Imekaunid hommikud

Neljapäeva hommikul kohtus Jeesus oma jüngritega Jeruusalemmas ülemises toas, et tähistada paasapüha. Mehed, kes Temaga ühinesid, ei teadnud siis veel, et kunagi hakatakse seda einet kutsuma viimaseks õhtusöömaajaks. Nad oleksid nutnud, kui oleksid seda teadnud ja selle tähendust mõistnud.

Seevastu mõistis nende Õpetaja väga hästi, et peagi on käes katsumused Ketsemanis ja Kolgatal. Peagi olid saabumas maailma ajaloo pimedaimad tunnid, kuid sellest hoolimata ütles Jeesus oma jüngritele: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Jh 16:33)

Me elame praegu heitlikul ja ebakindlal ajal. Issand nimetas seda aega ettekuulutuses Eenokile „pahelisuse ja kättemaksu päevade[ks]” (Ms 7:60). Ees võivad oodata katsumusterohked ja rasked ajad, siiski on meil põhjust ka rõõmustamiseks, sest elame viimasel ajajärgul, mil Jumal on taastanud maa peale oma Kiriku ja kuningriigi, tehes ettevalmistusi oma Poja naasmiseks.

Juhataja Boyd K. Packer rääkis kord oma lastelastest ja üha rahutumast maailmast, kus nad elavad. Ta ütles: „Oma elu jooksul näevad nad paljusid asju juhtumas. Mõned neist asjadest panevad proovile nende julguse ja tugevdavad usku. Kuid kui nad otsivad palvemeelselt abi ja juhatust, antakse neile vägi nende vaenulike asjade üle.”

Hiljem ütles ta: „Mida aeg edasi, seda kiiremini mandutakse moraalsete väärtuste osas, mis peaksid tsivilisatsiooni ülal hoidma. Sellele vaatamata ei karda ma tulevikku” (Do Not Fear. – Ensign või Liahona, mai 2004, lk 77–78).

Vennad ja õed, me ei pea tulevikku kartma, lootust kaotama ega sellepärast vähem rõõmustama, sest Jumal on ju meiega. Esimeste ülestähendatud nõuannete hulgas, mis Jeesus andis äsja Galileas kutsutud apostlitele, oli kahesõnaline manitsus: „Ära karda!” (Lk 5:10) Ta kordas seda nõuannet oma teenimise ajal palju kordi. Päästja on öelnud oma pühadele tänapäeval: „Olge rõõmsad ja ärge kartke, sest mina, Issand, olen teiega ja seisan teie kõrval” (ÕL 68:6).

Issand seisab oma Kiriku ja inimeste kõrval ning kaitseb neid kuni oma tulekuni. Siionis ja selle vaiades valitseb rahu, sest Ta on kuulutanud: „Kokkukogunemine Siioni maale ja selle vaiadesse võiks olla kaitseks ja varjupaigaks tormi ja raevu eest, kui see valatakse lahjendamata kujul välja kogu maa peale” (ÕL 115:6).

Kirik on oma liikmete jaoks nagu kaitsevall. Kuigi selle maailma olud võivad aeg-ajalt muutuda väga ärevusttekitavaks, leiavad ustavad viimse aja pühad Siioni vaiadest varju. Issand on määranud, et kivi, mis on mäest lahti murtud ilma käte abita, veereb edasi, kuni see on täitnud terve maa (vt Tn 2:31–45; ÕL 65:2). Ja inimlik jõud ei suuda seda peatada, kuna see on Jumala töö ja Jeesus Kristus on selle nurgakivi.

Prohvet Nefi nägi nägemuses, et viimsetel päevadel laskub Jumala Talle vägi „lepingurahva peale” ja nad on „relvastatud õigemeelsuse ja Jumala väega suures auhiilguses” (1Ne 14:14).

Igaüks meist ja meie pere võib olla relvastatud Jumala väega, mis on kaitseks, kui jääme vaid ustavaks Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikule ja laseme Vaimul olla meie teejuht. Võivad saabuda katsumused, me ei pruugi mõista kõike, mis juhtub meiega ja meie ümber. Kuid kui me alandlikult, vaikselt Issandat usaldame, annab Ta meile juhatust ja jõudu igas raskuses, millega silmitsi seisame. Kui meie ainus eesmärk on olla Tema meele järgi, õnnistab Ta meid sügava sisemise rahuga.

