Rõõm preesterlusest

Palju aastaid tagasi otsustasime paari lennukikapteniga viia täide oma poisipõlve unelma ja restaureerida ühe antiiklennuki. Ostsime üheskoos räsitud olemisega 1938. aasta Piper Cubi ja hakkasime selle esialgset kuju taastama. Armastasime seda projekti. Minu jaoks oli see veel erilise tähendusega, kuna noore mehena õppisin lendama just sarnase lennukiga.

See lennuk ehitati vaid 35 aastat pärast vendade Wrightide kuulsat esimest õhulendu. Pelgalt sellele mõtlemine paneb mind end väga vanana tundma.

Mootoril puudus elektrikäiviti. Mootorit juhikabiinist käivitades pidi keegi maapinnal propellerist haarama ja selle kogu jõust pöörlema lööma, kuni mootor ise tööle hakkas. Iga selline hetk, kui mootor tööle hakkas, oli täis põnevust ja vaprust.

Kui Piper Cub kord õhku tõusis, sai selgeks, et tegu pole kiire lennukiga. Tugeva vastutuulega näis isegi, nagu me ei liiguks üldse. Mäletan, kuidas lendasin oma teismeealise poja Guidoga Saksamaal kiirtee kohal ja loomulikult polnud autodel meie all mingit raskust meist mööda saada!

Kuid kuidas ma seda väikest lennukit armastasin! Ta oli täiuslik, et lendamise imelisusest ja ilust aimu saada. Temaga võis kuulda, tunda, haista, maitsta ja näha, mida lendamine endast kujutab. Vennad Wrightid ütlesid selle kohta nii: „Pole midagi, mida saaks kõrvutada lenduri rõõmuga, kui suured valged tiivad teda läbi õhu kannavad.”¹

Selle vastandina oli mul käesoleva aasta alguses eriline võimalus lennata keerulise hävituslennukiga F-18 koos maailmakuulsa Ühendriikide Mereväe Lennusalga Blue Angelsiga. See oli nagu mälestuste heietamine, kuna täpselt 50 aastat tagasi, peaaegu tolsamal päeval jõudis lõpule minu õhujõudude hävituslenduri koolitus.

Lendamine F-18ga erines muidugi täielikult Piper Cubiga lendamisest. Lend oli dünaamilisem. Otsekui rakenduksid aerodünaamika reeglid veelgi täiuslikumalt. Siiski tuletas lend Blue Angelsitega mulle kiiresti meelde, et hävituslennuki juhtimine on noorte meeste mäng. Tsiteerides taas vendasid Wrighte: „Rohkem kui midagi muud tekitab lendamine täiusliku rahutunde, mis põnevusega segunedes kõik närvid täiesti pingule tõmbab.”² Lisaks sellele pakkus lend Blue Angelsitega välja täiesti erineva mooduse, kuidas „inglid” on teie ümber, et teid toetada.

Kui peaksite minult küsima, kumb neist lendudest mulle rohkem meeldis, ei ole ma oma vastuses kindel. Ilmselgelt olid need ühelt poolt täiesti erinevad, kuid teiselt poolt väga sarnased.

Nii Piper Cubis kui F-18s tundsin ma, milline põnevus, ilu ja rõõm lendamisega kaasneb. Mõlemas võisin ma tunda luuletaja kutset „lipsata Maa mornidest köidikutest ja tantsida taevais naerust hõbejastel tiibadel”³.

Te võite küsida, mis on neil kahel täiesti erineval lennualasel kogemusel pistmist meie tänase koosolekuga, meile privileegina antud preesterlusega või preesterluses teenimisega, mis on meile kõigile nii meeltmööda?

Vennad, kas pole tõsi, et meie isiklikud teenimiskogemused preesterluses võivad olla üpris erinevad? Me võiksime öelda, et mõni teist lendab F-18 reaktiivlennukiga ja samas teine Piper Cubiga. Mõni teist elab koguduses ja vaias, kus igal ametikohal alates ülempreestrite grupi juhi asetäitjast kuni diakonite kvoorumi sekretärini teenib aktiivne preesterluse hoidja. Teil on eriline võimalus käia koguduses, kus on palju inimesi, keda ametisse kutsuda.

Mõni teist elab maailmas sellises piirkonnas, kus on vaid käputäis Kiriku liikmeid ja preesterluse hoidjaid. Ehk tunnete end üksi ja koormatuna kõigi vajalike tööde raskuse all. Teie jaoks tuleb preesterluse mootori käivitamiseks paljuski ise käed külge lüüa. Vahel võib koguni tunduda, et teie kogudus kohe üldse ei edene.

