Templi standard

Hiljutisel ringkäigul Utah’ osariigi kaunis Brigham City templis meenus mulle kogemus, mille olin saanud, kui teenisin ajaloolise Havai Laie templi lahtiste uste päevade, taaspühitsemise ja kultuuripidustuste koordineerijana.

Mõned kuud enne ulatuslike remonditööde lõppemist kutsuti mind, templiosakonna tegevjuhti vanem William R. Walkerit ja tema kolleege templiosakonnast templisse ringkäigule. Lisaks meile võtsid ringkäigust osa mitu peatöövõtja esindajat. Üheks ringkäigu eesmärgiks oli tutvuda tööde arengu ja kvaliteediga. Ringkäigu ajaks oli umbes 85 protsenti töödest lõpetatud.

Templis ringi liikudes jälgisin ja kuulasin, kuidas vanem Walker ja tema kolleegid tehtu üle arutlesid ja peatöövõtjaga juttu ajasid. Ajuti märkasin ma, kuidas üks meestest ruumist ruumi liikudes käega üle seina tõmbab. Kui ta oli seda mõned korrad teinud, pühkis ta sõrmed puhtaks ja ütles peatöövõtjale: „Sein on kohati kare. See ei vasta templi standarditele. Sein tuleb uuesti üle käia ja siledaks teha.” Peatöövõtja pani kohusetundlikult kõik tähelepanekud kirja.

Kui jõudsime templis kohta, mida näevad vaid üksikud silmad, pidas toosama mees meid kinni ja juhtis meie tähelepanu äsja paigaldatud kaunile pliiklaasist aknale. Aken oli umbes 60 cm lai ja 180 cm kõrge. Seda kaunistas toonitud klaasidest geomeetriline muster. Mees osutas pisikesele 5-sentimeetrisele värvilisele klaasruudule mustris ja ütles: „See ruut on viltu.” Silmitsesin ruutu ja minu silmis oli see täiesti korras. Asja mõõduriistaga lähemalt uurides märkasin ma siiski viga. See väike ruut oli tõepoolest 3 mm jagu viltu. Peatöövõtja sai korralduse aken välja vahetada, sest sellisena polnud see kooskõlas templi standarditega.

Tunnistan oma üllatust, kui kuulsin, et kogu aken tuleb sellise pisikese vaevu märgatava vea pärast välja vahetada. Aken asub templis kõrvalises kohas, vaevalt keegi viga või akna enda olemasolu üldse märkaks.

Tol päeval templist koju sõites mõtisklesin omaette, mida olin sellest kogemusest õppinud, või õigemini, mida arvasin olevat sellest kogemusest õppinud. Tegelikult hakkasin kogetut selgemini mõistma alles mitu nädalat hiljem, kui mind valminud templisse ringkäigule kutsuti.

Sisenenud kapitaalremondi läbi teinud Laie templisse, olin selle ilust ja viimistlustööde kvaliteedist rabatud. Ilmselt mõistate, millise ootusärevusega ma „karedaid” seinu ja „vigast” akent silmitsesin. Kas peatöövõtja käis seinad üle ja tegi need siledaks? Kas aken vahetati tõepoolest välja? Karedate seinte juurde jõudes nägin oma üllatuseks seintel ilusat tapeeti. Mu esimene mõte oli: „Ah seda see peatöövõtja karedusega siis tegigi – kattis tapeediga.” Sain siiski teada, et seinte tapetseerimine oli kogu aeg plaanis olnud. Imestasin, mis tähtsust on vaevumärgataval karedusel, kui see nagunii tapeediga kaetakse? Seejärel sammusin ootusärevalt paika, kus oli asunud vigane aken, ja nägin oma üllatuseks otse akna ees kaunist põrandast laeni kõrguvat potitaime. Taas tuli mõttesse: „Ah seda see peatöövõtja väikese viltuse ruuduga siis tegigi – peitis lihtsalt ära.” Lähemale astudes lükkasin taime lehed kõrvale ja naeratasin: aken oli tõepoolest välja vahetatud. Varem viltune väike ruut sobitus nüüd kenasti ja ühtlaselt mustrisse. Kuulsin, et taim akna ees oli kogu aeg kuulunud sisekujunduse kavadesse.

