Kaitse lapsi

Kogu maailmas šokeerib meid see, kuidas miljoneid lapsi väärkohtlevad kuritegelikud ja isekad täiskasvanud.

Mõnes sõjast laastatud riigis röövitakse lapsi, et panna nad armeesse teenima.

ÜRO raporti hinnangul langeb igal aastal üle kahe miljoni lapse prostitutsiooni ja pornograafia ohvriks.¹

Päästmisplaani vaatenurgast on üks suurimaid laste vastu toime pandud kuritegusid nende mitte sünnitamine. See on ülemaailmne trend. Ameerika Ühendriikides on sündimus 25 aasta madalaim² ja sündimus enamikus Euroopa ja Aasia riikides on juba mitu aastat olnud madalamal suremuse tasemest. See ei ole ainult religioosne probleem. Kui kasvav põlvkond väheneb, siis õõnestab see kultuure ja isegi riike ning seab nende eksistentsi ohtu.

Üks põhjus, miks sünnid vähenevad, on abort. Kogu maailmas tehakse aastas üle 40 miljoni abordi.³ Paljud seadused lubavad või isegi propageerivad aborti, kuid meie silmis on see kuritegu. Laste väärkohtlemise alla loetakse ka rasedusaegne lootekahjustus, mis võib tekkida ema valest toitumisest või narkootikumide tarvitamisest.

Näib irooniline, et tohutu hulk lapsi saab hukka või viga juba enne sündi, samas kui suur hulk viljatuid paare igatseb lapsi saada või adopteerida.

Laste kuritarvitamine või hooletusse jätmine pärast sündi on avalikkusele rohkem nähtav. Kogu maailmas sureb peaaegu kaheksa miljonit last enne oma viiendat sünnipäeva ja seda enamasti haigustesse, mis on nii ravitavad kui ka ennetatavad.⁴ Maailma Tervishoiuorganisatsiooni raporti kohaselt on vale toitumise tagajärjel üks neljandik lastest vaimselt või füüsiliselt arengust maas.⁵ Kiriku juhid, kes elavad ja reisivad maailma eri paigus, puutuvad selliste probleemidega sageli kokku. Algühingu üldjuhatuse teatel elavad lapsed tingimustes, mida me ei oskaks isegi ette kujutada. Üks Filipiini ema ütles: „Vahel ei ole meil küllalt raha, et toitu osta, aga sellest pole midagi, sest see annab mulle võimaluse oma lastele usku õpetada. Me koguneme kokku ja palume abi ja lapsed näevad, kuidas Issand meid õnnistab.”⁶ Lõuna-Aafrikas kohtas Algühingu töötaja väikest tüdrukut, kes oli üksi ja kurb. Armastavatele küsimustele areldi antud vastustest selgus, et tal ei ole ema, isa ega vanaema – ainult vanaisa, kes tema eest hoolitseb.⁷ Sellised tragöödiad on igapäevased mandril, kus paljud hoolekandjad on AIDS-i surnud.

Isegi rikastes riikides on väikesed lapsed ja noored hooletusse jäetud. Lastel, kes kasvavad vaesuses, on halvem tervishoid ja kehvem väljavaade haridust omandada. Oma füüsilises ja kultuurilises ümbruses satuvad nad ohtlikesse olukordadesse, isegi seepärast, et on jäänud vanemliku hooleta. Vanem Jeffrey R. Holland rääkis hiljuti ühe viimse aja pühast politseiniku kogemusest. Uurimise käigus leidis ta viis väikest last, kes kõvasti üksteise ligi hoides püüdsid magada ilma voodipesuta räpasel põrandal eluruumis, kus nende ema ja teised alkoholi jõid ja pidutsesid. Korteris polnud midagi süüa ja nad olid näljased. Kui politseinik oli lapsed ajutiselt kokkuseatud voodile magama pannud, põlvitas ta maha ja palus, et Jumal neid kaitseks. Kui ta end minekule seadis, jooksis üks kuueaastane laps talle järele, haaras tema käe pihku ja anus: „Palun lapsendage mind.”⁸

Me mäletame oma Päästja õpetust, kui ta asetas väikese lapse oma järgijate ette ja kuulutas:

„Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.

Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse” (Mt 18:5–6).