Millised teie kohustused või olukord ka poleks, kõik me teame, et pühendunud preesterluses teenimisega kaasneb alati eriline rõõm.

Pole vahet, kas tegu on Piper Cubi, F-18 või mõne muu lennukiga, mulle on lendamine alati meeldinud. Piper Cubis ei kurtnud ma vähese kiiruse üle, F-18s ei hakanud ma torisema, kui vigurlennuga kaasnenud pinge mulle halastamatult mu tõelist iga meelde tuletas.

Jah, igas olukorras on alati midagi, mis pole täiuslik. Kerge on leida asju, mille üle nuriseda.

Kuid vennad, meie oleme püha preesterluse hoidjad Jumala Poja korra järgi! Igaühele meist pandi käed pea peale ja me saime Jumala preesterluse. Meile on antud volitus ja kohustus tegutseda maa peal Tema nimel Tema teenijatena. Olgu siis suures või väikeses koguduses, meid on kutsutud teenima, õnnistama ja tegutsema kõiges ning kõigi ja kõige heaks, mis meie hoolde on usaldatud. Kas miski saaks olla veel meeltülendavam?

Mõistkem, milline rõõm tuleb preesterluses teenimisest, osakem seda hinnata ja tundkem seda.

Minu lennuarmastus mõjutas seda, millise suuna mu elu võtnud on. Kuid ükskõik kui ergutavad ja õndsad mu kogemused piloodina ka olid, on mu kogemused Kiriku liikmena olnud palju sügavamad, rõõmsamad ja tähendusrikkamad. Süvenedes Kirikus teenimisse, olen tundnud nii Jumala kõigeväelist väge kui ka Tema õrna halastust.

Lendurina olen ma puudutanud taevast. Kiriku liikmena olen tundnud end taeva embuses.

Ajuti tunnen ma igatsust juhikabiinis istuda. Kuid Kirikus vendade ja õdede kõrval teenimine korvab selle vähimagi vaevata. Ülev rahu ja rõõm, mis üha suurenevad, kui selles tähtsas aates ja töös väikest osa täita, on miski, millest ei tahaks maailmas mingi hinna eest ilma jääda.

Täna on meil siin koos tohutul hulgal preesterluse hoidjaid. Meil on püha rõõm ja eriline võimalus teenida Issandat ja oma ligimesi, anda endast parim selle ülla aate nimel ning olla teistele toeks ja ehitada Jumala kuningriiki.

Me teame ja mõistame, et preesterlus on Jumala igavene vägi ja volitus. Seda definitsiooni on kerge peast öelda. Kas me aga oma sõnade tähendust ka mõistame? Lubage mul korrata: preesterlus on Jumala igavene vägi ja volitus.

Mõelge sellele! Preesterluse kaudu lõi Jumal taevad ja maa ning valitseb nende üle.

Selle väe kaudu lunastab ja ülendab Ta oma lapsi, et tuua „inimesele surematus ja igavene elu”⁴.

Preesterlus on prohvet Joseph Smithi selgituse järgi „kanal, mille kaudu Kõigeväeline alustas oma hiilguse ilmutamist selle maa loomise alguses ja mille kaudu Ta jätkuvalt ilmutab end inimlastele tänase päevani ning mille kaudu Ta teeb teatavaks oma eesmärgid aegade lõpuni”⁵.

Meie kõigeväeline Taevaisa on usaldanud preesterluse volituse meile – surelikele, kes on definitsiooni järgi vigadega ja ebatäiuslikud. Ta annab meile volituse tegutseda Tema nimel Tema laste päästmiseks. Selle suure väega on meil volitus jutlustada evangeeliumi, viia läbi päästvaid talitusi, aidata ehitada Jumala kuningriiki maa peal ning õnnistada ja teenida oma peresid ja ligimesi.

See on meile antud püha preesterlus.

