„Sest mina elan ja ka teie peate elama”

Vanem Shayne M. Bowen

Seitsmekümnest


Tänu Temale, meie Päästjale Jeesusele Kristusele, asendub kurbus, üksildus ja meeleheide ühel päeval täiusliku rõõmuga.

Kui ma noore misjonärina Tšiilis misjonil teenisin, saime kaaslasega oma koguduses tuttavaks ühe seitsmeliikmelise perekonnaga. Ema käis iga nädal oma viie lapsega kirikus. Me eeldasime, et nad on juba pikka aega Kiriku liikmed olnud. Mõne nädala pärast saime aga teada, et nad polnud veel isegi ristitud.

Me võtsime nendega kohe ühendust, et küsida, kas võiksime neid nende kodus õpetada. Pereisa polnud küll ise evangeeliumi õppimisest huvitatud, aga ta polnud ka vastu, kui me tema peret õpetasime.

Õde Ramirez läbis usinalt kõik õppetunnid. Ta oli innukas õppima kõike, mida me talle õpetasime. Ühel õhtul, kui me rääkisime väikelaste ristimisest, selgitasime talle, et väikesed lapsed on süütud ning neil pole ristimist vaja. Me palusime tal lugeda Moroni raamatust järgmist salmi:

„Vaata, ma ütlen sulle, et seda te peate õpetama – meeleparandust ja ristimist nendele, kes on vastutavad ja on võimelised patustama; jah, õpetage vanemaid, et nad peavad parandama meelt ja saama ristitud ning alandama end nii nagu nende väikesed lapsed, ja nad kõik päästetakse koos oma väikeste lastega.

Ja nende väikesed lapsed ei vaja mingit meeleparandust ega ristimist. Vaata, ristimine on meeleparanduseks, et täita käske pattude andekssaamiseks.

Aga väikesed lapsed on elavad Kristuses juba maailma rajamisest peale; kui ei oleks nõnda, siis oleks Jumal eelistav Jumal ja ka muutuv Jumal ning teeks vahet isikute vahel; sest kui palju väikesi lapsi on surnud ilma ristimata!”1

Kui olime seda pühakirjakohta lugenud, hakkas õde Ramirez nutma. Olime kaaslasega segaduses. Ma küsisin: „Õde Ramirez, kas me ütlesime või tegime midagi, mis sind haavas?”

Ta vastas: „Oh ei, vanem, te ei ole midagi valesti teinud. Kuus aastat tagasi sündis meile poeg. Ta suri enne, kui jõudsime ta ristida. Meie preester ütles meile, et kuna me teda ei ristinud, siis peab ta kogu igaviku veetma eelpõrgus. Ma olen kuus aastat seda valu ja süükoormat endaga kandnud. Pärast selle pühakirjakoha lugemist tean ma Püha Vaimu väe kaudu tõde. Ma tunnen suurt kergendust ja need on rõõmupisarad.”

Mulle meenus prohvet Joseph Smithi lohutav õpetus: „Issand võtab paljud ära, isegi imikueas, et säästa neid inimkonna pahelisusest ja praeguse maailma muredest ja vaevadest. Nad olid liiga puhtad ja armsad, et selles maailmas elada. Seega, kui järele mõelda, siis peaksime leinamise asemel hoopis rõõmustama, sest nad on pääsenud kurja käest ja me näeme neid peagi jälle.”2

Pärast kuut aastat peaaegu talumatut kurbust ja valu tõi armastava Taevaisa ilmutatud ja prohveti edasi antud õpetus sellele vaevatud naisele õnnist rahu. Nagu te juba arvata võisite, said õde Ramirez ja kõik tema vähemalt kaheksa-aastased lapsed ristitud.

Ma mäletan, et kirjutasin oma perele ja väljendasin südamest tänu selle eest, et tean seda ja paljusid teisi selgeid ja lihtsaid taastatud Jeesuse Kristuse evangeeliumi tõdesid. Ma poleks ettegi kujutanud, et seesama imeline põhimõte saab olema mulle endale Gileadi palsamiks.

