Kus on sinu telk?

Joseph Smith hüüdis Libertys vangis olles suures hingeahastuses: „Oo Jumal, kus sa oled? Ja kus on sinu telk, mis varjab sinu peidupaika?”¹ Paljud meist tunnevad hingeahastuses, et Jumal on kaugel. Telk, mis tundub jumaliku abi meist ära lõikavat, ei kata mitte Jumalat, vaid mõnikord hoopis meid. Jumal pole kunagi peidus. Mõnikord varjame end hoopiski meie, kui seame endale sihte ja eesmärke, mis meid Jumalast eemale viivad. See võib tekitada tunde, et Ta on kauge ja kättesaamatu. Tunne, et telk varjab Jumala, tekib siis, kui asetame oma soovid esikohale, selle asemel et Temale alistudes lausuda: „Sinu tahtmine sündigu.”² Miski ei takista Jumalal meid nägemast ja meiega suhtlemast. Probleem on selles, et meie ei taha Teda kuulata ega nõustuda Tema tahte ja Tema ajastusega.

Tunne, et oleme lahutatud Jumalast, kaob, kui muutume Tema ees laste sarnaseks. See pole kerge maailmas, kus teiste inimeste arvamus meie tegusid mõjutab. Aga see aitab meil tunda ära tõe, et Jumal on meie lähedal, teab meid ega peida ennast kunagi oma ustavate laste eest.

Minu kolmeaastane tütretütar näitas üles süütuse ja alandlikkuse väge Jumalaga suhtlemisel. Tüdruk käis koos perega Brigham City templi avatud uste päeval Utah’s. Ta vaatas selles ilusas ehitises ringi ja küsis: „Emme, kus Jeesus on?” Ema selgitas, et tal pole võimalik Jeesust templis näha, küll aga võib ta tunda Teda oma südames. Eliza mõtles hoolega ema sõnade üle ning tundus jäävat rahule. „Jeesus läks kedagi aitama,” tegi ta järelduse.

Eliza arusaamu ega mõistmist ei seganud ega tõkestanud ükski telk. Jumal on tema lähedal ja tema tunneb ennast Jumala lähedal. Ta teadis, et tempel on Issanda koda, ning mõistis, et ülestõusnud ja hiilgusega rüütatud Jeesusel Kristusel on keha ning Ta saab olla vaid ühes kohas korraga.³ Kui Ta pole hetkel oma kojas, siis peab Ta Eliza arusaamist mööda olema kusagil mujal. Sellest, mida ta Päästja kohta teadis, mõistis ta, et Jeesus on arvatavasti kusagil tegemas head oma Isa laste heaks. Oli selge, et ta lootis näha Jeesust mitte kui imet, mis kinnitaks Tema olemasolu, vaid sellepärast, et ta armastas Teda.

Vaim andis tema lapselikule meelele ja südamele lohutava teadmise, mida me kõik vajame ja soovime. Jeesus Kristus elab, tunneb meid, vaatab meie üle ning hoolib meist. Rasketel, üksildastel või segadusttekitavatel hetkedel ei pea me Jeesust Kristust nägema, et teada, et Ta mõistab meid, et Tema eesmärk on meid õnnistada.

Ma tean omast käest, et me võime kogeda sedasama, mida koges Eliza – kuigi me pole enam kaugeltki lapsed. Esimestel ametisoleku aastatel töötasin ma palju, et tagada endale alaline ametikoht Standfordi ülikoolis. Arvasin, et olen loonud enda ja oma pere jaoks hea elu. Me elasime mu naise vanemate naabruses heas rajoonis. Maailma standardite järgi olin edukas. Siis sain pakkumise Kirikult lahkuda Californiast ja asuda tööle Ricksi Kolledžisse Idaho osariigis Rexburgis. Minu ametialased eesmärgid oleksid võinud muutuda telgiks ja lahutada mind armastavast Isast, kes teadis minust paremini, mis mind tulevikus ees ootab. Aga ma olin õnnistatud teadmisega, et igasugune ametialane ja perekondlik edu on kingitus Jumalalt. Ma põlvitasin lapse kombel, et küsida nõu, mida peaksin tegema. Ma kuulsin oma sisimas vaikset häält, mis ütles: „See on minu kool.” Polnud ühtegi telki, mis oleks mind lahutanud Jumalast. Alistusin usu ja alandlikkusega Tema tahtele ning tundsin Tema hoolt ja lähedust.

