Kaaluge õnnistusi

President Thomas S. Monson


Taevane Isa on meie vajadustest teadlik ja aitab meid, kui Temalt abi palume.

Armsad vennad ja õed! See konverents tähistab 49 aasta möödumist ajast, mil mind 4. oktoobril 1963. aastal Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena toetati. Nelikümmend üheksa aastat on pikk aeg. Samas tundub aeg, mis on möödunud sellest korrast, kui ma Tabernaaklis kantslisse tõusin ja oma kõige esimese üldkonverentsi kõne ette kandsin, kohati väga lühike.

1963. aasta 4. oktoobrist alates on palju muutunud. Me elame ainukordsel ajal maailma ajaloos. Meid on õnnistatud nii paljuga. Ja siiski on vahel raske ümbritsevaid probleeme ja sallimatust ilma heitumata pealt vaadata. Olen avastanud, et kui me selle asemel et negatiivsele peatuma jääda, astuksime sammu tagasi ja kaaluksime meile elus osaks saanud õnnistusi – koguni näiliselt väikesi, mõnikord kahe silma vahele jäänud õnnistusi –, võime leida suuremat õnne.

Heites pilgu möödunud 49 aastale, olen ma teinud mõned avastused. Üks on see, et mulle osaks saanud kogemused pole olnud tingimata sellised, mida võiks ebatavaliseks pidada. Tegelikult tundusid need tegevuse käigus sageli ei millegi erilise ja koguni harilikuna. Kuid tagasi vaadates õnnistasid ja rikastasid need ometi inimelusid, sealhulgas kindlasti minu enda elu. Soovitan seda ka teile – uurige oma elu, otsides konkreetselt suuri ja väikesi õnnistusi, millest olete osa saanud.

Oma aastatele pilku heites olen saanud pidevalt kinnitust teadmisele, et meie palveid kuuldakse ja neile vastatakse. Mormoni Raamatus Teises Nefi raamatus on kirjas tuttav tõde: „Inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu.”1 Tunnistan, et suur osa sellest rõõmust tuleb siis, kui märkame, et saame suhelda Taevase Isaga palve kaudu ning et neid palveid kuuldakse ja neile vastatakse – vahest mitte sellisel moel ja ajal, kuidas ja millal me vastust ootasime, kuid vastuse need saavad ja nimelt Taevaselt Isalt, kes tunneb ja armastab meid täiuslikult ning soovib meile anda õnne. Kas Ta pole meile lubanud: „Ole alandlik, ja Issand, sinu Jumal, juhib sind kättpidi ning vastab sinu palvetele”2?

Mõne järgmise mulle eraldatud minuti jooksul tahaksin tuua teile kõigest mõned näited mulle osaks saanud kogemustest, mil mu palveid kuuldi ja neile vastati, ning mis tagasi vaadates tõid õnnistusi nii minu kui ka teiste ellu. Päevik, mida ma kõigi nende aastate jooksul pidanud olen, on olnud mulle abiks konkreetsete näidete leidmisel, mis poleks mulle muidu tõenäoliselt meenunud.

1965. aasta alguses sain ma ülesandeks osaleda Vaikse ookeani lõunaosa vaiakonverentsil ja pidada piirkonnas veel teisigi koosolekuid. Läksin sellesse maailmaossa esmakordselt ja ei unusta seda aega iial. Kui ülesande täitmise ajal juhtide, liikmete ja misjonäridega kohtusin, leidis aset palju loomult vaimset.

Laupäeval ja pühapäeval, 20. ja 21. veebruaril, olime Austraalias Brisbaneʼis, et pidada Brisbaneʼi vaia tavapäraseid konverentsiistungeid. Laupäevaste koosolekute käigus tutvustati mulle naaberpiirkonna ringkonnajuhatajat. Kui teda kättpidi tervitasin, jäi mulle sügav mulje, et mul on vaja temaga rääkida ja talle nõu anda ning ma küsisin seega, kas ta tuleks koos minuga järgmisel päeval pühapäevahommikusele istungile, et saaksime selle asja korda ajada.

