Sakramendi õnnistused

Vanem Don R. Clarke

Seitsmekümnest


Meid õnnistatakse, kui tunneme iga nädal sakramenti võttes tänulikkust Jeesuse Kristuse lepituse eest, uuendame oma ristimislepinguid, tunneme andestust ja saame Pühalt Vaimult inspiratsiooni.

Ma kasvasin üles Rexburgis Idaho osariigis, kus mind mõjutasid ja õpetasid imeline perekond, sõbrad, õpetajad ja ka juhid. Meie kõigi elus on kogemusi, mis puudutavad meie hinge ja muudavad alatiseks meie elu. Üks selline kogemus leidis aset minu nooruses. See kogemus muutis mu elu.

Ma olen alati Kirikus aktiivne olnud ja liikusin läbi Aaroni preesterluse. Kui ma olin teismeline, palus minu õpetaja vend Jacob, et ma kirjutaksin üles, mida pühapäeva sakramendikoosoleku ajal mõelnud olin. Ma võtsin oma paberi ja hakkasin kirjutama. Esimene asi minu nimekirjas oli korvpallimäng, mille olime eelmisel õhtul võitnud. Seejärel läksid mõtted pärast mängu toimunud kohtingule ja nii edasi. Kaugel nimekirja lõpus ja kindlasti mitte jämedas kirjas oli nimi Jeesus Kristus.

Igal pühapäeval kirjutasime oma mõtted üles. Noore Aaroni preesterluse hoidja jaoks omandas sakramendi koosolek uue, laiema ja vaimsema tähenduse. Ma ootasin õhinaga pühapäevi ja võimalust võtta sakramenti, sest Päästja lepituse mõistmine muutis mind. Igal pühapäeval, kui ma võtan sakramenti, näen oma silme ees seda nimekirja. Nüüd on inimkonna Päästja alati minu nimekirjas esikohal.

Uuest Testamendist võime lugeda, kuidas Päästja ja Tema apostlid kohtusid ülemises toas paasasöömaajaks.

„Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!

Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.””1

Jeesus õpetas sakramenditalitust ka nefilaste seas.2 Ma olen hakanud mõistma, kui olulised need kaks sündmust olid.

President David O. McKay ütles: „Ma tunnen, et pean rõhutama, millist koosolekut Issand Kirikus kõige tähtsamaks peab – see on sakramendikoosolek.”3 Kui me valmistume sakramendikoosolekuks kohaselt ette, siis võime muuta oma elu. Ma tahaksin soovitada viit põhimõtet, mis võivad õnnistada meie elu, kui võtame sakramenti väärilisena.

I. Ole tänulik Jeesuse Kristuse lepituse eest.

Esimene põhimõte on olla sakramendi ajal tänulik Taevasele Isale Tema Poja lepituse eest. Järgnev lugu räägib sakramendi jagamisest.

„Sakramendil polnud minu jaoks kunagi erilist tähendust kuni ühe pühapäevani, mil mind diakoniks asetati. Sel pärastlõunal jagasin ma esimest korda sakramenti. Enne koosolekut hoiatas mind üks diakonitest: „Hoia vend Schmidtil silm peal. Võib juhtuda, et sa pead ta üles äratama!” Lõpuks tuli aeg sakramenti jagada. Esimesed kuus rida läksid päris ladusalt. Lapsed ja täiskasvanud võtsid sakramenti ilma mingi märgatava kõhkluse või mureta. Siis jõudsin ma seitsmenda rea juurde, kus istus alati vend Schmidt. Aga ma olin üllatunud. Ta ei maganud, vaid oli täiesti ärkvel. Kuid vastupidiselt paljudele, kellele ma olin sakramenti jaganud, võttis tema leiba hoole ja aupaklikkusega.

Mõne minuti pärast leidsin ma ennast taas seitsmenda rea juurest, seekord veekandikuga. Seekord oli mu sõbral õigus. Vend Schmidt istus pea rinnal ja tema suured saksa silmad olid kinni. Tundus, et ta oli magama jäänud. Mida pidin ma tegema või ütlema? Ma vaatasin hetkeks ta otsaesist, mis oli aastatepikkusest tööst ja kannatustest kortsus. Ta oli liitunud Kirikuga teismelisena ja oli kogenud palju tagakiusamist oma väikeses linnas Saksamaal. Ma olin tema lugu mitmel korral tunnistuste koosolekul kuulnud. Ma otsustasin lõpuks õrnalt tema õlga müksata, et ta äratada. Kui ma tõstsin käe, et seda teha, tõstis ta aeglaselt pea. Kaks pisarat voolasid mööda tema põske alla, ja kui ma ta silmadesse vaatasin, nägin armastust ja rõõmu. Ta sirutas vaikselt käe ja võttis veetopsi. Kuigi ma olin siis ainult kaheteistkümneaastane, mäletan ma siiani selgelt oma tundeid nähes, kuidas see karm vana mees sakramenti võttis. Ma teadsin ilma ühegi kahtluseta, et ta tunneb sakramenti võttes midagi, mida mina polnud kunagi tundnud. Ma otsustasin siis, et soovin tunda samu tundeid.”4

Vend Schmidt oli kõnelenud taevaga ja taevas oli talle vastanud.

