Kristlikum kristlane

Mida tähendab olla kristlane?

Kristlane usub Issandasse Jeesusesse Kristusesse, et Ta on sõna otseses mõttes Jumala poeg, kelle Tema Isa saatis kannatama meie pattude eest, mis on ülim armastusest ajendatud tegu, mida tunneme lepitusena.

Kristlane usub, et Isa Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristuse armust saame meelt parandada, teistele andestada, pidada käske ja saada igavese elu.

Sõna kristlane tähendab võtta enda peale Kristuse nimi. Teeme seda, kui meid ristitakse ja me saame Püha Vaimu anni, kui Tema preesterluse volituse hoidjad oma käed meile pea peale panevad.

Kristlane teab, et Jumala prohvetid on alati läbi aegade Jeesusest Kristusest tunnistanud. Seesama Jeesus ilmus koos Taevase Isaga 1820. aastal prohvet Joseph Smithile ning taastas evangeeliumi ja oma Kiriku, nagu see oli algusaegadel.

Me teame pühakirjade ja Joseph Smithi tunnistuse vahendusel, et Jumalal, meie Taevasel Isal, on hiilgav ja täiuslik lihast ja luust keha. Jeesus Kristus on Tema Ainusündinud Poeg lihas. Püha Vaim on vaimisik, kelle ülesanne on tunnistada Isast ja Pojast. Jumaluse moodustavad kolm eraldiseisvat isikut, kellel on ühine eesmärk.

Kui meie usk põhineb sellistel õpetustel, kas saab siis olla vähimatki kahtlust või arutelu, kas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed on kristlased? Ometi säilib iga kristlase puhul üks lihtne küsimus: millised kristlased me oleme? Teisisõnu kuidas edenevad meie püüdlused Kristust järgida?

Vaadelgem koos kahe kristlasest jüngri kogemust:

„Galilea mere rannal kõndides nägi [Jeesus] kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja Andreast, tema venda, võrku merre heitvat. Sest nad olid kalamehed.

Ja ta ütles neile: „Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks!”

Nemad jätsid kohe võrgud maha ning järgisid teda.”¹

Tänapäeva kristlastena on meil võimalus tegutseda otsekohe, viivitamatult ja sihikindlalt, just nagu Peetrus ja Andreas: nad „jätsid … võrgud maha ja järgisid teda”². Ka meid on kutsutud jätma maha oma võrgud, loobuma maistest harjumustest, tavadest ja traditsioonidest. Ka meid on kutsutud oma patte hülgama. „Ja [Jeesus] kutsus rahva enese juure … ning ütles neile: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind.”³ Jumalatu käitumisega lõpparve tegemine on meeleparanduse algus, millega kaasneb vägev muutus südames, kuni meil „ei ole enam mingit tahet teha halba”⁴.

Selline muutus, mida kutsutakse usulepöördumiseks, on võimalik üksnes Päästja vahendusel. Jeesus lubas: „Kui inimesed tulevad minu juurde, ma näitan neile nende nõrkust. … Ja minu arm on küllaldane kõikidele inimestele, kes alandavad end minu ees; sest kui nad alandavad end minu ees ja neil on minusse usku, siis ma lasen nõrkadel asjadel saada nende jaoks tugevaks.”⁵ Kristuses uueks saades meie loomus muutub ja me ei soovi enam naasta oma endiste tegude juurde.

Ja ikkagi õnnistatakse ustavaid kristlasi alati raskuste ja pettumustega. Selliste selitavate väljakutsete tekkides võime tunda kiusatust endiste tegude juurde naasta. Pärast Päästja ristilöömist ilmus Ta naistele ja ütles neile, et vennad leiavad Ta Galileast. Kui vanemapostel Peetrus Galileasse naasis, pöördus ka tema talle juba tuttavate asjade juurde, mida tehes ta end hästi tundis. „Ma lähen kalale,”⁶ selgitas ta ja võttis mõned jüngrid endaga.

Peetrus ja teised püüdsid tõepoolest öö otsa kala, kuid ei saanud midagi. Järgmisel hommikul ilmus kaldale Jeesus ja hüüdis neile üle vee: „Heitke [oma] võrk välja paremale poole paati.” Paadis olnud jüngrid järgisid Jeesuse juhiseid ja avastasid peagi, et nende võrgud olid imekombel täis suuri kalu. Johannes tundis Päästja hääle ära ning Peetrus heitis enese jalamaid merre ja ujus kaldale.⁷

Kristlased, kes on naasnud oma endiste, mitte nii ustavate tegude juurde, mõtisklege Peetruse ustavale eeskujule. Ärge viivitage. Tulge kuulake ja tundke ära Õpetaja hääl. Ja naaske seejärel otsekohe Tema juurde ning saage taas kord osa Tema külluslikest õnnistustest.

Kui vennad kaldale jõudsid, leidsid nad eest kalast ja leivast koosneva pidusöögi. „Tulge einestama!”⁸ kutsus Päästja. Neile süüa andes küsis Ta Peetruselt kolm korda: „Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?” Kui Peetrus oma armastust väljendas, palus Päästja: „Sööda mu tallekesi! … Sööda mu lambaid!”⁹

See on Kristuse kutse kõikidele kristlastele tänapäeval: „Sööda mu tallekesi! … Sööda mu lambaid!” – jaga mu evangeeliumi noorte ja vanadega, toetades, õnnistades, trööstides, julgustades ja tugevdades iseäranis neid, kelle mõtted ja usk meie omadest erinevad. Me söödame Tema tallekesi oma kodus seeläbi, kuidas elame evangeeliumi järgi: kuidas peame käske, palvetame, uurime pühakirju ja jäljendame Tema armastust. Me toidame Tema lambaid Kirikus, kui teenime preesterluse kvoorumites ja abiorganisatsioonides. Ja me toidame Tema lambaid kõikjal maailmas, kui oleme head kristlikud naabrid, kui rakendame oma usulisi tõekspidamisi puhtal kujul ellu ning külastame ja teenime lesknaisi, orbusid, vaeseid ja kõiki abivajajaid.

