Headeks vanemateks saamine

Mul täitus sel suvel eriline verstapost – tähistasin oma 90. sünnipäeva. Elus teatud verstapostideni jõudes on kasulik ja õpetlik läinud sündmuste ja kogemuste üle mõtiskleda. Teile, noored, kes te seda kõnet kuulate või loete, ei pruugi 90 eluaastat teab mis suurt muljet avaldada, kuid ajal, mil mina sündisin, peeti nii kõrget iga suureks saavutuseks. Olen Taevasele Isale iga päev tänulik, et Ta on õnnistanud mind pika eaga.

Minu eluajal on nii palju muutunud. Olen näinud tööstus- ja infoajastu võidukäiku. Autode masstootmine, telefonid ja lennukid olid tähtsad leiutised mu elu alguspäevil. Tänapäeval muutub see, kuidas informatsiooni otsime, jagame ja kasutame, peaaegu iga päev. Mu kõrge iga paneb mind imestama, kui tormakalt muutub maailm, kus me kõik elame. Nii paljud tänased läbimurded elavdavad meie kujutlusvõimet, kuidas see kõik meie elu parandab.

Kõik need kiiretempolised muutused, mis meie ümber aset leiavad, panevad meid tõsimeelselt palvetama ja tegema tööd Jeesuse Kristuse evangeeliumi väärtuste kestmajäämise nimel. Mõnel neist on juba oht kaduma minna. Nende väärtuste loetelu tipus ja seega vastase esmaseks sihtmärgiks on abielu pühadus ja perekonna keskne tähtsus. Need on ankruks ja turvaliseks sadamaks kodule, kus iga armastava Taevase Isa laps saab tunda head mõju ja hakata hindama seda, millel on igavene väärtus.

Minu perekond aitas mul 90. verstaposti tähistamise ootuses meenutada ja väärtustada kogemusi, mis ma pika elu jooksul saanud olen. Üks mu sugulastest kogus kokku kirjad, mis olin kirjutanud oma vanematele ligikaudu 70 aastat tagasi Teise maailmasõja ajal Vaikses ookeanis Saipani saarel asunud mereväebaasist, ja jagas neid minuga.

Üks neist kirjadest jäi mulle eriti silma. See oli kiri emale, mille ta pidi avama ja läbi lugema 1945. aasta emadepäeval. Tahaksin teile mõned lõigud ette lugeda, lootes, et mõistate, miks olen armsale isale ja emale igavesti tänulik neilt kodus saadud õppetundide eest. Mu vanemad on mulle määravaks eeskujuks headest vanematest, kes pidasid oma abielu ja õiget lastekasvatamist esmatähtsaks.

Mu 1945. aasta emadepäeva kiri algab nii:

„Kallis ema!

Olen pidanud viimased neli aastat suurt ebaõnne taluma ja emadepäeva sinust eemal veetma. Olen tahtnud igal aastal sinuga olla ja öelda sulle, kui väga ma sind armastan ja kui väga sinule mõtlen, kuid kuna see on taas kord võimatu, pean leppima järgmise parima variandiga ja saatma oma mõtted sulle posti teel.

Käesoleval aastal mõistan ma enam kui kõigil teistel aastatel, mida see, et mul on imetore ema, minuga teinud on. Esmalt tunnen ma puudust väikestest asjadest, mida minu heaks tegid. Alati, kui ma hommikuti voodist tõusin, ei pidanud ma kunagi muretsema puhta särgi ja puhaste sokkide pärast. Pidin vaid sahtli avama, kust ma need eest leidsin. Söögiajal teadsin ma alati, et leian midagi, mis mulle maitseb, parimal viisil valmistatuna. Õhtuti teadsin alati, et leian voodilt puhtad linad ja piisavalt tekke, et mul väga mugav oleks. Kodus oli tõesti väga meeldiv.”

Kirja kahte esimest lõiku lugedes šokeeris mind nende härdameelsus. Ehk pani telgis elamine ja sääsevõrgu all välivoodil magamine mind mu erilisele kodule mõtlema.

