Usu läbi viiakse täide kõik asjad

Vanem Marcus B. Nash

Seitsmekümnest


Usk aitab meil evangeeliumi rajal turvaliselt edasi liikuda, ületada surelikkuses ette tulevad raskused ja meie Taevase Isa ülendavasse lähedusse tagasi pöörduda.

Mõni aeg tagasi ronisid Nashi pere mitu liiget Huayna Picchu tippu. See on kõrge mäetipp Peruus inkade muistse kultuurimälestise Machu Picchu lähedal. Järskude tõusude ja languste järel avanevad hingetuks tegevad vaated. Paraku on nii mõnigi ronija kaotanud seal elu, kukkudes kitsalt järsult astangult alla. Selle vältimiseks on Huayna Picchu kaljuseinale kinnitatud julgestuseks tugevad trossid. Hoidsime ronides neist kõvasti kinni ja jõudsime turvaliselt tippu, kust avanes vapustav vaatepilt.

Nagu tee Huayna Picchule on ka meie surelik teekond järsk ja raske. Edukalt eesmärgile jõudmiseks vajame Taevase Isa abi. Seepärast on Ta andnud meile evangeeliumi põhimõtted ja talitused, mis toovad meid Päästjale lähemale ja aitavad saada osa Tema päästvast väest1. Olulisim nendest põhimõtetest on usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse2, mis on nagu Huayna Picchu turvatross. Kui see on tugev ja kinnitatud kindlalt meie Lunastaja kaljule3, aitab usk meil evangeeliumi rajal turvaliselt edasi liikuda, ületada surelikkuses ette tulevad raskused4 ja meie Taevase Isa ülendavasse lähedusse tagasi pöörduda. Usu läbi viiakse täide kõik asjad5.

Usk on nii tegude kui ka väe põhialus.6 See „ei ole täiuslik teadmine asjadest; seepärast, kui [meil] on usku, siis [me] looda[me] asjadele, mida pole näha, mis on õiged“7. See on Vaimu kaudu antud kindlustunne8, mille saame õppimise teel, mis paneb tegutsema9: meid juhatatakse järgima Päästja eeskuju ja pidama palvemeelselt kinni Tema käskudest. Isegi ohverduste ja katsumuste ajal10. Usk annab meile Issanda väe, mis – lisaks muudele asjadele – avaldub lootuses, et kõik läheb hästi11, meie usku kinnitavates imedes12 ning jumalikus kaitses nii vaimsetes kui ajalikes asjades13.

Kiriku varajase teerajaja Ann Rowley elu on näide sellest, kuidas usu rakendamine võib meie elule hästi mõjuda. Inglismaalt pärit lesknaine õde Rowley rakendas usku, järgnedes prohveti üleskutsele koguneda Siionisse. Ta kuulus Willie käsikärurühma, mis sattus 1856. aasta sügisel teel olles sügavate lumehangede pärast kitsikusse. Nad olid sattunud olukorda, kus tema seitse last olid sõna otseses mõttes näljas. Naine kirjutas: „Mul oli valus vaadata, kuidas mu lapsed nälgisid. … Öö oli kätte jõudmas ja meil ei olnud õhtuks midagi süüa. Nagu ikka, palusin Jumalalt abi. Põlvitades meenus mulle, et merereisist oli alles jäänud kaks kõva kuivikut. Need ei olnud kuigi suured ja olid nii kõvad, et neid oli võimatu katki murda. Kindlasti ei piisaks neist kaheksa inimese toitmiseks, kuid ka viiest leivast ja kahest kalast poleks 5000 inimese toitmiseks pidanud piisama, ometi sai Jeesus selle imega hakkama. Seega pole Jumala abiga miski võimatu. Otsisin kuivikud välja, panin need haudepotti, valasin veega üle ja palusin Jumala õnnistust. Panin potile kaane peale ja asetasin poti sütele. Veidi aja pärast kaant kergitades leidsin poti toitu täis olevat. Laskusime perega põlvili ja tänasime Jumalat Tema helduse eest. Selleks õhtuks oli meil toitu piisavalt.“14

