Lepitus

Juhataja Boyd K. Packer

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja


Kus meie liikmed ja misjonärid ka poleks, põhineb nende sõnum usul ja lootusel, mis lähtub Päästjast Jeesusest Kristusest.

Minu sõnum on suunatud neile, kes kannatavad, neile, kes vaevlevad süükoorma, nõrkuse, läbikukkumise, mure või meeleheite pärast.

1971. aastal lähetati mind Lääne-Samoasse vaiakonverentsidele. Lisaks kõigele muule tuli mul Upolu saarel uus vai organiseerida. Pärast vestlusi tellisime lennuki, et minna Savai’i saarele vaiakonverentsi pidama. Lennuk maandus Faala rohtukasvanud põllul ning pidi järgmise päeva pärastlõunal naasma, et meid võidaks Upolu saarele tagasi viia.

Päev, mil pidime Savai’ile tagasi sõitma, oli vihmane. Teadsime, et lennuk ei saa märjal põllul maanduda, ning sõitsime saare lääneossa, kus oli korallribal midagi lennuraja taolist. Me ootasime kuni pimeda saabumiseni, kuid lennukist polnud märkigi. Viimaks saime raadiosaatja vahendusel teada, et seal möllas torm ning lennuk ei saanud seetõttu õhku tõusta. Me saatsime neile raadiosaatja kaudu sõna, et läheme hoopis paadiga. Keegi pidi meile Mulifanuasse vastu tulema.

Savai’i sadamast välja sõites küsis 12 meetri pikkuse paadi kapten misjonijuhatajalt, ega tal taskulampi kaasas pole. Õnneks tal oli ja me andsime sellest kaptenile teada. 21-kilomeetrine meresõit Upolu saarele kulges üle rahutu vee. Keegi meist ei teadnud, et seesama mäslev torm oli jõudnud saareni ning meie sõitsime otse selle suunas.

Selleks et Mulifanuasse jõuda, tuli läbida kitsuke läbikäik mööda rifi äärt. Läbikäigu suunda märkisid künka tipust paistvad kaks tulukest – üks ülal ja teine all. Kui sõita valguse järgi nii, et kaks tulukest jäävad omavahel kohakuti, siis sõidab paat kenasti vahekäigu kõrval olevate ohtlike kivide vahelt läbi.

Kuid sel ööl põles ainult üks tuluke. Kaks vanemat ootasid meid saarel, kuid ülesõiduga läks arvatust palju rohkem aega. Pärast seda, kui vanemad olid mitu tundi tulutult paati oodanud, väsisid nad ära ja jäid magama ning unustasid alumise tule põlema süüdata. Seetõttu ei olnud riffidevaheline läbikäik eristatav.

Kapten juhtis paati oma parima äranägemise järgi saarel põleva ülemise tulukese suunas ning üks meeskonna liige valgustas taskulambiga teed, et teha kindlaks, ega eespool kive ei ole. Võisime kuulda murdlaineid üle riffide paiskumas. Kui jõudsime neile nii lähedale, et võisime neid taskulambi valguses näha, röögatas kapten, et me tagasi pööraksime, et kuskilt mujalt läbikäiku otsida.

Pärast mitut katset mõistis ta, et sedasi on meil võimatu läbikäik leida. Ainus, mis teha saime, oli püüda randuda 64 kilomeetri kaugusel Apia sadamas. Me olime raevukate loodusjõudude vastu täiesti abitud. Ma ei mäleta, et oleksin eales olnud nii pilkases pimeduses.

Esimese tunni jooksul ei jõudnud me kuigivõrd kaugele, hoolimata sellest, et mootor töötas täiel võimsusel. Paat rühkis üle mäekõrguste lainete ning peatus siis kurnatult mäeharjal, endal mootoritiivikud veest välja ulatumas. Tiivikute vibratsioon oli nii tugev, et paat oleks äärepealt enne rannale jõudmist koost lagunenud.