Võimalus ühiseks jutuajamiseks tekkis pärast pühapäevast istungit. Me rääkisime tema paljudest kohustustest ringkonna juhatajana. Seda tehes tundsin ma mõjutust anda talle teatud soovitusi misjonitöö osas ning kuidas tema ja liikmed saaksid põhimisjonäridele nende töö juures selles piirkonnas abiks olla. Sain hiljem teada, et see mees oli palvetanud ja neis asjus juhatust küsinud. Tema jaoks oli meie jutuajamine eriliseks tunnistuseks, et tema palveid kuuldi ja neile vastati. See näis olevat täiesti tavaline koosolek, kuid ma olen veendunud, et Vaim juhatas seda ning et see muutis selle ringkonnajuhataja elu ja ametikohustuste täitmist, tema liikmete elu ja sealsete misjonäride edukust.

Vennad ja õed! Issanda eesmärgid täituvad sageli siis, kui pöörata tähelepanu Vaimu juhatusele. Usun, et mida enam tegutseme meile tuleva inspiratsiooni ja muljete ajel, seda enam usaldab Issand meile oma ülesandeid.

Olen aru saanud, nagu olen maininud ka varasemates sõnumites, et õhutusele kuuletumist ei tohiks kunagi edasi lükata. Kord aastaid tagasi olin ma Salt Lake City vanas Desereti spordihoones parasjagu ujumas, kui tundsin inspiratsiooni külastada ülikooli haiglas oma head sõpra, kes ei saanud vähkkasvaja ja sellele järgnenud operatsiooni tagajärjel enam alajäsemeid kasutada. Tulin kohe basseinist välja, panin riidesse ja olin peagi teel selle tubli mehe juurde.

Kui sinna jõudsin, oli tema palat tühi. Järele uurides sain ma teada, et leian ta ilmselt haigla basseini juurest, kus tegeletakse füsioteraapiaga. Tuli välja, et see oligi nii. Ta oli ennast ratastoolis kohale toimetanud ja oli ainus, kes ruumis viibis. Ta oli basseini tagaosas, sügavamas otsas. Hüüdsin teda ja ta manööverdas ratastooliga mind tervitama. Meil oli meeldiv jutuajamine ja saatsin ta tagasi haigla palatisse, kus andsin talle õnnistuse.

Sain hiljem sõbralt teada, et ta oli olnud tol päeval äärmiselt löödud meeleolus ja mõtles oma elu võtta. Ta oli palunud abi, kuid hakkas tundma, et tema palvetele ei vastata. Ta läks basseini äärde mõttega, et see on üks viis, kuidas oma kannatustele lõpp teha – ratastooliga basseini sügavamasse otsa viskudes. Mina jõudsin kohale kriitilisel hetkel. Tean, et vastasin ülalt tulnud inspiratsioonile.

Mu sõber elas veel mitu aastat õnnelikult ja tänulikult. Kui hea meel mul on, et olin sel kriitilisel päeval basseini ääres Issanda käes tööriistaks.

Kui me kord õde Monsoniga sõprade juurest koju sõitsime, tundsin ma mõjutust sõita mitme kilomeetri kaugusele linna ja astuda läbi eaka lesknaise juurest, kes oli kunagi meie koguduses elanud. Tema nimi oli Zella Thomas. Tookord elas ta hooldekodus. Tol varajasel pärastlõunal leidsime ta eest eriti nõrgana, kuigi lamamas rahulikult oma voodis.

Zella oli kaua pime olnud, kuid tundis meid häälte järgi kohe ära. Ta küsis, kas annaksin talle õnnistuse, ja lisas, et ta on valmis surema, kui Issand tahab, et ta koju läheks. Tema toas valitses sulnis rahulik vaim ja me teadsime, et ega teda kauaks enam pole. Zella võttis mul käest ja ütles, et oli palvetanud kogu hingest, et tuleksin teda vaatama ja annaksin talle õnnistuse. Ütlesin talle, et tulime, kuna sain Taevaselt Isalt selleks inspiratsiooni. Suudlesin teda laubale teades, et ei pruugi teda enam surelikkuses näha. Juhtus, et nii see läkski, kuna ta suri järgmisel päeval. Võimalus armsale Zellale veidi tröösti ja rahu pakkuda õnnistas nii teda kui ka mind.

