Olge vaprad, mis puutub julgusesse, jõusse ning tegutsemistahtesse

Piiskop Gary E. Stevenson

Juhtiv piiskop


Saage väärilisteks nagu kaks tuhat noort sõdalast ja olge vääriliste preesterluse hoidjatena vaprad, mis puutub julgusesse.

Täna õhtul tunnen, et olen eriti õnnistatud, et kõneleda kui piiskop noortele meestele, Aaroni preesterluse hoidjatele, kes on kogunenud kõikjal maailmas sellele preesterluse üldkoosolekule. Ma räägin teile ühe loo Mormoni Raamatust, milles on juttu Heelamanist ja tema kahest tuhandest noorest sõdurist. Sellest pühakirjakohast saame teada nende muistsete noormeeste iseloomu kohta. Nende eeskuju võiks innustada ka teid, noored mehed. Loen teile oma lemmiksalmi: „Ja nad olid kõik noored mehed ning nad olid äärmiselt vaprad, mis puutub julgusesse ja samuti jõusse ning tegutsemistahtesse, ent vaata, see pole veel kõik – nad olid mehed, kes olid alati ustavad.”1 Julgus, jõud, tegutsemistahe ja usaldusväärsus – millised imetlusväärsed omadused!

Keskendun esimestele omadustele, millega neid kirjeldatakse, nimelt vaprusele ja julgusele. Minu arvates kirjeldab see nende noorte meeste kindlameelsust teha vapralt seda, mis on õige, või nagu Alma ütles: „Seis[ta] kui Jumala tunnistajad igal ajal ... ja kõikjal.”2 Neil kahel tuhandel noorel sõdalasel oli lugematu arv võimalusi vaprust üles näidata. Igaühel teist on samuti elus määrava tähtsusega hetki, mil on tarvis julge olla. Mu sõber John rääkis mulle ühest sellisest hetkest oma elus.

Mõni aasta tagasi võeti John vastu ühte mainekasse Jaapani ülikooli. Ta pidi osalema rahvusvahelises tudengiprogrammis, millest võtsid osa ka paljud teised parimad tudengid kõikjalt maailmast. Mõned panid end kirja lootuses sealset kultuuri ja keelt paremini tundma õppida, teised nägid selles võimalust rajada alus tulevasele karjäärile Jaapanis, kuid nad kõik olid jätnud maha kodu, et välismaal haridust omandada.

Peagi pärast Johni saabumist hakkas välismaalastest tudengite seas levima kuuldus peost ühe eramaja katusel. Sel õhtul suundus John koos sõpradega väljareklaamitud kohta.

John ja ta sõbrad sõitsid liftiga ülemisele korrusele, sisenesid ainukese sissepääsu kaudu katusele ning hakkasid seal teistega vestlema. Õhtu edenedes peo õhkkond muutus. Seltskond muutus lärmakaks, muusika valjemaks, tarbiti rohkem alkoholi ja John muutus seetõttu üha rahutumaks. Korraga hakkas keegi tudengeid suurde ringi kutsuma kavatsusega koos marihuaanat suitsetada. John kirtsutas seepeale nägu ja tegi oma sõpradele ettepaneku lahkuda. Üks neist aga vastas pilkaval toonil: „John, see on ju lihtne – me ainult seisame ringis ja kui meie kord kätte jõuab, siis me lihtsalt anname suitsu edasi ilma seda ise tõmbamata. Nii ei tee me lahkumisega endile teiste ees häbi.” See tundus Johnile lihtne, aga see ei tundunud õige. John teadis, et tal tuleb teistele oma kavatsustest teada anda ja seejärel tegutseda. Ta võttis julguse kokku ja teatas, et nad võivad teha, mida tahavad, aga tema hakkab minema. Üks sõpradest otsustas jääda ja ühines ringiga. Teine järgnes vastumeelselt Johnile koridori, et liftiga alla sõita. Nende üllatuseks tulid talle liftiukse avanedes vastu jaapani politseinikud, kes katusele suundusid. John ja ta sõber astusid lifti ja lahkusid.