Minu tööaastad Ricksi Kolledžis, mil otsisin Jumala tahet ja järgisin seda, hoidsid minust eemal telgi, mis oleks takistanud Jumalal minu elus aktiivselt osaleda. Püüdes teha Tema tööd, tundsin, et olen Talle lähedal, tajusin, et Ta teab minu tegemistest ning hoolib sügavalt minu õnnest. Aga just nagu Standfordis hakkasid ka siin tükkima esile maised argumendid. Üks neist oli ahvatlev tööpakkumine, mis mulle tehti, kui olin pea viis aastat Ricksi Kolledži dekaanina töötanud. Ma kaalusin seda pakkumist, palvetasin selle üle ning arutasin seda isegi Esimese Presidentkonnaga. Nad vastasid soojalt ja otsekoheselt, kuid vähimagi selgesõnalise juhatuseta. President Spencer W. Kimball kuulas ära minu kirjelduse heast tööpakkumisest, mille olin suurkorporatsioonilt saanud, ning ütles: „Hal, see tundub olevat suurepärane võimalus! Ning kui me sind vajame, teame, kust sind leida.” Jah, nemad oleksid teadnud, kust mind leida, aga minu soov ametialaselt edeneda oleks võinud tekitada telgi, mis oleks teinud Jumala leidmise minu jaoks raskemaks ning Tema kutsete kuulamise ning järgimise keerulisemaks.

Mu naine, kes tajus mu kõhklusi, tundis, et me ei peaks Ricksi Kolledžist lahkuma. Ma ütlesin talle, et see on jäämiseks küllaldane põhjus, aga ta andis mulle tarka nõu, et peaksin ootama omaenda ilmutust. Palvetasin uuesti. Seekord sain juhised, mis anti edasi minu mõtetes: „Ma lasen sul jääda Ricksi Kolledžisse veel mõneks ajaks.” Minu isiklikud ambitsioonid oleksid varjanud mu eest reaalsuse ning teinud raskeks ilmutuse saamise.

Kolmkümmend päeva pärast seda, kui olin saanud ilmutuse järjekordne tööpakkumine tagasi lükata ja Ricksi Kolledžisse edasi jääda, murdus selles piirkonnas Tetoni tamm. Jumal teadis, et tamm murdub ja et sajad inimesed vajavad abi. Ta laskis mul otsida nõu ja andis mulle loa jääda Ricksi Kolledžisse. Ainult Tema teadis kõiki põhjuseid, miks minu teenimine kolledžis ja Rexburgis jätkuvalt oluline oli. Nii olin ma seal, et sagedaste palvete kaudu teada saada, mida Taevaisa tahab, et ma teeksin nende inimeste heaks, kelle kodud ja elud olid kahjustada saanud. Töötasin koos teiste inimestega tundide viisi, et puhastada kodusid mudast ja veest. Mu soov teada ja täita Tema tahet andis mulle võimaluse oma hinge avardada.

See on näide sellest, kuidas me takistame iseendal mõistmast Jumala tahet või tundmast Tema armastust. Me ei saa jääda kindlaks oma ajagraafikule, kui Issanda oma sellest erineb. Ma arvasin, et olin veetund küllalt aega oma teenistuses Rexburgis ja tahtsin kiiresti edasi liikuda. Mõnikord kui püüame järgida oma ajagraafikut, ähmastab see meie teadmist, millised on Tema soovid meie osas.