Ma tahan rääkida neile, kes on kaotanud lapse ja küsinud „Miks mina?” või seadnud kahtluse alla isegi oma usu armastavasse Taevaisasse. Minu palve on, et ma võiksin Püha Vaimu väe kaudu tuua mingil määral lootust, rahu ja mõistmist. Mul on soov aidata taastada teie usk meie armastavasse Taevaisasse, kes teab kõike ja laseb meile osaks saada katsumustel, et me võiksime õppida Teda tundma ja armastama ning mõista, et ilma Temata pole meil midagi.

4. veebruaril 1990 sündis meie perre kuues laps – kolmas poeg. Panime talle nimeks Tyson. Ta oli armas väikemees ja perekond võttis ta avasüli vastu. Õed ja vennad olid tema üle väga uhked. Meie meelest oli ta kõige imelisem väike poiss, kes eales siia ilma on sündinud.

Kui Tyson kaheksakuuseks sai, tõmbas ta endale kurku kriiditüki, mille ta vaibalt oli leidnud. Kriit jäi Tysonile kurku kinni ning ta ei saanud enam hingata. Tema vanem vend jooksis,Tyson süles, trepist üles ja karjus hüsteeriliselt: „Laps ei hinga, laps ei hinga!” Me hakkasime teda elustama ja helistasime kiirabisse.

Parameedikud jõudsid kohale ja viisid Tysoni haiglasse. Palvetasime ooteruumis kogu südamest, et Jumal laseks sündida imel. Pärast lõputuna näivaid minuteid tuli arst ooteruumi ja teatas: „Mul on väga kahju. Me ei saanud tema heaks enam midagi teha. Võite tema juurde jääda nii kauaks, kui soovite.” Seejärel ta lahkus.

Kui me palatisse sisenesime, nägime seal lamamas Tysonit – meie väikest elutut silmatera. Näis nagu ümbritseks tema väikest keha selestiline valgus. Ta oli nii särav, nii puhas!

Sel hetkel tundus, et see on maailma lõpp. Kuidas saime teiste laste juurde tagasi minna ja öelda neile, et Tyson ei tulegi enam koju?

Ma räägin sellest kõigest omaenda vaatevinklist. Mu imeline naine ja mina kogesime seda katsumust küll üheskoos, kuid ma ei suuda ega püüagi sõnadesse panna tema kui ema tundeid selles olukorras.

Võimatu on kirjeldada kõiki tundeid, mida ma siis läbi elasin. Enamiku ajast arvasin, et näen halba und, millest peagi ärkan ja siis see kohutav luupainaja kaob. Ma ei maganud palju öid. Tihti käisin öösiti kontrollimas, kas mu teiste lastega on ikka kõik korras.

Mu hinge painas süütunne. Tundsin end nii süüdi. Tundsin end räpasena. Ma olin ta isa. Ma oleksin pidanud teda paremini kaitsma. Kui ma vaid oleksin teinud seda või seda. Isegi nüüd, 22 aastat hiljem, kriibivad need tunded mu hinge ja ma pean need kiiresti minema peletama, sest nende mõju võib olla hävitav.

Umbes kuu pärast Tysoni surma vestlesin vanem Dean L. Larseniga. Ta leidis aega, et mind ära kuulata, ja ma olen talle igavesti tänulik tema nõuannete ja osavõtlikkuse eest. Ta ütles: „Ma ei usu, et Issand tahaks, et sa end oma poja surma eest nõnda nuhtled.” Ma tundsin Taevase Isa armastust ühe Tema valitud teenija kaudu.

Kuid mu mõtted painasid mind jätkuvalt ja peagi hakkasin tundma ka viha. See pole õiglane! Kuidas võis Jumal mulle midagi sellist teha? Miks mina? Millega ma selle ära olen teeninud? Mind ajasid vihale isegi need inimesed, kes püüdsid meid lohutada. Mulle meenuvad sõbrad, kes ütlesid: „Ma tean, mida sa tunned.” Mõtlesin endamisi: „Sul pole õrna aimugi, mida ma tunnen. Jäta mind rahule.” Peagi mõistsin, et ka enesehaletsus võib olla väga kurnav. Mul oli enda pärast häbi, et olin oma kallite sõprade vastu, kes püüdsid mind aidata, nii ebasõbralik olnud.