Kui politsei välja ilmus, viskasid tudengid illegaalse narkootikumi kiiresti katuselt alla, et mitte vahele jääda. Pärast sissekäigu sulgemist rivistas politsei kõik katusel olijad üles ning käskis neil käed ette sirutada. Seejärel nuusutas politsei hoolikalt igaühe pöialt ja nimetissõrme. Kõik, kes olid marihuaanat käes hoidnud, isegi kui nad ei olnud seda suitsetanud, jäid süüdi ning tagajärjed olid karmid. Peaaegu kõik tudengid, kes katusele jäid, visati nende ülikoolist välja ja need, kes kriminaalkorras süüdi mõisteti, saadeti ilmselt Jaapanist välja. Kogu nende hariduslik ettevalmistus jooksis liiva ning vaid hetkega haihtusid kõik unistused haridusest ja tulevasest tööst Jaapanis.

Lubage ma räägin, mis juhtus nende kolme sõbraga. Sõber, kes katusele jäi, visati Jaapanis ülikoolist välja. Ta oli kõvasti vaeva näinud, et ta sinna vastu võetaks, kuid nüüd pidi ta tagasi koju minema. Sõber, kes koos Johniga tol õhtul peolt lahkus, lõpetas Jaapanis kooli ja jätkas seejärel Ühendriikide parimates ülikoolides kraadiõpet. Tema karjäär viis ta tagasi Aasiasse, kus ta on ametialaselt ülimalt edukas olnud. Ta on siiamaani Johnile tema julge eeskuju eest tänulik. Mis Johni puutub, siis on tagajärjed tema elus mõõtmatud. Tänu Jaapanis veedetud aastale on ta nüüd õnnelikus abielus ning kahe poja isa. Ta on olnud väga edukas ärimees ning hiljuti sai ta ühe Jaapani ülikooli professoriks. Kujutage ette, kui erinev oleks tema elu võinud olla, kui tal ei oleks jätkunud julgust tol tähtsal õhtul Jaapanis peolt lahkuda.3

Noored mehed! Ka teil tuleb kord Johni sarnaselt oma sõprade ees õigemeelset julgust üles näidata. Selle tagajärjel võidakse teid pilgata või piinlikkust tundma panna. Teie maailmas tuleb teil vastasega lahinguid pidada ka vaikuses üksinda ekraani ees istudes. Tehnoloogia heade omadustega käivad kaasas ka väljakutsed, millest eelnevatel põlvkondadel aimugi polnud. Hiljutisest riiklikust uuringust selgus, et tänapäeva teismelised ei seisa ärevusttekitava hulga pahedega silmitsi mitte ainult koolis, vaid ka küberruumis. Selgus, et teismelised, kes sattusid sotsiaalmeedia kaudu vaatama alkoholi või narkootikumide tarvitamist kujutavaid pilte või videoid, tarvitasid kolm kuni neli korda suurema tõenäosusega ise neid aineid. Uurimust kommenteerinud endine Ühendriikide riigisekretär teatas: „Selleaastasest uurimusest ilmneb uus võimalik eakaaslaste surve liik – digitaalne eakaaslaste surve. Digitaalne eakaaslaste surve hõlmab rohkemaid inimesi kui lapse sõbrad ja tuttavad. See tungib interneti vahendusel koju ja lapse magamistuppa.”4 Sageli tuleb õigemeelset julgust välja näidata väga väikesel viisil, näiteks kas hiirele klõpsata või mitte klõpsata. Misjonäridele õpetatakse trükises „Jutlusta minu evangeeliumit”: „See, mida sa otsustad mõelda ja teha, kui sa üksi oled, ja usud, et keegi sind ei näe, on sinu vooruse võimsaks mõõdupuuks.”5 Ole julge! Ole tugev! Seiske pühades paikades ja ärge laske end kõigutada.6

Noored mehed, ma luban teile, et Issand annab teile jõudu. „Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.”7 Ta tasustab teid julge ja õigemeelse käitumise eest rõõmu ja õnnega. Te saate sellise julguse, kui usute Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse, palvetate ja kuuletute käskudele.

