.

Kui meie süda pole enam kinni selle maailma asjades küljes, ei taotle me enam austust inimestelt ega püüa rahuldada üksnes oma uhkust (vt ÕL 121:35-37). Pigem võtame omaks Jeesuse õpetatud kristlikud omadused:

  1. Me oleme lahked, tasased ja pikameelsed (vt ÕL 121:41).
  2. Me oleme helded, ilma silmakirjalikkuse ja pettuseta (vt ÕL 121:42).
  3. Me tunneme ligimesearmastust kõigi inimeste vastu (vt ÕL 121:45).
  4. Meie mõtted on alati vooruslikud (vt ÕL 121:45).
  5. Meil ei ole enam mingit tahet teha halba (vt Moosia 5:2).
  6. Püha Vaim on meie pidevaks kaaslaseks ja preesterluse õpetused langevad meie hinge peale otsekui kaste taevast (vt ÕL 121:45–46).

Vennad ja õed, ma ei julgusta siinkohal usku kui kinnisideed ja usulist fanatismi. Otse vastupidi! Ma lihtsalt soovitan, et astuksime järgmise loogilise sammu, et viia lõpule meie pöördumine Kristuse evangeeliumis, võttes selle õpetused sügavale oma südamesse ja hinge, et tegutseksime ja elaksime selle järgi, austades pidevalt seda, mida väidame end uskuvat.

Selline austus muudab meie elu lihtsamaks ning avardab Vaimu ja teiste vajaduste tunnetamist. See toob meie ellu rõõmu ja hinge rahu, sellist rõõmu ja rahu, mida tunneme siis, kui parandame meelt oma pattudest ja järgime Päästjat, pidades kinni Tema käskudest.

Kuidas me selle muutuse teoks teeme? Kuidas juurdub selline Kristuse armastus sügavale meie südamesse? Üks lihtne igapäevane harjumus toob sellise muutuse igale Kiriku liikmele − teile, poisid ja tüdrukud, teile, noored mehed, ja teile, noored naised, teile, vallalised täiskasvanud, ning teile, isad ja emad.

See lihtne harjumus on: paluge iga uue päeva hommikul, et Taevane Isa juhataks teid, et te märkaksite võimalust teenida üht Tema hinnalistest lastest. Seejärel otsige usku ja armastust tulvil südamega kogu päeva jooksul kedagi, keda aidata. Keskenduge nii, nagu mesilased keskenduvad lilleõitele, millest koguda nektarit ja õietolmu. Seda tehes suureneb teie vaimne tundlikkus ja te leiate teenimiseks võimalusi, mida te varem kunagi pole märganud.

President Thomas S. Monson on õpetanud, et sageli vastab Taevane Isa teiste inimeste palvetele meie kaudu – teie ja minu kaudu, meie lahkete sõnade ja tegude, meie lihtsa teenimise ja armastuse kaudu.

President Spencer W. Kimball on öelnud: „Jumal paneb meid tähele ja vaatab meie üle. Kuid ta aitab meid tavaliselt mõne teise inimese kaudu. Seetõttu on hädavajalik, et me üksteist Tema kuningriigis teeniksime” (Teachings of Presidents of the Church:Spencer W. Kimball, 2006, lk 82).

Ma tean, et kui te teete seda kodus, koolis, tööl ja kirikus, saate Vaimult juhatust ja olete võimelised panema tähele nende vajadusi, keda üksnes teie erilisel moel aidata saate. Vaim õhutab teid ja teil on suur tahe aidata „tolmeldada“ maailma Kristuse puhta armastuse ja Tema evangeeliumiga.

Ja pidage meeles, nagu väikese mesilinnu üks kaheteistkümnendik teelusikatäit mett mesipuu jaoks, kui me korrutame oma püüdlused kümnete tuhandete ja isegi miljonite palvemeelsete püüdlustega jagada kristliku teenimise kaudu Jumala armastust oma laste vastu, tuuakse meie ühise headuse tulemusena Kristuse valgus üha pimedamaks muutuvasse maailma. Kokku hoides toome armastust ja kaastunnet oma perre ning üksildastele, vaestele, muserdatutele ja meie Taevase Isa lastele, kes otsivad tõde ja rahu.

Vennad ja õed, ma palvetan alandlikult, et me paluksime iga päev inspiratsiooni leida keegi, keda võiksime tõhusalt teenida, kaasa arvatud teenimine evangeeliumi tõdede jagamisel ja tunnistamisel. Et me võiksime iga päeva lõppedes vastata jaatavalt küsimusele „Kas ma olen täna maailmas midagi head teinud, kas ma olen aidanud mõnda abivajajat?“ (Hymns, nr 223).

See on Jumala töö. Tehkem seda niisama ustavalt kui pisikesed mesilased. See on minu alandlik palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.