Kiri emale jätkub:

„Kuid minu tunded sinu vastu on veelgi sügavamad mulle seatud eeskuju tõttu. Meie pere elu oli nii rõõmuküllane, et tahtsime käia sinu jalajälgedes, et võiksime olla üha edasi sama rõõmsad nagu lapsepõlves. Sa leidsid alati aega perega kanjonis käia ning võisime olla kindlad, et teed meiega ükskõik mida alates mägironimisest kuni pallimänguni välja. Te ei läinud isaga kunagi puhkusele omaette. Pere oli alati teiega kaasas. Nüüd, mil kodunt eemal olen, meeldib mulle alati kodust rääkida, kuna seal oli nii meeldiv. Ma ei saaks teie õpetustele selga keerata, kuna minu tegudest nähtub, kui hästi te olete mind kasvatanud. Püüan olla oma elus selle vääriline, et mind võiks Nora Sonne Perry pojaks kutsuda. Olen selle nimetuse üle väga uhke ja loodan olla alati selle vääriline.

Loodan, et saan olla järgmisel aastal sinuga, et näidata sulle, mida head olen sinu jaoks viimased neli aastat planeerinud.

Issand õnnistagu sind kõige imelise eest, mida oled teinud mureliku maailma heaks.

Armastusega Tom.”¹

Kirja lugemine pani mind mõtlema veel perekonna, koguduse, vaia ja ühiskonna kultuurile, milles üles kasvasin.

Kultuuri määratletakse kui inimese eluviisi. Kõigile Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetele on omane ainulaadne evangeeliumi kultuur, väärtuste, ootuste ja tavade kogum. See evangeeliumi kultuur ehk eluviis lähtub päästmisplaanist, Jumala käskudest ja elavate prohvetite õpetustest. See väljendub selles, kuidas oma peret kasvatame ja oma elu elame.

Esimesed õpetussõnad Aadamale tema sureliku kohustuse kohta on kirjas 1. Moosese raamatus 2:24: „Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha.”

Mehe ja naise liit ametlike ja seaduslike abikaasadena valmistab ühelt poolt ette tulevasi põlvi pärima maad, teiselt poolt kaasneb sellega ka ülim rõõm ja rahulolu, mida võib surelikust kogemusest leida. See peab eriti paika, kui preesterluse vägedega sõlmitakse abielu ajaks ja kogu igavikuks. Sellisesse abiellu sündinud lastel on turvatunne, mida ei leia kusagilt mujalt.

Heade vanemate kodused õpetused muutuvad üha tähtsamaks tänapäeva maailmas, kus vastase mõju on nii ulatuslik. Nagu me teame, püüab ta laastada ja hävitada ühiskonna põhialust ehk perekonda. Kavalalt ja hoolikalt maskeerituna ründab ta pereelule pühendumist kõikjal maailmas ning õõnestab ustavate viimse aja pühade kultuuri ja lepinguid. Vanemad peavad tegema kindlameelse otsuse, et kodune õpetamine on nende kõige püham ja tähtsam kohustus. Samas kui sellised institutsioonid nagu kirik ja kool võivad aidata vanematel „õpeta[da lapsele] teed, mida ta peab käima” (Õp 22:6), lasub see kohustus lõppkokkuvõttes ikkagi vanematel. Suure õnneplaani järgi on meie Taevase Isa laste eest hoolitsemine ja nende arengule kaasaaitamine usaldatud heade vanemate hoolde.

Selle tähelepanuväärse lapsevanemaks olemise ülesande juures on palju viise, kuidas head vanemad võivad saada abi ja tuge, mida neil on vaja lastele Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetamiseks. Lubage mul soovitada viit asja, mida vanemad teha saavad, et nende perekultuur tugevam oleks.

Esmalt võivad vanemad tõsimeelselt palvetada ning paluda, et meie Taevane Isa aitaks neil lapsi, kelle Ta neile saatnud on, armastada, mõista ja juhatada.

Teiseks saavad nad teha perepalveid, lugeda perega pühakirju, pidada pereõhtuid ja süüa koos nii sageli kui võimalik, kujundades õhtusöögist aja, mil suhelda ja väärtusi õpetada.