Miks tuli veidi karedate seinte ja veidi viltuse mustriruuduga nii palju vaeva näha – terve aken välja vahetada –, kui inimese käed või silmad seda iial ei märka? Miks nõuti põhitöövõtjalt nii kõrgeid standardeid?

Lahkudes sügavalt mõtiskledes templist, sain ma sellele vastuse, kui tõstsin pilgu templi uuendatud välisfassaadile ja märkasin seal sõnu „Issandale pühitsetud, Issanda koda”.

Kiriku templid ongi Issanda kojad. Need pühad hooned on ehitatud meile kasutamiseks ning nende seinte vahel tehakse pühi ja päästvaid talitusi. Kuid selle osas, kelle koda see tegelikult on, ei tohiks olla vähimatki kahtlust. Olles ehitusstandardite osas nõudlik igas pisimaski üksikasjas, ei näita me üles üksnes armastust ja austust Issanda Jeesuse Kristuse vastu, vaid näitame kõigile, et me austame ja kummardame Teda, kelle koda see on.

Prohvet Joseph Smithile antud ilmutuses ehitada Nauvoosse tempel õpetas Issand:

„Tulge kogu oma kulla ja oma hõbedaga ja oma kalliskividega ja kõigi oma muinasesemetega ja koos kõigiga, kellel on teadmisi muinasesemetest, … ja … kõikide maa väärispuudega;

… ja ehitage koda minu nimele, et Kõigekõrgem saaks seal asuda.”¹

Sellega järgitakse kuningas Saalomoni eeskuju, kes, nagu Vanas Testamendis jutustatakse, ehitas koja Issandale, kasutades sealjuures üksnes parimaid materjale ja ülimat meisterlikkust.² Templite ehitamisel jätkame mõõdukalt piiri pidades selle eeskuju järgimist ka tänapäeval.

Sain teada, et kuigi surelikud silmad ja käed ei pruugi viga kunagi näha või tunda, teab Issand meie pingutuste suurust ja seda, kas oleme andnud endast parima. Sama kehtib ka meie isiklike püüdluste puhul elada templiõnnistuste vääriliselt. Issand on andnud nõu:

„Ja kuivõrd mu rahvas ehitab mulle koja Issanda nimel ja ei lase miskil ebapuhtal sinna sisse tulla, et seda ei rüvetataks, asub selle peal minu hiilgus;

jah, ja mina olen seal, sest ma tulen sinna, ning kõik südamelt puhtad, kes sinna tulevad, saavad näha Jumalat.

Aga kui see rüvetatakse, ei tule ma sinna ja minu hiilgust ei ole seal, sest ma ei tule templitesse, mis ei ole pühad.”³

Kui märkame, nagu märkas peatöövõtja, oma elus asju, mis ei lähe kokku Issanda õpetustega, kui meie püüdlused pole olnud just kõige paremad, peaksime kiiresti parandama kõik selle, mis on vääriti, mõistes, et me ei saa peita oma patte Issanda eest. Meil tuleb pidada meeles, et „kui me hakkame varjama oma patte, … siis vaata, taevad eemalduvad [ja] Issanda Vaim kurvastab”⁴.

Sain ka teada, et Kiriku kõrged standardid templite ehitamisel näitavad, koguni sümboliseerivad seda, kuidas peaksime oma elu elama. Igaüks meist saab rakendada apostel Pauluse õpetusi varajasele Kirikule:

„Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees?

Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub tema; sest Jumala tempel on püha ja seesama olete teie.”⁵

Kõik me oleme valmistatud parimast materjalist ja oleme jumaliku meisterlikkuse imepärane tulemus. Kui me aga saame vastutusealiseks ning astume patu ja kiusatuste lahinguväljale, võib meie endi tempel vajada parandamist ja remonti. Ehk on meis karedaid seinu, mida on vaja siledaks teha, või hingeaknaid, mis vajavad väljavahetamist, et saaksime seista pühades paikades. Tänulikul kombel pole meile esitatud templistandardiks täiuslikkus, olgugi et me püüdleme selle poole, vaid pigem käskude pidamine ja endast parima andmine Jeesuse Kristuse jüngritena. Minu palve on, et püüaksime elada templiõnnistuste vääriliselt, anda endast parima, teha vajalikud parandused ning likvideerida vead ja puudused, et Jumala Vaim saaks meis alati asuda. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.