Meie lamasime laadruumis ja hoidsime sealt, kust saime, käte ja jalgadega kinni, et mitte üle parda lennata. Vend Mark Littleford ei suutnud enam kinni hoida ja paiskus vastu raudset reelingut. Tema pea sai küll viga, kuid tänu reelingule ei kukkunud ta vähemalt vette.

Koidikul hakkasime viimaks pärale jõudma ning lõpuks maabusime Apia sadamas. Paadid seoti turvalisuse huvides üksteisega kokku. Kai oli neid täis. Neist mööda pugedes püüdsime mitte segada inimesi, kes tekil magasid. Me jõudsime Pesegasse, kuivatasime oma riided ja suundusime seejärel Vailuutaisse, et uus vai organiseerida.

Ma ei tea, kes meid sel õhtul Mulifanuas ootamas olid. Ma keeldusin teada saamast. Kuid tõsi on, et ilma alumise tulukeseta oleksime äärepealt surma saanud.

Kiriku lauluraamatus on üks väga vana laul, mida küll harva lauldakse, kuid mis on minu jaoks erilise tähendusega.

Isa halastus kui valgus
igaveses majakas.
Meid siin saatma jääb ta helgus
merel kui ka sadamas.
Jätke tuli põlema!
Valgus üle lainete
meremeest saab juhtida,
nii ta elu päästame.
Patt nii pime nagu öö,
lained kõrged mühamas,
kust küll leida pääsetee,
valgust rannal ootamas?
Vennas, hoia tuli ere!
Vintsutatud laevamees,
ületanud tormil mere,
et võiks leida pääste ees.1

Ma räägin täna neile, kes on eksinud ja otsivad teist tulukest, mis aitaks neil tagasi tulla.

Juba algusest peale oli teada, et me ei suuda surelikus elus täiuslikud olla. Meilt ei oodatud, et me elaksime ühtegi eksisammu astumata.

„Sest loomupärane inimene on Jumala vaenlane ja on seda olnud Aadama langemisest saadik ning saab olema igavesest ajast igavesti, kui ta ei alistu Püha Vaimu kutsele ega jäta maha loomupärast inimest ja ei saa pühaks Issanda Kristuse lepituse kaudu.”2

Kallihinnalisest Pärlist õpime, et „miski, mis pole puhas, ei saa [Jumala kuningriigis] elada”3 ja seetõttu võimaldati meil pattudest meelt parandada, et võiksime olla väärilised Taevase Isa juurde naasma.

Selleks valiti Vahemees ehk Lunastaja – keegi, kes elaks täiuslikult ega teeks pattu ning kes annaks „end patuohvriks, et täita seaduse nõudmised kõikide nende eest, kellel on murtud süda ja kahetsev vaim, ja mitte kellegi teise eest ei saa seaduse nõudmisi täita”4.

Alma raamatust õpime lepituse tähtsuse kohta järgmist: „Sest on otstarbekas, et tehakse lepitus, … või muidu peab kogu inimkond vältimatult hukkuma.”5

Kui te pole kunagi eksinud, siis pole teile ka lepitust vaja. Kui te aga olete eksinud – ja me kõik oleme vähemal või rohkemal määral –, siis on teil hädasti tarvis leida moodus, kuidas need eksimused kustutada, et te ei peaks enam pimeduses ekslema.

„[Jeesus Kristus] on maailma valgus ja elu.”6 Kui ainiti Tema poole vaatame ja Tema õpetusi järgime, siis suunatakse meid vaimse heaolu sadamasse.

Kolmas usuartikkel ütleb: „Me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele.”7

President Joseph F. Smith õpetas: „Inimesed ei saa endi patte ise andeks anda. Nad ei saa ennast oma pattude tagajärgedest ise puhastada. Nad võivad patustamise lõpetada ja edaspidi õiglaselt elada ja niivõrd, kui nende teod on Issandale vastuvõetavad, saada teatud määral väärilisteks. Kuid kes teeb heaks kogu selle halva, mida nad endale ja teistele on teinud ning mille heastamine neile endile üle jõu käib? Jeesuse Kristuse lepituse kaudu saab see, kes meelt parandab, puhtaks. Kuigi nende patud on helepunased, saavad need valgeks kui vill (vt Js 1:18). See on lubadus, mis teile on antud.”8

Me ei tea täpselt, kuidas Issand lepituse ellu viis. Kuid me teame, et ristilöömise julm piin oli vaid osa kohutavast valust, mis sai alguse juba Ketsemani aias – pühas kohas, kus Kristus kannatas – ning mis viidi lõpule Kolgatal.