President N. Eldon Tanner sõnas: „Üks poiss kooliplatsil võib teisi võimsal moel paremuse suunas mõjutada. Üks noormees jalgpallimeeskonnas, ühiselamus või kaastööliste seas võib evangeeliumi järgi elades, preesterlust austades ja õigeid otsuseid tehes sõnulseletamatuid heategusid korda saata. Teid võidakse tihti halvustada ja naeruvääristada. Seda võivad teha isegi need, kes teiega samu asju usuvad või teid iseenesest õigete tegude eest austavad. Kuid pidage meeles, et Päästjat ennastki piinati ja pilgati, Tema peale sülitati ning lõpuks löödi Ta risti, kuna Ta jäi oma veendumustele kindlaks. Kas olete kunagi mõelnud, mis oleks siis juhtunud, kui Ta oleks alla andnud ja öelnud „Ah, mis sellest kasu on?” ning seejärel oma missiooni täitmata jätnud? Kas me tahame olla allaandjad või tahame olla vaprad teenijad, kes vastuseisust ja maailma pahelisusest hoolimata alla ei vannu? Olgem julged ja valmis tegutsema, et meid võidaks arvata Kristuse pühendunud järgijate hulka.”8

Ma kutsun teid üles saama väärilisteks nagu kaks tuhat noort sõdalast ja olema vääriliste preesterluse hoidjatena vaprad, mis puutub julgusesse. Pidage meeles, et see, mida te teete, kuhu te lähete ja mida te vaatate, kujundab teie tulevikku. Kelleks te siis saada tahate? Kas vääriliseks diakoniks, vääriliseks õpetajaks, vääriliseks preestriks? Seadke eesmärgiks olla praegu vääriline, et templisse minna, ja olla vääriline, et saada õigel ajal järgmine talitus ja lõpuks Melkisedeki preesterlus. See on õigemeelsuse rada, millel teid saadab taeva abi. Issand ütles: „Seepärast avaldub selle talitustes jumalikkuse vägi.”9

Vanemad, preesterluse juhid ja prohvetlikud eesmärgid, mille leiate oma programmist „ Kohus Jumala ees” ja trükisest „Sulle, noor”, juhivad teid teel.

President Thomas S. Monson andis hiljuti nõu:

„Tarkade valikute tegemiseks läheb vaja julgust – julgust öelda „ei“, julgust öelda „jah“. ...

Ma anun, et jääksite kindlaks nüüd ega kalduks kõrvale rajalt, mis viib teid sihile − igavesse ellu meie Taevase Isaga.”10

Sarnaselt kahele tuhandele sõdalasele, kes vastasid oma juhi Heelamani lahingukutsele ning näitasid üles vaprust ja julgust, võite ka teie kuuletuda meie prohvetile ja juhile, president Thomas S. Monsonile.

Mu noored Aaroni preesterluse hoidjad! Lõpetuseks tunnistan Jumal Isast ja Jeesusest Kristusest ning Joseph Smithi sõnadest: „Vennad, kuidas mitte minna edasi selle niivõrd suure aatega? Minge edasi ja mitte tagasi! Julgust, vennad; ja edasi, võiduni!”11 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Show References

  1.  

    1.  Al 53:20.

  2.  

    2.  Mo 18:9.

  3.  

    3. Isiklik vestlus autoriga.

  4.  

    4. Joseph A. Califano noorem, CASA Columbia asutaja ning endine eesistuja, CASA meediaväljaandes uurimuse kohta. − www.casacolumbia.org.

  5.  

    5.  Jutlusta minu evangeeliumit : Misjonitöö juhis, 2004, 118.

  6.  

    6.  ÕL 87:8.

  7.  

    7.  2 Tm 1:7.

  8.  

    8. N. Eldon Tanner. For They Loved the Praise of Men More Than the Praise of God. – Ensign, nov 1975, lk 74–75.

  9.  

    9.  ÕL 84:20.

  10.  

    10. Thomas S. Monson. The Sacred Call of Service. – Liahona ja Ensign, nov 2010, lk 67–70.

  11.  

    11.  ÕL 128:22.