Ann Rowley elas evangeeliumi järgi ka rasketel aegadel. Abi vajades ta lihtsalt palvetas. Tänu usule täideti ta lootusega ja ime läbi anti tema pere jaoks toitu. Issand õnnistas teda vankumatu võimega pidada „usus vastu lõpuni“15, mis on igavikulise tähtsusega. Vaatamata ebakindlale tulevikule ei küsinud ta, millega toita oma lapsi homme. Ta lootis kannatlikult Issanda16 peale ja läks lootusrikkalt edasi, nagu on öeldud ka ühes kaunis kirikulaulus:

Läkita valgus, tõde saada mul. Mind juhata!
Ööpimeduses olen eksinud. Mind juhata!
Sea sammud mul, ei pea nägema,
mis seisab ees, samm-sammult juhid Sa.17

Samamoodi võime ka meie rakendada usku Issandasse, uskuda ja loota, et meie lahke ja muutumatu Jumal18 õnnistab meid Tema valitud ajal imelise väega, mida me sel hetkel vajame. Selliselt talitades näeme ka meie oma elus Jumala kätt.

Issand on käskinud meil „[võtta] usukilp, millega [me] suudaksime kustutada kõik paheliste tulised nooled“19. Saatan kasutab meie kiusamiseks kahtlusi, hirmu ja pattu, et ütleksime lahti usust ja jääksime ilma Jumala kaitsest. Olgem tähelepanelikud iga väljakutse puhul, et tunneksime ära vastase saadetud kiusatused.20

Esiteks, kui me ei usu Issandasse või Tema evangeeliumisse, paneme vastu Pühale Vaimule.21 Issanda nõu kahtluse vastu on lihtne. Nagu kuulutas kuningas Benjamin: „Uskuge Jumalasse; uskuge, et ta on ja et ta lõi kõik asjad nii taevas kui ka maa peal; uskuge, et tal on kõik tarkus ja kõik vägi nii taevas kui ka maa peal; uskuge, et inimene ei mõista kõiki asju, mida Issand võib mõista!“22

Kui teil pole piisavalt usku või kahtlete oma usus, tuletage meelde, et isegi muistsed apostlid anusid Issandat: „Kasvata meie usku!“23 Pidades meeles, et usk ja mõistus on lahutamatud kaaslased, mõelge järgmisele analoogiale: usk ja mõistus on nagu lennuki kaks tiiba. Mõlemad on lendamiseks hädavajalikud. Kui teile tundub, et mõistus on usuga vastuolus, peatuge hetkeks ja mõtelge sellele, et teie vaatenurk on Issanda omaga võrreldes väga piiratud.24 Ärge loobuge oma usust, sest te ei võtaks ju lennu ajal lennukilt tiibu ära. Toitke vähehaaval oma usku ja laske tekkinud lootusel saada teie hinge ja mõistuse ankruks.25 Just sellepärast on meil kästud „otsi[da] teadmisi … õppimise ja samuti usu kaudu“26. Ärge unustage, et tänu usule sünnivad imed, mida me oma kogemuste najal ei oska seletada. Näiteks kuidas sai haudepott täis toitu vaid kahest väikesest kuivikust või kuidas usus igas asjas lõpuni vastu pidada.27

Teiseks, hirm viib meid Päästjast eemale ja õõnestab usku Temasse. Apostel Peetrus vaatas ühel tormisel ööl Issanda poole ja kõndis vee peal, kuni pööras pilgu kõrvale ja „nähes tuult lõi kartma“ ning hakkas seejärel tormisesse merre vajuma.28 Kui ta poleks kartma löönud, oleks ta võinud edasi kõndida. Selle asemel et tähelepanu tormituultele ja tormilainetele koondada ning kartma lüüa, kutsub Issand meid: „Vaadake minu poole igas oma mõttes, ärge kahelge, ärge kartke.“29

Kolmandaks, patt vähendab Vaimu kohalolekut meie elus. Püha Vaimuta jääb meil puudu vaimsest sitkusest olla usus tugev ja seda rakendada. Kõige tõhusam on rakendada usku selliselt, et ei „puuduta halba andi ega midagi, mis pole puhas“30, ja olles „usinad kõikide … käskude pidamisel, et … teie usk teid maha ei jätaks ja teie vaenlased teie üle ei võidutseks“31. Kui patt on muutnud teie elu ebapuhtaks, kutsun ma teid rakendama „usku meeleparanduseks“32 ning lepituse kaudu puhastab ja tervendab Päästja teie elu.