Luuka ülestähenduses seisab:

„Ta ise läks neist eemale kiviviske kaugusele, langes põlvili maha ja palvetas:

„Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometigi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!”

Siis ilmus talle ingel taevast teda kinnitama.

Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks.”9

Nii palju kui mina olen aru saanud, siis on olemas ainult üks ülestähendus, kus Päästja ise kirjeldab, mida Ta Ketsemani aias läbi elas. Selles ilmutuses seisab:

„Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;

aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina,

milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema, ja veritsema igast poorist.”10

Teie elus võib olla olnud aegu, mil olete läinud kuhugi, kuhu te eales poleks pidanud minema, või olete teinud midagi, mida te eales poleks pidanud tegema. Kui te patu maha jätate, võite ühel päeval tunda rahu, mis tuleb täieliku meeleparanduse kaudu.

Olgu meie patt milline tahes ning valu, mida te oma tegudega teistele põhjustasite, ükskõik kui suur – kogu süü võib saada minema pühitud. Minu jaoks on üks ilusamaid pühakirjakohti see, milles Issand ütles: „Vaata, see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles.”11

See ongi Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja lepituse mõte: võtta vastu kõik, kes tulevad ja liituvad, ning anda neile kogemusi, nii et kui elu on lõppenud, saavad nad minna läbi eesriide, olles parandanud meelt oma pattudest ja saanud puhtaks Kristuse vere kaudu.12

See ongi see, mida viimse aja pühad kõikjal maailmas teevad. See ongi valgus, mida me pimeduses olijatele ja eksinutele pakume. Kus meie liikmed ja misjonärid ka poleks, põhineb nende sõnum usul ja lootusel, mis lähtub Päästjast Jeesusest Kristusest.

President Joseph Fielding Smith kirjutas sõnad laulule „Kas teekond paistab pikk?”. Ta oli mu sõber. See laul julgustab neid, kes püüavad Päästja õpetusi järgida.

Kas teekond paistab pikk
või on rada konarlik?
Astlad, okkad torgivad,
kivid jalga lõikavad?
Kas on jõud ehk raugemas,
mäkke pead kui ronima?
Kas on süda raske sees,
heitled hingevaevades?
Koorem liiga raske näib,
kaugelt üle jõugi käib,
aga pole parata,
üksinda pead lükkama?
Ära enam kurvasta,
teekond võib nüüd alata.
Keegi eemalt viipab, näe!
Kurbus eks nüüd üle läe.
Käsi välja siruta,
Teda võid nüüd järgida.
Püha, puhas maa me eel
lõpu teeb su silmaveel’.
Pattudest siis puhtaks saad,
pisarad kõik kuivatad.
Käe kui Talle ulatad,
elada siis seal sa saad.13

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Mostrar las referencias

  1.  

    1. Brightly Beams Our Father’s Mercy, Hymns, nr 335.

  2.  

    2.  Mo 3:19.

  3.  

    3.  Ms 6:57.

  4.  

    4.  2 Ne 2:7.

  5.  

    5.  Al 34:9.

  6.  

    6.  Mo 16:9.

  7.  

    7.  3. UA.

  8.  

    8.  Teachings of Presidents of the Church: Joseph F. Smith, 1998, lk 99–100.

  9.  

    9.  Lk 22:41–44.

  10.  

    10.  ÕL 19:16–18.

  11.  

    11.  ÕL 58:42.

  12.  

    12. Vt Ilm 1:5.

  13.  

    13. Does the Journey Seem Long? Hymns, nr 127.