Taastamise alguspäevil said Kiriku liikmetele osaks tõsised katsumused. President Brigham Young on tolle aja kohta öelnud: „Mäletan, et kui olime rahvajõukudest ümbritsetud, kui surm ja häving ähvardas igal sammul, tundsin ma ennast oma vaimus sama rõõmsana [ja] hästi kui praegu. Tulevikuväljavaated võisid paista sünged ja tumedad, kuid ma ei ole kunagi selles evangeeliumis näinud hetke, mil ma ei oleks teadnud, et lõpptulemus tuleb tõele kasuks” (Teachings of Presidents of the Church: Brigham Young, 1997, lk 357).

Minu misjonikaaslane Paul oli inimene, kes säras alati rõõmust. Olles väikese lapse isa, haigestus ta polüskleroosi. Hoolimata sellele järgnenud raskustest püüdis ta teisi rõõmsalt ja heatujuliselt edasi teenida. Kord sisenes ta esimest korda ratastooliga minu kabinetti ja ütles: „Elu saab uue hoo, kui saad elektrilise ratastooli!” Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas ta mõned aastad enne oma surma sõitis oma ratastoolis, hoides kõrgel olümpiatõrvikut, kui sajad inimesed rõõmustasid. Nagu see alati põlev leek, ei tuhmunud Pauli usk elutormis.

Käies Brigham Youngi Ülikoolis, elasin samas majas mitme noormehega. Minu toakaaslane Bruce oli kõige optimistlikum inimene, keda olen eales kohanud. Me ei kuulnud teda kunagi kellegi või millegi kohta midagi negatiivset ütlemas ja tema kohalolek tõstis alati kõigi meeleolu. Ta oli rõõmus, sest usaldas Päästjat ja Tema evangeeliumi.

Ühel külmal talvepäeval kõndis mu teine sõber Tom ülikoolilinnakus. Kell oli alles 7 hommikul ning linnak oli inimtühi ja pime. Oli tuuline ja tuiskas lund. „Milline kohutav ilm,” mõtles Tom. Pimeduses ja lumesajus edasi kõndides kuulis ta kedagi laulmas.

Otse loomulikult tuli lumesajust nähtavale meie alati optimistlik sõber Bruce. Käed taeva poole õieli, laulis ta üht laulu Broadway muusikalist „Oklahoma”: „Oo, küll on võrratu hommik! Oo, küll on võrratu päev! Ületab mure me hinge, kaua veel elama jääb!” (Richard Rodgers ja Oscar Hammerstein II. Oh, What a Beautiful Morning, 1943)

Sellest ajast saadik on see reibas hääl pimedas tormis saanud mulle selle sümboliks, mida usk ja lootus tegelikult tähendavad. Isegi pimenevas maailmas võime meie, viimse aja pühad, rõõmsalt laulda, teades, et taevaväed on Jumala Kiriku ja rahvaga. Võime rõõmustada teadmisest, et ees ootab kaunis hommik – tuhandeaastase rahuriigi koidik, mil Jumala Poeg tõuseb idast ja valitseb taas maad.

Ma mõtlen ka kahele teisele imekaunile hommikule maailma ajaloos. 1820. aastal läks Ameerika Ühendriikides New Yorgi osariigis Palmyras ühel imekaunil hommikul noormees Joseph Smith metsasallu ja langes palves põlvili. Vastuseks sellele palvele ilmusid Isa ja Poeg, juhatades sisse aegade täiuse ajajärgu ja Jeesuse Kristuse Kiriku taastamise maa peale.

Veel üks imekaunis hommik koitis ligi 2000 aastat tagasi väljaspool Jeruusalemma linnamüüri. Pole kahtlustki, et sel ülestõusmispüha hommikul paistis päike eriti eredalt. Mõned naised läksid külastama aiahauda, lootes võida nende ristilöödud Issanda keha. Kaks inglit kohtusid nendega ja kuulutasid: „Miks te elavat otsite surnute juurest? Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!” (Lk 24:5–6)

Ma tunnistan Jeesuse Kristuse võidust patu ja surma üle. Ma tunnistan meie Igavese Isa armulikust plaanist ja Tema igavesest armastusest. Vaadakem igal hommikul üles tõustes usus taevasse ja öelgem: „Oo, küll on võrratu hommik!” See on minu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.