Kui me kaalume ohtusid, mille eest tuleks lapsi kaitsta, peaksime nende hulka arvama ka psühholoogilise väärkohtlemise. Vanemad, teised hooldajad, õpetajad või eakaaslased, kes alandavad, kiusavad või häbistavad lapsi või noori, võivad tekitada püsivamat kahju kui füüsiline vigastus. Kui panna laps tundma, et ta on väärtusetu ja teda ei armastata ega taheta, võib sellel olla tõsine ja pikaajaline kahjulik mõju nende emotsionaalsele heaolule ja arengule.⁹ Noored, keda vaevab mingi tavatu olukord, näiteks samasooiharus, on eriti haavatavas seisus ja vajavad armastavat mõistmist, mitte tagakiusamist või seltskonnast väljatõukamist.¹⁰

Issanda abiga võime meelt parandada ja olla armastavamad ja abistavad kõigi laste suhtes – nii meie endi laste kui ka meid ümbritsevate laste suhtes.

On mõned näited laste füüsilistest ja emotsionaalsetest ohtudest, mis on samaväärsed nendega, mis tõusevad esile suhetes vanemate või hooldajatega. President Thomas S. Monson on kõnelenud laste väärkohtlemiste „alatutest tegudest”, kus vanemad on lapsi füüsiliselt ja emotsionaalselt haavanud ja moondanud.¹¹ Ma tundsin suurt kurbust, kui Utah’ Ülemkohtus teenides selliste juhtumite tõendusmaterjale uurisin.

Laste heaolu tagamiseks on määrava tähtsusega see, kas nende vanemad on abielus, milline abielu on ja kui kaua see kestnud on ning milline kultuur, ootused abielule ja laste eest hoolitsemisele nende elukohas üldiselt on. Kaks perekondi uurivat teadlast selgitasid: „Kogu ajaloo vältel on abielu olnud ennekõike institutsioon laste saamiseks ja kasvatamiseks. See on loonud kultuurilise sideme, mis püüab siduda isa oma laste külge, sidudes ta tema laste emaga. Kuid viimasel ajal on laste tähtsus abielus kahanenud.”¹²

Harvardi Ülikooli juuraprofessor kirjeldas praegust seadusandlust ja suhtumist abielusse ja lahutusse: „Praegune Ameerika abielu, nii nagu seda käsitletakse seadustes ja popkirjanduses, näeb välja selline: Abielu on on suhe, mis on vajalik abikaasade kui üksikisikute rahulolu tagamiseks. Kui see enam oma funktsiooni ei täida, siis ei ole keegi selles süüdi ja mõlemad abikaasad võivad selle omal soovil lõpetada. … Lastest pole peaaegu üldse juttu. Kui neid ka mainitakse, siis vaid vähem tähtsate kõrvaosatäitjatena.”¹³

Meie Kiriku juhid on õpetanud, et „abiellu suhtutakse kui tühipaljasse lepingusse, mille võib kergekäeliselt sõlmida ja esimese raskuse ilmnemisel jälle tühistada. Selline suhtumine on vale ja väärib tõsist hukkamõistu”, eriti kui kannatajateks on lapsed.¹⁴ Ja lastele mõjub lahutus traagiliselt. Üle poolte viimaste aastate lahutustest olid paaride vahel, kellel olid väikesed lapsed.¹⁵

Paljudel lastel oleks olnud õnnistus kasvada peres, kus on mõlemad vanemad, kui nende vanemad oleksid vaid järginud inspireeritud õpetust läkituses maailmale: „Mehel ja naisel on pühalik vastutus armastada teineteist ja hoolitseda teineteise eest ning armastada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. … Vanematel on püha kohustus kasvatada oma lapsi armastuses ja õigemeelsuses, hoolitseda nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest ning õpetada neid armastama ja teenima teineteist.”¹⁶ Kõige paremaks õpetuseks lastele on nende vanemate eeskuju. Lahutavate vanemate lapsed saavad negatiivse õppetunni.

Kindlasti on ka juhtumeid, kus lahutus on vajalik laste heaoluks, kuid sellised olukorrad on erand.¹⁷ Enamiku abielutülide puhul peaksid tülitsevad vanemad rohkem laste huve arvestama. Issanda abiga suudavad nad seda. Lastel on vaja emotsionaalset ja isiklikku tuge, mis tuleb kahelt vanemalt, kes on ühtsed abielus ja eesmärkides. Mind ennast kasvatas lesestunud ema ja ma tean omast käest, et seda pole võimalik alati saavutada, kuid see on ideaal, mille poole peaks püüdlema, kui vähegi võimalik.