Preesterlust ega ühtegi sellega seotud kohustust ei saa osta ega käsutada. Preesterluse väe kasutamist ei saa mõjutada, kallutada, sundida ei positsiooni, vara ega mõjujõuga. See on vaimne vägi, mis toimib taeva reeglite järgi. See saab alguse meie kõigi suurelt Taevaselt Isalt. Selle preesterluse väge saab valitseda ja juhtida üksnes õigemeelsuse, mitte iseteadlikkuse põhimõtteid järgides.⁶

Kristus on kogu tõelise preesterluse volituse ja väe allikas maa peal.⁷ See on Tema töö, milles meil on eriline võimalus kaasa lüüa. „Ja ükski ei saa aidata selles töös, ilma et ta oleks alandlik ja täis armastust, omades usku, lootust ja ligimesearmastust, olles mõõdukas kõigis asjades, mis iganes tema hoolde usaldatakse.”⁸

Me ei tegutse omakasu nimel, vaid tahame pigem teisi teenida ja toetada. Meie juhtimine ei põhine jõukasutusel, vaid „veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel”⁹.

Kõigeväelise Jumala preesterlus on väärilistele meestele kättesaadav kõikjal, kus nad olla võivad, vaatamata nende esivanematele ja tagasihoidlikele oludele lähimas või kaugeimas maailma paigas. Selle saab rahata ja ei ühegi maise hinna eest. Muistset prohvet Jesajat parafraseerides võib vee juurde tulla igaüks, kes janu tunneb, ning tulla ja süüa saab ilma rahata!¹⁰

Ja tänu Jeesuse Kristuse, meie Päästja igavesele ja hoomamatule lepitusele saab Jumala preesterlus olla käeulatuses ka siis, kui oled minevikus komistanud või vääritu olnud. Meeleparanduse vaimselt selitava ja puhastava protsessi kaudu saate „tõusta ja särada”¹¹. Tänu meie Päästja ja Lunastaja piiritule andestavale armastusele võite te tõsta oma silmad, saada puhtaks ja vääriliseks ning saada õigemeelseteks ja üllasteks Jumala poegadeks – Kõigeväelise Jumala pühima preesterluse väärilisteks kandjateks.

Ma olen veidi kurb nende pärast, kes ei taju ega hinda preesterluse imet ja privileegi. Nad on nagu lennureisijad, kes kulutavad aega pähklipaki suuruse üle torisedes, samas kui nad kõrgel pilvede kohal läbi õhu lendavad. Muistsed kuningad oleksid andnud selle eest kogu oma vara, kui saanuks seda kordki kogeda ja järele proovida!

Vennad! Meie õnnistus on suurepärasest preesterluse väest ja volitusest alandlikult osa saada. Tõstkem oma silmad ja vaadakem, märgakem ja võtkem seda võimalust sellisena, nagu see tegelikult on.

Õigemeelse, armastusest ajendatud ja pühendunud preesterluses teenimise kaudu kogeme, mida järgnev ilmutus tegelikult tähendab: „Ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid ümber teie, et teid toetada.”¹²

Võtkem omaks preesterluse ime ja privileeg ning saagem sellest aru. Võtkem vastu kohustused ja armastagem neid, mida meil täita palutakse nii kodus kui ka ükskõik kui suurtes või väikestes Kiriku üksustes. Saagem üha õigemeelsemaks ja pühendunumaks ning teenigem preesterluses üha enam. Leidkem rõõmu preesterluses teenimisest!

Kõige paremini saame seda teha siis, kui rakendame teadmiste, kuulekuse ja usu põhimõtteid.

See tähendab, et meil tuleb tunda preesterluse õpetust, mis on kirjas ilmutatud Jumala sõnas, ja see omaks võtta. Meie jaoks on tähtis mõista lepinguid ja käske, mille alusel preesterlus toimib.¹³

Seejärel olgem targad ja tegutsegem nende teadmiste järgi järjepidevalt ja väärikalt. Kui kuuletume Jumala seadustele, hoiame oma mõtted ja keha kontrolli all ning viime oma teod vastavusse prohvetite õpetatud õigemeelsete tegevusplaanidega, tunneme preesterluses teenimisest rõõmu.

Ja lõpuks, süvendagem oma usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Võtkem enda peale Tema nimi ja pühendugem iga päev taas jüngrirajale. Saagu meie usk tegudest täiuslikuks.¹⁴ Jüngritena saame sammhaaval täiuslikumaks, kui teenime oma perekonda, ligimesi ja Jumalat.

Kui teenime preesterluses kogu südamest, väest, meelest ja jõust, lubatakse meile kõige ülevamaid teadmisi, rahu ja vaimseid ande. Kui austame püha preesterlust, austab Jumal meid ja me võime „seista laitmatuna Jumala ees viimsel päeval”¹⁵.