Liberty vanglas palus prohvet Joseph Smith, et Issand karistaks neid, kes Kiriku liikmeid Missouri osariigis taga kiusasid. Ta palvetas, et kohtumõistmine oleks kindel ja kiire. Aga Issand vastas, et „ei möödu palju aastaid”⁴, kui Ta tegeleb nende Kiriku vaenlastega. Õpetuse ja Lepingute 121. osa 24. ja 25. salmis ütleb Ta:

„Vaata, minu silmad näevad ja teavad kõiki nende tegusid, ja mul on varuks kiire kohtumõistmine omal ajal nende kõigi jaoks;

sest igale inimesele on määratud aeg vastavalt tema tegudele.”⁵

Me kõrvaldame telgi, kui tunneme ja palvetame „Sinu tahtmine sündigu” ja „Sündigu see Sinu enda ajal”. Tema aeg peaks olema piisav, sest me teame, et Ta tahab ainult parimat.

Ühel mu miniatest oli aastaid tunne, nagu oleks Jumal ta telgiga ümbritsenud. Ta oli noor kolme lapse ema, kelle soov oli rohkem lapsi saada. Pärast kahte nurisünnitust muutusid tema palved ahastavaks. Pärast mitmeid viljatuid aastaid tundis ta kiusatust anda vaba voli vihale. Kui tema noorim laps kooli läks, näis tühi kodu otsekui irvitavat tema üle, sest ta oli soovinud pühenduda emadusele. Sama tundusid tegevat ka tuttavate planeerimata või lausa soovimatud rasedused. Ta tundis ennast kui truu ja pühendunud Maarja, kes ütles: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja.”⁶ Kuigi need sõnad tulid tal südamest, ei kuulnud ta vastust.

Lootes tõsta naise tuju, kutsus abikaasa ta endaga kaasa ärireisile Californiasse. Kui mees oli koosolekutel, jalutas naine mööda tühja kaunist randa. Süda lõhkemise äärel, palvetas ta valjusti. Esimest korda ei palunud ta last, vaid jumalikku kohustust. Ta lausus: „Taevane Isa. Ma annan sulle kogu oma aja, näita mulle, kuidas peaksin selle täitma.” Ta väljendas oma valmisolekut viia oma pere kuhu iganes vaja. See palve tõi kaasa ootamatu rahutunde. Kindlat vastust, mida ta saada igatses, küll ei tulnud, kuid esimest korda aastate jooksul rahustas see tema südant.

See palve kõrvaldas telgi ta ümbert ning avas taevaluugid. Kahe nädala pärast sai ta teada, et ootab last. Uus laps oli vaid aastane, kui mu poeg ja minia kutsuti misjonile. Kuna minia oli lubanud minna ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida vaja, heitis ta kõrvale hirmud ning viis oma lapsed võõrsile. Misjonil olles sünnitas ta veel ühe lapse. See juhtus misjonäride vahetumise päeval.

Just nagu see noor naine alistus taeva tahtele, on oluline eemaldada vaimne telk, mille me vahel ise enda ümber püstitame. See ei tähenda, et vastused meie palvetele tuleksid kohe.

Aabrahami süda näis õigemeelne olevat ammu enne seda, kui Saara Iisaki sünnitas ning nad tõotatud maa pärisid. Taeval oli muid eesmärke, mis enne ellu viia. Need polnud üksnes Aabrahami ja Saara usu kasvatamine, vaid ka neile igavikuliste tõdede õpetamine, mida nad jagasid teistega nende jaoks pikal ja keerulisel teekonnal. Issanda viivitused tunduvad tihti pikad, mõned kestavad isegi terve eluaja. Aga need on alati mõeldud meid õnnistama. Need pole mõeldud selleks, et me üksildust, kurbust või kannatamatust tunneksime.