Kolmandaks saavad vanemad täiel määral ära kasutada Kiriku tugivõrgustikku, suhelda laste Algühingu õpetajate, noorte juhtide ning klasside ja kvoorumite juhatustega. Kui vanemad suhtlevad nendega, kes on lastega töötamiseks kutsutud ja ametisse asetatud, võivad nad aidata neil olulisel määral lapse erilisi ja konkreetseid vajadusi mõista.

Neljandaks saavad vanemad oma lastega sageli tunnistust jagada, neid kohustada käske pidama ja lubada neile õnnistusi, mida Taevane Isa oma ustavatele lastele on lubanud.

Viiendaks saame korraldada oma pereelu selgete, lihtsate perereeglite, ootuste, tervislike peretavade ja -kommete ning peremajanduse põhimõtete järgi, nii et lastel on kodused kohustused ja nad saavad teenida taskuraha, et õppida eelarvet pidama, säästma ja teenitud rahast kümnist maksma.

Need soovitused perekultuuri tugevdamiseks töötavad ühendatuna Kiriku kultuuriga. Tugevam perekultuur kaitseb meie lapsi „vastase tuliste noolte” (vt 1Ne 15:24) eest eakaaslaste ringis, meelelahutuses, popkultuuris, tunnustust ja õigusi taga ajavas kultuuris ning interneti- ja meediakultuuris, mille ees nad tihti kaitsetud on. Tugev perekultuur aitab meie lastel elada maailmas ja mitte saada osaks „maailmast” (Jh 15:19).

President Joseph Fielding Smith õpetas: ​ „Vanemate kohustus on õpetada oma lastele Jeesuse Kristuse evangeeliumi päästvaid põhimõtteid, et nad teaksid, miks nad peavad saama ristitud, et nad tunneksid oma südames soovi pidada pärast ristimist Jumala käske ja võiksid naasta taas Tema juurde. Kas teile, mu head vennad ja õed, lähevad korda teie pered, teie lapsed? Kas te tahate olla pitseeritud oma esiisade ja esiemadega …? Kui jah, siis tuleb alustada õpetamisega hällist peale. Te peate õpetama nii ettekirjutuste kui eeskujuga.”²

Läkituses perekonnale on kirjas:

„Mehel ja naisel on pühalik vastutus armastada teineteist ja hoolitseda teineteise eest ning armastada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. „Lapsed on pärand Jehoovalt” (Ps 127:3). Vanematel on püha kohustus kasvatada oma lapsi armastuses ja õigemeelsuses, hoolitseda nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest ning õpetada neid armastama ja teenima teineteist, järgima Jumala käske ning olema seadustele kuulekad kodanikud, kus iganes nad elavad. …

… Jumaliku plaani järgi on isal kohustus juhatada oma perekonda armastuses ja õigemeelsuses ning tal on vastutus kaitsta oma perekonda ja hoolitseda oma perekonna vajaduste eest. Ema on eelkõige vastutav oma laste kasvatamise eest. Nendes pühades kohustustes on isadel ja emadel kohustus aidata teineteist võrdsete kaaslastena.”³

​Usun, et jumalik plaan näeb ette, et emade roll on pöörata rõhku järelpõlve kasvatamisele ja õpetamisele. Ometi on imeline näha abikaasasid, kes on jõudnud tõelise partnerluseni, kus nad ühendavad oma mõjujõu ja oskavad rääkida tõhusalt nii oma lastest kui ka lastega.

Pahelisuse pealetung meie lastele on vähem hoomatav ja see on jultunum kui iial varem. Tugev perekultuur lisab lastele veel ühe kaitsekihi, isoleerides neid maiste mõjude eest.

Jumal õnnistagu teid, head emad ja isad Siionis. Ta on usaldanud oma igavesed lapsed teie hoolde. Vanematena oleme Jumala kaaslased, Tema liitlased, et Tema töö ja hiilgus jõuaks Tema laste sekka. Meie püha kohus on anda endast parim. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.