Esmalt märka, siis teeni

Üks suurimaid tõendeid sellest, et meie armastatud prohvet president Thomas S. Monson on Issanda valitud teenija, on see, et ta on õppinud järgima Päästja eeskuju – ta teenib iga inimest eraldi, ükshaaval. Need meie seast, kes on astunud ristimisvette, on oma lepingus lubanud sama teha. Me oleme sõlminud lepingu „teda alati meeles [pidada] ja kinni [pidada] tema käskudest”¹. Ja Tema on öelnud: „See on minu käsusõna, et te armastaksite üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud!”²

Pange tähele president Monsoni sõnu, millega ta esitab meile sama kutse: „Meid ümbritsevad inimesed, kes vajavad meie tähelepanu, kes vajavad, et me neid julgustaksime, toetaksime, trööstiksime ja oleksime nende vastu lahked. … Meie oleme Jumala käteks siin maa peal volitusega Tema lapsi teenida ja aidata. Ta sõltub igaühest meist.”³

Kas kuulsite? Kas kuulsite kutset üksteist armastada? Mõne jaoks pole kerge Päästja eeskuju järgides iga inimest ükshaaval teenida. Jumala lapsi teenides muutub igaüks meist rohkem Päästja sarnaseks. Aitamaks meil üksteist rohkem armastada soovitan ma meelde jätta neli sõna: esmalt märka, siis teeni.

Umbes 40 aastat tagasi läksime abikaasaga reedeõhtuse kohtingu ajal templisse. Tundsin ärevust, kuna olime olnud abielus vaid lühikest aega ja läksin pärast abiellumist templisse alles teist korda. Ilmselt pani minu kõrval istunud õde seda tähele. Ta nõjatus minu poole ja sosistas lugupidavalt: „Ära muretse. Ma aitan sind.” Ma rahunesin ja tundsin ülejäänud templiistungist rõõmu. Naine esmalt märkas, siis teenis.

Meid kõiki on kutsutud järgima Jeesuse õpetusi ja kaasinimesi teenima. See kutse ei ole mõeldud üksnes inglitaolistele õdedele. Toon teieni mõned igapäevased näited liikmetest, kes on õppinud esmalt märkama, siis teenima. Kuulake, millistest Jeesuse õpetustest need kõnelevad.

Üks kuueaastane Algühingu laps ütles: „Kui mind klassis abiliseks valiti, sain ma endale sõbra appi valida. Valisin [klassist poisi, kes mind kiusas], kuna keegi teda kunagi ei vali. Tahtsin, et ta tunneks end hästi.”⁴

Mida see laps märkas? Ta pani tähele, et klassi kiusajat kunagi ei valitud. Mida ta tegi, et teenida? Ta lihtsalt valis poisi oma sõbraks ja klassi abiliseks. Jeesus õpetas: „Armastage oma vaenlasi, õnnistage neid, kes teid neavad, tehke head neile, kes teid vihkavad.”⁵

Ühe koguduse Aaroni preesterluse hoidjad esmalt märkasid ja teenivad nüüd tähendusrikkalt. Noored mehed tulevad iga nädal varakult kohale ja seisavad vihmas, lumesajus või kõrvetavas kuumuses kogudusehoone ees ning ootavad paljude eakate koguduse liikmete saabumist. Nad tõstavad autodest välja ratastoole ja käimisraame, sirutavad tugeva käe, millele nõjatuda, ning saadavad kannatlikult hallipäised vanainimesed hoonesse. Nad tõepoolest täidavad oma kohust Jumala ees. Märgates ja siis teenides on nad oma eluga eeskujuks Päästja õpetusest: „Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!”⁶ Uue noorte õppekava kasutuselevõtmisel avaneb nende noorte meeste silme ees kahtlemata veelgi enam kristlikke teenimisvõimalusi.

Märkamine ja teenimine nõuavad mõnikord suuri jõupingutusi. Üks inspireeritud noor naine Alexandria märkas, et tema nõbu Madison ei saanud tõsise autismi tagajärjel hakkama oma „Isikliku arengu” nõuetega. Alexandria kutsus kokku koguduse noored naised, pidas nõu oma juhtidega ja otsustas teha Maddy heaks midagi sellist, mida Maddy ise teha ei saanud. Iga noor naine täitis osa „Isikliku arengu” tegevustest ja projektidest Maddy asemel, et Maddy võiks endale medaljoni saada.⁷

Need noored naised valmistuvad tublisti üle võtma ema ja Abiühingu õe rolli, kuna õpivad esmalt märkama ja siis teenima ligimest armastavalt.

President Monson on tuletanud meile meelde, et ligimesearmastus, „Kristuse puhas armastus”⁸ ehk teisisõnu märkamine ja teenimine, „on olemas, kui eakat leske peetakse meeles ja viiakse teda koguduse … üritustele” ning „kui Abiühingus üksinda istuvale õele viibatakse „Tule istu meie juurde!””.⁹ Siinkohal rakendatakse kuldreeglit: „Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile!”¹⁰

Üks tähelepanelik abikaasa teenis kahel tähtsal viisil. Ta jutustas:

„Olin ühel pühapäeval oma naisele abiks seitsmeaastaseid energilisi lapsi täis Algühingu klassis. Kui algas Algühingu ühishetk, märkasin, kuidas üks klassiliige toolil kössitab, ja oli ilmselge, et ta ei tunne end hästi. Vaim sosistas mulle, et ta vajab lohutamist, ning nõnda istusin ma tema kõrvale ja küsisin vaikselt, mis temaga lahti on. Ta ei vastanud mulle … ja nii hakkasin ma talle tasakesi laulma.