Vennad ja õed! Issand täidab oma lubadused vastavalt meie usule ja töötab meiega, et saaksime jagu kõikidest ettetulevatest raskustest33. Nõndaviisi toimis Ta Ann Rowleyga ja nii on Ta toiminud oma rahvaga kõikide rahvuste seas igal ajajärgul ja igas sugupõlves. Kuna Ta on „imede Jumal“ ja „muutumatu“, õnnistab Ta samamoodi ka kõiki meid lootuse, kaitse ja väega vastavalt meie usule Temasse.34 Vankumatu usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse on nagu turvatross Huayna Picchu mäel – see kinnitab teid ja teie lähedased meie Lunastaja kalju ja Tema võrratu päästmisväe külge.36

President Thomas S. Monson on öelnud: „Tulevik on sama helge nagu teie uskki.”36 Tunnistan sellest ülevast lootustandvast tõest ja kutsun teid kõiki minema “ilma kahtlemata”37 vankumatult edasi usus Issandasse. Ma tean, et Päästja elab, Tema on meie “usu alustaja ja täidesaatja”38 ja “annab palga neile, kes teda [usinalt] otsivad”39. Sellest ma tunnistan Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Mostrar las referencias

  1.  

    1.  ÕL84:19–21.

  2.  

    2. Vt UA 4.

  3.  

    3.  Hl 5:12.

  4.  

    4. Vt ÕL 76:53.

  5.  

    5. Vt Et 12:3.

  6.  

    6. Vt Lectures on Faith, 1985, lk 3; vt ka Jb 4:6; Et 12:7–22, Hb 11:4–40.

  7.  

    7.  Al 32:21.

  8.  

    8. Vt JST Hb 11:1 (joonealune märkus b).

  9.  

    9. Vt 2Ne 25:23; Al 34:15–17; Et 12:6; Jk 2:17–26.

  10.  

    10. Vt Et 12:4–6; Lectures on Faith 6:7, lk 69.

  11.  

    11. Vt Mn 7:40–42.

  12.  

    12. Vt Faith. Bible Dictionary; vt ka Mr 9:8–21; Mn 7:33–37.

  13.  

    13. Vt ÕL 27:17; vt ka Al 57:19–27; 58:10–13.

  14.  

    14. Andrew D. Olsen. The Price We Paid: The Extraordinary Story of the Willie and Martin Handcart Pioneers, 2006, Ann Rowley, lk 113.

  15.  

    15.  ÕL 20:25.

  16.  

    16.  Js 40:31.

  17.  

    17. Lead, Kindly Light. Hymns, nr 97.

  18.  

    18.  Jk 4:10; Mr 9:9.

  19.  

    19.  ÕL 27:17; rõhutus lisatud.

  20.  

    20. Vt 1Ne 8:33–34; Al 37:33; ÕL 20:22.

  21.  

    21. Vt Al 32:28.

  22.  

    22.  Mo 4:9–10.

  23.  

    23.  Lk 17:5.

  24.  

    24. Vt Mo 4:9–10; Õp 27:5–7; Js 55:8–9.

  25.  

    25. Vt Et 12:4.

  26.  

    26.  ÕL 88:118; rõhutus lisatud.

  27.  

    27. Vt Mn 7:33–38; Et 12:19.

  28.  

    28. Vt Mt 14:25–31.

  29.  

    29.  ÕL 6:36.

  30.  

    30.  Mn 10:30.

  31.  

    31.  ÕL 136:42.

  32.  

    32.  Al 34:15–17; vt ka Et 12:3.

  33.  

    33. Vt Et 12:29; Al 7:27.

  34.  

    34. Vt Mr 9:18–21; vt ka Mn 7:33–38; Al 37:16–17.

  35.  

    35.  Hl 5:12.

  36.  

    36. Thomas S. Monson. Olge rõõmsad. – www.jeesusekristusekirik.ee, 179. kevadine üldkonverents.

  37.  

    37. Vt Jk 1:6–8.

  38.  

    38.  Mn 6:4; vt ka Hb 12:2.

  39.  

    39.  Hb 11:6; vt ka Et 12:41.