Lapsed on esimesed ohvrid praeguste seaduste tagajärjel, mis lubavad niinimetatud „süüdlaseta lahutusi”. Laste seisukohast on lahutus liiga lihtne. Võttes kokku aastatepikkust ühiskonnateaduste uurimistööd, tegi hoolikas teadlane järelduse, et „laste seisukohast on parim peremudel, kus on kaks bioloogilist vanemat, kes püsivad abielus.”¹⁸New York Timesi reporter pani tähele „huvitavat fakti, et kuigi traditsioonilisi abielusid Ameerika Ühendriikides on vähem, … on kuhjunud tõendusmaterjali selle institutsiooni tähtsusest laste heaolu seisukohalt.”¹⁹ See tõsiasi peaks andma mõtlemisainet praegustele ja tulevastele vanematele nende otsustes abielu ja lahutuse osas. Meil on samuti vaja, et poliitikud, arvamusliidrid ja ametnikud pööraksid rohkem tähelepanu laste heaolule, selle asemel et keskenduda üksnes valjuhäälsete valijate isekatele soovidele.

Lapsed on samuti vabaabielude ohvrid. Vaid vähesed kasvava põlvkonna heaolu näitajad on häirivamad kui hiljutine raport, millest selgus, et 41 protsenti kõikidest Ameerika Ühendriikides sündinud lastest sündisid naistele, kes ei olnud abielus.²⁰ Vallalistel emadel on tohutud väljakutsed ja kõik viitab sellele, et nende lapsed on märkimisväärselt halvemas seisus võrreldes nende lastega, keda kasvatavad abielus vanemad.²¹

Enamik vallalistele emadele sündinud lastest – ehk 58% – sündis vabaabielus paaridele.²² Olgu meie suhtumine nendesse paaridesse, kes otsustavad mitte abielluda, milline tahes, uurimused näitavad, et nende lapsed on märkimisväärselt halvemas seisus.²³ Laste jaoks on oluline stabiilsus, mis abieluga kaasas käib.

Võib oletada, et lapsed, keda kasvatavad samasoolised paarid, on samuti halvemas seisus. Sotsiaalteaduslik kirjandus ei anna üheseid vastuseid selle kohta, milline on selliste suhete pikaajaline mõju lastele – andmed on vastuolulised ja poliitiliselt kallutatud peamiselt seetõttu, nagu kirjutas New York Timesi ajakirjanik, et „samasooliste abielu on ühiskondlik eksperiment ja nagu kõigi eksperimentidega, nii läheb ka sellega aega, et mõista selle tagajärgi.”²⁴

Ma olen rääkinud kõikjal maailmas elavate laste eest. Mõned võivad nende näidetega mitte nõustuda, kuid keegi ei tohiks täitmata jätta palvet ühineda, et hoolida rohkem meie laste – meie kasvava põlvkonna – tulevikust.

Me räägime Jumala lastest ja Tema võimsa abiga võime nende aitamiseks rohkem ära teha. Selle abipalvega ei pöördu ma ainult viimse aja pühade poole, vaid usklike inimeste ja teiste poole, kes oma väärtushinnangute tõttu seavad teiste vajadused enda omadest tähtsamale kohale, eriti laste heaolu.²⁵

Usklikud inimesed on samuti teadlikud Päästja õpetustest Uues Testamendis, et süütud väikesed lapsed on meile eeskujuks alandlikkusest ja õpivalmidusest.

„Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!

Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis” (Mt 18:3–4).

Mormoni Raamatust võime lugeda, kuidas ülestõusnud Issand õpetas nefilasi, et nad peavad meelt parandama ja saama ristitud „ning saama väikese lapse sarnaseks” või muidu nad ei saa pärida Jumala kuningriiki (3Ne 11:38; vt ka Mn 8:10).

Ma palvetan, et me muutuksime alandlikuks nagu väikesed lapsed ja püüaksime kaitsta meie väikeseid lapsi, sest nemad on meie, meie Kiriku ja meie riikide tulevik. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.