Võimalus kellegi elus õnnistus olla tekib sageli ootamatult. Ühel äärmiselt külmal 1983.-1984. aasta talvisel laupäevaõhtul sõitsime õde Monsoniga mitu kilomeetrit, et jõuda mägiorgu Utahʼ osariigis Midways, kus üks me maja asub. Tol õhtul oli 31 kraadi külma ja me tahtsime olla kindlad, et meie sealse koduga on kõik korras. Vaatasime maja üle ja nägime, et kõik on korras, ning hakkasime siis tagasi Salt Lake Citysse sõitma. Olime sõitnud vaevalt mõned kilomeetrid maantee poole, kui auto üles ütles. Olime täielikus kimbatuses. Mul on harva kui üldse kunagi nii külm olnud kui tol õhtul.

Hakkasime vastumeelselt lähima linna poole kõndima, kui autod meist mööda vihisesid. Lõpuks pidas üks auto kinni ja noor mees pakkus meile abi. Saime lõpuks teada, et diiselkütus autopaagis oli külma tagajärjel tihkemaks muutunud, mistõttu me autoga sõita ei saanud. Kena noormees sõidutas meid tagasi meie Midway kodusse. Püüdsin talle tema heateo eest tasuda, kuid ta keeldus lahkelt. Ta ütles, et on skaut ja tahab head teha. Tutvustasin ennast talle ja ta tänas, et oli saanud meile abiks olla. Oletades, et ta on misjoniealine, küsisin, kas ta plaanib misjonile minna. Ta vastas, et pole kindel, mida ta teha tahab.

Järgmisel esmaspäeva hommikul kirjutasin ma sellele noorele mehele kirja ja tänasin teda lahkuse eest. Kirjas julgustasin teda minema põhimisjonile. Lisasin kirjale ka ühe oma raamatu, tõmmates joone alla misjonitööd käsitlevatele peatükkidele.

Umbes nädala pärast helistas selle noore mehe ema ja rääkis, kuidas tema poeg oli suurepärane noormees olnud, kuid teatud mõjutuste pärast elus oli tema ammune soov misjonil teenida kahanenud. Ta ütles, et oli koos poisi isaga paastunud ja palvetanud, et poja süda muutuks. Nad olid pannud tema nime Utahʼ osariigis asuva Provo templi palvenimekirja. Nad lootsid, et kuidagi, mingil moel tema südant liigutatakse ja temas tekib jälle soov misjonile minna ja ustavalt Issandat teenida. Ema tahtis, et teaksin, et tema meelest oli tol külmal õhtul aset leidnud vahejuhtum vastuseks tema poja eest tehtud palvetele. Laususin: „Olen teiega nõus.”

Suhtlesime noormehega veel mitu kuud ja olime õde Monsoniga ülirõõmsad, kui saime minna tema ärasaatmisele, enne kui ta Kanadasse Vancouveri misjonile läks.

Kas see oli juhus, et meie teed tol külmal detsembriõhtul ristusid? Ma ei usu seda hetkekski. Usun pigem, et meie kokkusaamine oli vastus ühe ema ja isa siirastele palvetele kalli poja eest.

Mu vennad ja õed! Rõhutan taas, et Taevane Isa on meie vajadustest teadlik ja aitab meid, kui Temalt abi palume. Usun, et ükski meie mure pole liiga väike või tähtsusetu. Ta tunneb meie elu üksikasju.

Lõpetuseks tahan ma rääkida ühest hiljutisest kogemusest, mis avaldas mõju sadadele inimestele. See leidis aset Kansase linna templi pühitsemiseelsete pidustuste ajal kõigest viis kuud tagasi. Nagu paljud asjad, mis meie elus juhtuvad, tundus see olevat toona vaid järjekordne õnnestunud kogemus, mil kõik laabub. Aga kui ma sain teada templi pühitsemisele eelnenud pidustustega seotud asjaoludest, hakkasin mõistma, et tolleõhtune eeskava polnud midagi harilikku. Pigem oli see üpris tähelepanuväärne.

Nii nagu kõigi teiste templipühitsemisega seotud kultuurisündmuste puhul, harjutasid Kansase linna templiringkonna noored Missouri osariigis etteastet oma piirkonnas eraldi rühmades. Plaan oli kohtuda kõigiga enne etteastet laupäeva hommikul suures kohalikult omavalitsuselt üüritud keskuses, et selgeks saada, millal ja kust sisse tulla, kus seista, kui palju ruumi enda ja oma kõrvalseisja vahele jätta, kuidas põhikorruselt väljuda ja nii edasi. Nii palju üksikasju, millest päeva jooksul aru saada, kuna programmi eestvedajad olid erinevad stseenid kokku pannud, nii et lõplik etteaste oleks lihvitud ja professionaalne.