Süütunne, viha ja enesehaletsus tahtsid mind lämmatada. Palvetasin, et mu süda võiks muutuda. Väga isiklike pühade kogemuste kaudu andiski Issand mulle uue südame ja kuigi see oli endiselt üksildane ja valu täis, muutus kõik siiski pisut helgemaks. Mulle anti teada, et minult ei ole midagi ära võetud, vaid et mind ootab ees suur õnnistus, kui jään ustavaks.

Mu elu hakkas muutuma. Ma suutsin vaadata tulevikku lootusrikkamana. Norutunne hakkas kaduma. Ma tundsin, et elu pole veel kõige lõpp. Vaimumaailm on tõeline. Prohvetite õpetused surmajärgse elu kohta on õiged. Elu on vaid vaheetapp tagasiteel Taevase Isa juurde.

Tyson on endiselt meile väga tähtis pereliige. Aastate vältel on olnud imeline näha armastava Taevaisa halastust ja headust, kui Ta on lasknud meie perel tunda Tysoni vaieldamatut mõjujõudu. Ma tunnistan, et eesriie on õhuke. Ustavus, armastus ja pere ühtsus ei katke, kui meile kallis pereliige teispoolsusesse läheb. Need tunded hoopiski võimenduvad.

Vahel küsitakse meilt: „Kui kaua teil sellest ülesaamine aega võttis?” Tõtt-öelda ei saada sellest päriselt üle enne, kui olete oma armsate lahkunutega taas kokku saanud. Ma ei saa tunda täit rõõmu enne, kui ma ülestõusmise hommikul temaga taas koos olen.

„Sest inimene on vaim. Mateeria on igavene ning vaim, olles lahutamatult ühendatud mateeriaga, saab rõõmu täiuse;

ja kui need on lahutatud, ei või inimene saada rõõmu täiust.”3

Kuid vahepeal tuleb meil olla rõõmsad, õpetas Päästja.4

Ma olen õppinud, et lõikav, peaaegu talumatu valu võib saada leevendatud, kui pöördume Taevaisa poole ja anume Temalt lohutust, mis tuleb Tema plaani, Tema Poja Jeesuse Kristuse ja Tema Trööstija kaudu, kes on Püha Vaim.

Milliseks imeliseks õnnistuseks see meie elus on! See oleks traagiline, kui me ei tunneks lapse kaotuse üle suurt kurbust. Ma olen Taevasele Isale tänulik, et Ta laseb meil tunda sügavat ja igavesti kestvat armastust. Ma olen tänulik igaveste perekondade eest. Ma olen tänulik, et Ta on elavate prohvetite kaudu taas ilmutanud hiilgava lunastusplaani.

Kas mäletate oma tundeid kalli inimese matustel, kui surnuaialt lahkusite ja üksildasele kalmule tagasi vaatasite? Vahest mõtlesite, et teie süda murdub?

Ma tunnistan, et tänu Temale, meie Päästjale Jeesusele Kristusele, asendub kurbus, üksildus ja meeleheide ühel päeval täiusliku rõõmuga. Ma tunnistan, et me võime Temale loota. Ta ütles:

„Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.

Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama.”5

Ma tunnistan trükises „Jutlusta minu evangeeliumi” öeldu kohta: “Kui me usaldame Jeesuse Kristuse lepitust, saab Ta aidata meil vastu panna meie katsumustele, haigustele ja valule. Me võime täituda rõõmu, rahu ja trööstiga. Kõike, mis elus on ebaõiglane, võib parandada Jeesuse Kristuse lepituse kaudu.”6

Ma tunnistan, et hiilgaval esimese ülestõusmise hommikul tõusevad teie ja minu armsad lahkunud oma haudadest nii, nagu Issand on lubanud, ja meile saab osaks täiuslik rõõm. Tänu sellele, et Tema elab, võime ka meie elada. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Show References

  1.  

    1.  Mn 8:10–12.

  2.  

    2.  Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 176.

  3.  

    3.  ÕL 93:33–34.

  4.  

    4. Vt Jh 16:33.

  5.  

    5.  Jh 14:18–19.

  6.  

    6.  Jutlusta minu evangeeliumit: Misjonitöö juhis, 2005, lk 51.