Paljude jaoks võib kutse kristlik olla tunduda paljunõudev, koguni heidutav. Kuid me ei pea kartma ega tundma küündimatust. Päästja on lubanud, et teeb meid oma töö vääriliseks. „Tulge minu järele,” ütles Ta, „ja mateen teid inimeste püüdjaiks!”¹⁰ Kui me Teda järgime, õnnistab Ta meid andide, annete ja jõuga teha Tema tahtmist, mis võimaldab meil väljuda oma mugavusalalt ja teha seda, mida me varem võimalikuks ei pidanud. Selleks võib olla evangeeliumi jagamine naabritega, nende päästmine, kes on vaimselt kadunud, põhimisjonile minek, templitöö, erivajadustega lapse kasvatamine, kadunud poja armastamine, haiguse käes vaevleva kaasa teenimine, arusaamatusega toimetulemine või muud kannatused. See tähendab enese ettevalmistamist, et vastata Tema kutsele järgmiste sõnadega: „Läʼen sinna, kus soovid; räägin seda, mis käsid; teen seda, mis tahad; mis Sa ootad muʼlt, olen see.”¹¹

Selleks et olla selline, nagu Taevane Isa tahab, järgime Jeesust Kristust. Ma tunnistan, et Ta kutsub meid jätkuvalt ennast järgima. Kui te alles õpite viimse aja pühade pühendumusest kristlastena või pole korralikult Kirikus käinud ja tahate Teda taas järgida, siis ärge kartke! Issanda esimesed jüngrid olid kõik Kirikus uued liikmed, äsja Tema evangeeliumisse pöördunud. Jeesus õpetas neid kõiki kannatlikult. Ta aitas neil täita nende kohustusi. Ta kutsus neid oma sõpradeks ja andis nende eest oma elu. Ja Ta on teinud sedasama teie ja minuga.

Tunnistan, et Tema piiritu armastuse ja armu kaudu saavad meist kristlikumad kristlased. Mõelge järgmiste kristlike omaduste üle. Kui hästi me neid endis tugevdame?

Kristlik armastus. Päästja hindas igaüht. Ta oli kõigi vastu kena ja kaastundlik ning jättis üheksakümmend üheksa, et leida see üks¹², sest Tema jaoks on meie „juuksekarvadki … kõik ära loetud”¹³.

Kristlik usk. Vaatamata kiusatustele, katsumustele ja tagakiusamisele usaldas Päästja meie Taevast Isa ning otsustas olla Tema käskudele kuulekas ja ustav.

Kristlik ohverdus. Päästja andis kogu elu vältel aega, jõuvarusid ning lõpuks lepituse vahendusel ka iseenda, et kõik Jumala lapsed saaksid üles tõusta ning et neil oleks võimalus saada igavene elu.

Kristlik hoolimine. Halastaja samaarlase sarnaselt ulatas Päästja jätkuvalt sõbrakäe, et päästa, armastada ja kosutada enda ümber olijaid nende kultuurile, usutunnistusele ja oludele vaatamata.

Kristlik teenimine. Ükskõik, kas Ta ammutas kaevust vett, küpsetas söögiks kala või pesi tolmuseid jalgu, Päästja veetis oma päevad teisi teenides: aidates väsinuid ja tugevdades nõrku.

Kristlik kannatlikkus. Keset muret ja kannatusi ootas Päästja oma Isa. Ta on kannatlik ka meie suhtes ja ootab, et võtaksime end kokku ja tuleksime koju Tema juurde.

Kristlik rahu. Kogu oma teenimistöö jooksul õhutas ta üksteise mõistmisele ja aitas kaasa rahule. Ta õpetas iseäranis oma jüngrite seas, et kristlased ei saa teiste kristlastega vaielda, vaatamata nende eriarvamustele.

Kristlik andestus. Ta õpetas meid õnnistama neid, kes meid neavad. Ta näitas meile, kuidas seda teha, palvetades, et neile, kes Ta risti lõid, andestataks.

Kristlik usulepöördumine. Peetruse ja Andrease sarnaselt tunnevad paljud evangeeliumis ära tõe kohe, kui seda kuulevad. Nad pöörduvad kohe usule. Teiste puhul kulub selleks kauem aega. Joseph Smithile antud ilmutuses õpetas Päästja: „See, mis on Jumalast, on valgus; ja see, kes saab valgust ja jätkab Jumalas, saab rohkem valgust ning see valgus kasvab üha eredamaks ja eredamaks, kuni saabub täiuslik päev”¹⁴, täiuslik pöördumise päev. Jeesus Kristus on „maailma valgus ja Lunastaja; tõe Vaim”¹⁵.

Kristlik lõpuni vastupidamine. Päästja ei loobunud kõik oma päevad oma Isa tahte täitmisest, vaid oli õigemeelne, hea, halastav ja tõde armastav oma sureliku elu lõpuni.

Need on mõned nende iseloomuomadused, kes Päästja häält kuulevad ja kuulda võtavad. Ühe Tema erilise tunnistajana maa peal jätan ma teile oma kristliku tunnistuse, et Ta kutsub teid täna: „Tule ning järgi mind!”¹⁶ Tulge ja kõndige teerajal, mis viib igikestva õnne, rõõmu ja igavese eluni meie Taevase Isa kuningriigis. Jeesuse Kristuse, meie Päästja ja Lunastaja nimel, aamen.