II. Pea meeles, et me uuendame ristimislepinguid.

Teine põhimõte on pidada meeles, et sakramenti võttes uuendame ristimislepinguid. Mõned lubadused, mida anname, on kirjas pühakirjades:

„Tulema Jumala lambatarasse ja [olema] kutsutud tema rahvaks, … kandma üksteise koormaid, … leinama koos nendega, kes leinavad; … ja seisma kui Jumala tunnistajad.”5

„Tulevad murtud südame ja kahetseva vaimuga, …soovivad võtta enda peale Jeesuse Kristuse nime, olles kindlalt otsustanud teenida teda lõpuni.”6 Ning nad peavad kinni Tema käskudest ja peavad Teda alati meeles.7

Sakramendipalved on nende lepingute meeldetuletus. Kui me võtame sakramenti, siis uuendame oma kohustust pidada kinni nendest lepingutest. Leian, et peaksime teadma sakramendipalveid nii peast kui ka südames. See aitab meil keskenduda oma ristimislepingute uuendamisele. Ükskõik kas olime 8- või 80-aastased, kui meid ristiti, ma loodan, et me ei unusta kunagi seda päeva ja lepinguid, mille sõlmisime.

III. Sakramendi ajal võime tunda andestust oma pattude eest.

Kolmandaks, me võime sakramendi ajal tunda, et meie patud on meile andestatud. Kui me oleme enne sakramendikoosolekut parandanud meelt oma pattudest, siis võime sakramendi koosolekult lahkuda, tundes ennast puhtana. Juhataja Boyd K. Packer on öelnud: „Sakrament uuendab andestuse protsessi. … Iga pühapäev, kui jagatakse sakramenti, on kui andestuse protsessi uuendamise tseremoonia. Igal pühapäeval puhastate ennast, et surres oleks teie hing puhas.”8 Väärilisena sakramendist osavõtmine aitab meil tunda end nagu kuningas Benjamini rahvas, kes „täitusid rõõmuga, saades andeks oma patud ja saades meelerahu9.

IV. Me võime saada inspiratsiooni oma probleemide lahendamiseks.

Neljas põhimõte on, et sakramendi koosoleku ajal võime saada inspiratsiooni oma probleemide lahendamiseks. Kui ma olin misjonijuhataja Boliivias, oli meil koos naise Mary Anne’iga võimalus osaleda misjonijuhatajate seminaril koos president Henry B. Eyringiga. Sellel koosolekul õpetas ta, et on kolm tähtsat viisi, kuidas valmistuda koosolekust rohkem kasu saama. Me peame tulema oma probleemidega alandlikult nagu lapsed, kes on valmis õppima, ja sooviga aidata Jumala lapsi.

Kui me tuleme sakramendikoosolekule alandlikuna, siis võidakse meid õnnistada inspiratsiooniga, kuidas lahendada oma igapäevaseid probleeme. Me peame tulema ettevalmistatult, valmis kuulama, mitte lastes tähelepanu kõrvale juhtida. Pühakirjast loeme: „Aga vaata, ma ütlen sulle, et sa pead selle läbi mõtlema oma meeles; seejärel pead sa küsima minu käest, kas see on õige, ja kui see on õige, panen ma su südame sinu sees põlema; seepärast, sa tunned, et see on õige.”10 Me võime teada, mida teha, et oma probleeme lahendada.

V. Väärilisena sakramendi võtmine aitab meil täituda Püha Vaimuga.

Viies põhimõte, väärilisena sakramendi võtmine, aitab meil täituda Püha Vaimuga. Pärast sakramendi sisseseadmist oma külaskäigul nefilaste seas ütles Jeesus: „See, kes sööb seda leiba, sööb minu ihust oma hingele; ja see, kes joob seda veini, joob minu verest oma hingele; ja tema hing ei nälgi ega janune mitte kunagi, vaid on täidetud.”11 Neile lubati, et kui nad tunnevad nälga ja janu õigsuse järele, siis täidetakse nad Püha Vaimuga. Sakramendipalve lubab meile samuti, et kui me elame vastavalt oma lepingutele, on Tema Vaim alati koos meiega.12

Vanem Melvin J. Ballard ütles: „Ma tunnistan, et sakramenditalitust saadab vaim, mis soojendab hinge pealaest jalatallani, te tunnete kuidas hingehaavad paranevad ja koorem teie õlgadelt tõstetakse. Lohutus ja rõõm tulevad hingele, kes on vääriline ja soovib vaimsest toidust osa saada.”13

Meid õnnistatakse, kui tunneme iga nädal sakramenti võttes tänulikkust Jeesuse Kristuse lepituse eest, uuendame oma ristimislepinguid, tunneme andestust ja saame Pühalt Vaimult inspiratsiooni. Sakramendi koosolek on alati suurepärane, kui meie kummardamise keskmeks on sakrament. Ma avaldan oma tänu Jeesuse Kristuse lepituse eest. Ma tean, et Ta elab. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Mostrar referencias

  1.  

    1.  Lk 22:19−20, rõhutus lisatud.

  2.  

    2. Vt 3Ne 18.

  3.  

    3. David O. McKay. Conference Report, apr 1929, lk 11.

  4.  

    4.  Book of Mormon Student Manual, (Church Educational System manual, 1979), lk 417.

  5.  

    5.  Mo 18:8−9.

  6.  

    6.  ÕL 20:37.

  7.  

    7. Vt ÕL 20:77.

  8.  

    8. Boyd K. Packer. Mine Errand from the Lord, 2008, lk 196.

  9.  

    9.  Ms 4:3; rõhutus lisatud.

  10.  

    10.  ÕL 9:8; rõhutus lisatud.

  11.  

    11.  3Ne 20:8.

  12.  

    12. Vt ÕL 20:77.

  13.  

    13. Melvin J. Ballard, Bryant S. Hinckley. Sermons and Missionary Services of Melvin Joseph Ballard, 1949, lk 149.