Tol päeval oli vaid üks suur probleem. Kogu lavastus sõltus varem salvestatud osadest, mida kavatseti suurel Jumbotronina tuntud ekraanil näidata. Need salvestised olid kogu lavastuse jaoks kriitilise tähtsusega. Nad mitte ainult ei sidunud kõike omavahel, vaid iga teleri vahendusel näidatud osa pidi juhatama sisse järgmise etteaste. Videolõigud moodustasid raamistiku, millest sõltus kogu lavastus. Ja Jumbotron ei läinud tööle.

Tehnikud tegid palavikuliselt tööd probleemi lahendamiseks, samas kui sajad noored ootasid ja kallist harjutusaega kaotasid. Olukord näis olevat lootusetu.

Pidustuste autor ja juht Susan Cooper selgitas hiljem: „Minnes plaanilt A plaanile B kuni plaanini Z, teadsime, et see ei toimi. … Teadsime ajakava silmitsedes, et asi on väljunud meie kontrolli alt. Kuid teadsime ka, et meie käsutuses on üks suurimaid jõuvarusid – 3000 noort tantsupõrandal. Pidime minema alla ja ütlema neile, mis toimub, ning toetuma nende usule.”3

Vaid tund enne seda, kui pealtvaatajad hakkasid keskusesse sisenema, laskusid 3000 noort põrandale põlvili ja tegid ühise palve. Nad palvetasid, et Jumbotroni parandajaid inspireeritaks, nii et nad teaks, kuidas see korda teha. Nad palusid, et Taevane Isa hoolitseks selle eest, mida nad ise ajanappuse pärast teha ei saanud.

Keegi, kes sellest hiljem kirjutas, lausus, et „seda palvet ei unusta noored iial. Mitte seetõttu, et põrand oli kõva, vaid seetõttu, et Vaim neid valdas.”4

Ei läinud kaua, kui üks tehnikutest tuli neile teatama, et probleem oli avastatud ja lahendatud. Ta ütles, et lahenduse leidmisel oli tegu õnneliku juhusega, aga need noored teadsid paremini.

Kui me tol õhtul kohaliku omavalitsuse keskusesse astusime, polnud meil aimugi, milliste raskustega nad tol päeval silmitsi olid seisnud. Saime neist alles hiljem teada. Olime selle asemel tunnistajateks kaunile lihvitud lavastusele – ühele parimale, mida näinud olen. Noortest kiirgas hiilgavat vägevat vaimu, mida tundsid kõik kohalolijad. Nad näisid täpselt teadvat, kust sisse tulla, kus seista ja kuidas teha koostööd kõigi teiste esinejatega enda ümber. Olin hämmastunud, kui sain teada, et nende proovid olid jäänud lühikeseks ja terve rühm polnud paljusid etteasteid üheskoos harjutanud. Keegi ei märganud midagi. Issand oli tõepoolest puuduva enda kanda võtnud.

Mind ei lakka hämmastamast, kuidas Issand suudab motiveerida ja juhtida kogu oma kuningriiki ja Tal jagub ikka aega anda inspiratsiooni ühe inimese või ühe kultuuripidustuse või ühe Jumbotroni kohta. Tõsiasi, et Ta seda suudab, et Ta seda teeb, on mulle tunnistuseks.

Vennad ja õed! Issand on meie kõigi elus. Ta armastab meid. Ta tahab meid õnnistada. Ta tahab, et otsiksime Temalt abi. Kui Ta juhatab ja suunab meid ning kuuleb meie palveid ja vastab neile, leiame just siin ja praegu sellise õnne, nagu Ta meile anda soovib. Olgem oma elus teadlikud Tema õnnistustest, ma palvetan Jeesuse Kristuse, meie Päästja nimel, aamen.

Mostrar las referencias

  1.  

    1.  2Ne 2:25.

  2.  

    2.  ÕL 112:10.

  3.  

    3. Susan Cooperi tsitaat. Maurine Proctor. Nothing’s Too Hard for the Lord: The Kansas City Cultural Celebration. – Meridian Magazine, 9. mai 2012. − ldsmag.com.

  4.  

    4. Maurine Proctor. Nothing’s Too Hard for the Lord: The Kansas City Cultural Celebration. – Meridian Magazine, 9. mai 2012.