Kuigi Tema ajastus ei ühti alati meie omaga, võime olla kindlad, et Issand peab oma lubadustest kinni. Kui mõni teist tunneb, et Temani on raske jõuda, siis ma tunnistan, et tuleb päev, mil me kõik Teda näost näkku kohtame. Just nagu praegu pole midagi, mis takistaks meil Teda nägemast, ei teki tulevikus ühtegi takistust, mis ei laseks Temal näha meid. Me kõik seisame isiklikult Tema ees. Nii nagu mu lapselaps soovime ka meie näha Jeesust Kristust juba praegu, aga meie kindel taaskohtumine Temaga kohtujärje ees on meeldivam, kui teeme enne kõiki asju, mis muudavad Ta meile sama lähedaseks, nagu meie oleme Talle. Teda teenides muutume Tema sarnaseks ning tunneme, et oleme Talle järjest lähedasemad, kuni saabub päev, mil miski meid enam ei lahuta.

Liikumine Jumala suunas on järjekestev. Päästja õpetas: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest.”⁷ Seejärel lausus Ta:

„Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu;

ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mind vaatama; ma olin vangis, ja te tulite mu juure.

Siis vastavad õiged temale: Issand, millal me nägime sind näljasena ja söötsime sind, või millal janusena ja jootsime sind?

Millal me nägime sind võõrana ja võtsime sind vastu, või alasti ja riietasime sind?

Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juure?

Siis vastab kuningas ja ütleb neile: Tõesti, ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud.”⁸

Kui teeme seda, mida Tema tahab, et Tema Isa lastele teeksime, näeb Issand selles heategu Tema enda vastu. Nii tunneme ennast Talle lähemal ning kogeme Tema armastust ja heakskiitu. Aja jooksul muutume Tema sarnaseks ning ootame kohtupäeva rõõmsa ootusärevusega.

Telk, mis tundub varjavat teid Jumala eest, võib olla hoopiski hirm inimeste arvamuse ees, kuigi selle asemel peaks valitsema soov teisi teenida. Päästja ainuke eesmärk oli aidata inimesi. Paljud teist on nagu minagi tundnud hirmu läheneda kellelegi, keda olete solvanud või kes on teile haiget teinud. Kuid ma olen näinud, et Issand pehmendab aja jooksul südamed, sealhulgas ka minu südame. Seega julgustan teid minema Issanda nimel kellegi juurde, et vaatamata hirmule pakkuda armastust ja andestust. Ma luban, et kui teete seda, tunnete Päästja armastust nii selle inimese vastu kui ka enese vastu ning see ei tule kaugelt. See väljakutse võib tabada teid perekonnas, oma kogukonnas või hoopiski kusagil kaugel.

Kui õnnistate teisi Issanda nimel, näeb Ta seda ning tasub selle eest. Kui teete seda piisavalt tihti, tunnete, kuidas teie loomus Jeesuse Kristuse lepituse kaudu muutub. Te ei tunne ennast mitte ainult Talle lähemal, vaid tunnete ka, kuidas muutute Talle järjest sarnasemaks. Kui te siis ühel päeval Temaga kohtute – ja ühel päeval kohtume Temaga kõik –, siis tunnete just nagu Moroni, kes ütles: „Ja nüüd, ma jätan kõigiga hüvasti. Ma lähen varsti puhkama Jumala paradiisi, kuni mu vaim ja keha taas ühinevad ja mind tuuakse võidukalt esile läbi õhu, et kohata teid suure Jehoova, nii elavate kui ka surnute Igavese Kohtumõistja meeldiva kohtujärje eest. Aamen.”⁹

Ma tunnistan, et kui me teenime usu, alandlikkuse ning sooviga täita Jumala tahet, on suure Jehoova kohtujärg meeldiv. Me näeme oma armastavat Isa ja Tema Poega just nagu nemad näevad meid praegu – täiusliku selguse ning täiusliku armastusega. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.