„Algühing õppis uut laulu ja kui me laulsime „Kui ma kuulan südamega, kuulen Päästja häält”, hakkasin ma tundma, kuidas kõige imelisemad valgus ja soojus mu hinge täidavad. … Sain isikliku tunnistuse, kui väga Päästja seda tüdrukut … ja mind armastab. … Sain teada, et oleme [Päästja] käteks, kui teenime seda ühte.”¹¹

See kristlik vend märkas mitte üksnes seda, et tema naine vajas klassitäie energiliste seitsmeaastastega abi, vaid ta teenis eraldi ka last, kes vajas tähelepanu. Ta järgis Päästjat, kes õpetas: „Tegusid, mida te olete näinud mind tegemas, tuleb ka teil teha.”¹²

Hiljuti andis üks veeuputus Jeesuse Kristuse jüngritele palju võimalusi esmalt märgata ja siis teenida. Mehed, naised, teismelised ja lapsed nägid laastatud ettevõtteid ja kodusid ning jätsid kõik sinnapaika, et kahjustada saanud hoonete puhastamise ja remontimise juures abiks olla. Mõni märkas, et vajatakse abi tohutu hulga määrdunud pesu pesemisel. Teised puhastasid hoolikalt fotosid, ametlikke dokumente, kirju ja muid tähtsaid pabereid ning riputasid need siis hoolega välja kuivama, et alles hoida kõik mis võimalik. Märkamine ja sellele järgnev teenimine pole alati hõlpsad ega sobi alati meie ajakavaga.

Kas on paremat kohta kui kodu, kus esmalt märgata ja siis teenida? Seda kirjeldab lugu vanem Richard G. Scotti elust:

„Ühel ööl ärkas meie südamerikkega pisipoeg Richard nuttes. … Tavaliselt tõusis mu naine üles ja hoolitses lapse eest, kuid seekord lubasin seda ise teha.

Tema südameprobleemi pärast hakkas ta süda nutmise ajal väga kiiresti lööma ning ta oksendas ja määris voodipesu ära. Sel ööl hoidsin teda süles, et ta ei nutaks ning ta süda ei põksuks nii kiiresti. Samal ajal vahetasin voodipesu. Hoidsin teda, kuni ta magama jäi. Siis ma veel ei teadnud, et vaid mõni kuu hiljem ta sureb. Mulle jääb alatiseks meelde kesköö, mil teda oma käte vahel hoidsin.”¹³

Jeesus ütles: „Kes iganes teie seast tahab suureks saada, see olgu teie teenija.”¹⁴

Vahel tunneme kiusatust teenida nii, nagu tahame, ja mitte ilmtingimata nii, nagu hetkel on vaja. Õpetades ettenägeliku eluviisi põhimõtet, tõi vanem Robert D. Hales näite oma naisele kingituse ostmisest. Naine küsis: „Kas sa ostaksid selle mulle või endale?”¹⁵ Kui me peatuksime ja küsiksime endalt oma teenimissoovi silmas pidades, kas teeme seda Päästja või iseenda heaks, sarnaneks meie teenimine palju rohkem Päästja teenimistööga. Päästja küsis ja ka meie peaksime küsima: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?”¹⁶

Mõned nädalad tagasi olin ma läbematu ja kurnatud, kuna liiga palju asju ootas tegemist. Olin lootnud tol päeval templisse minna, kuid tundsin, et mul on liiga kiire. Niipea kui tabasin end mõttelt, et mul on templis teenimiseks liiga kiire, pani see mind mõistma, mida mul kõige enam vaja on. Lahkusin oma kabinetist, et suunduda Soolajärve templisse, mõtiskledes, millal kaotatud aja tasa teen. Õnneks on Issand kannatlik ja halastav ning andis mulle tol päeval kauni õppetunni.

Kui olin istungiruumis istet võtnud, nõjatus üks noor naine minu poole ja sosistas aupaklikult: „Ma olen väga ärevil. Olen templis alles teist korda. Kas te saaksite mind aidata?” Kuidas ta võis küll teada, et just neid sõnu mul kuulda vaja oligi? Tema seda ei teadnud, aga Taevane Isa teadis. Ta oli märganud mu kõige suuremaid vajadusi. Mul oli vaja teenida. Ta õhutas alandlikku noort õde mind teenima, paludes minul teda teenida. Kinnitan teile, et mina sain sellest kõige enam kasu.

Olen väga tänulik paljudele kristlikele inimestele, kes on aastate jooksul meie perekonda teeninud. Olen südamest tänulik oma armsale abikaasale ja perele, kes teenivad isetult ja suure armastusega.

Püüdkem kõik esmalt märgata, siis teenida. Seda tehes peame me käske ja meie teenimine on tunnistuseks meie jüngriks olemisest nii nagu president Monsoni teenimine. Ma tean, et Päästja elab. Tänu Tema lepitusele saame elada Tema õpetuste järgi. Ma tean, et president Monson on meie prohvet. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.