Neli tiitlit

President Dieter F. Uchtdorf

Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas


Tahaksin rääkida neljast tiitlist .. mis võivad meil aidata tuvastada meie isiklikke rolle Jumala igaveses plaanis ja meie potentsiaali preesterluse hoidjatena.

Mu kallid vennad ja armastatud sõbrad! Mu süda täitub tänulikkuse ja rõõmuga koos teiega olles. Ma kiidan teid, isad ja vanaisad, kes te olete oma pojad ja pojapojad kaasa võtnud. Ma õnnitlen teid, noored mehed, et olete teinud valiku täna siin olla. See on teie jaoks õige koht. Ma loodan, et te tunnete vendlust, mis meid ühendab, ja ma palvetan, et te leiaksite kuuluvust, tuge ja sõprust siin, oma vendade hulgas.

Meie, mehed, määratleme ennast mõnikord tiitlitega. Paljudel meist on mitu tiitlit, millest igaüks ütleb midagi tähtsat meie identiteedi kohta. Näiteks kirjeldavad mõned tiitlid meie rolle perekonnas, nagu poeg, vend, abikaasa ja isa. Teised tiitlid kirjeldavad meie ametit maailmas, nagu doktor, sõdur või oskustööline. Ja mõned kirjeldavad meie positsiooni Kirikus.

Täna tahaksin rääkida neljast tiitlist, mis kehtivad kõigi preesterluse hoidjate kohta kogu maailmas – tiitlid, mis võivad meil aidata tuvastada meie isiklikke rolle Jumala igaveses plaanis ja meie potentsiaali preesterluse hoidjatena Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus.

Taevaisa poeg

Üks tiitel, mis meid kõiki määratleb kõige põhilisemal viisil, on Taevaisa poeg. Ükspuha kes me oleme või mida me elus teeme, ei tohi me kunagi unustada, et oleme otseses mõttes Jumala vaimulapsed. Me olime Tema lapsed, enne kui siia maailma tulime, ja me jääme tema lasteks igavesti. See põhitõde peaks muutma seda, kuidas me vaatame ennast, oma õdesid ja vendi ning elu ennast.

Kahjuks ei ela meist keegi päris selle tiitli kohaselt, „sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest”.1

Vahel võib olla heidutav teada, mida Jumala pojaks olemine tähendab ja ikkagi mitte suuta selle kohaselt elada. Vastasele meeldib neid tundeid ära kasutada. Saatanale meeldiks, kui te ennast oma jumaliku potentsiaali asemel oma pattude järgi määratleksite. Vennad, ärge kuulake teda.

Me oleme kõik näinud väikelast kõndima õppimas. Ta teeb väikese sammu ja tuigub. Ta kukub. Kas me pahandame selle katse üle? Muidugi mitte. Milline isa karistaks väikelast kukkumise pärast? Me julgustame, plaksutame ja kiidame, kuna iga väikese sammuga saab laps rohkem oma vanemate sarnaseks.

Vennad! Võrreldes Jumala täiuslikkusega oleme meie vaevu enamat kui ekslikud väikelapsed. Kuid meie armastav Taevaisa soovib, et me saaksime rohkem Tema sarnaseks ja, kallid vennad, see peaks olema ka meie igavikuline eesmärk. Jumal mõistab, et me ei saavuta täiuslikkust hetkega, vaid üks samm korraga.

Ma ei usu, et Jumal pani paika reeglid ja käsud ainult selleks, et näha meid läbi kukkumas, et Ta võiks meid siis karistada. Ma usun Taevasesse Isasse, kes on armastav, hooliv ja kes rõõmustab meie iga püüdluse üle püsti seista ja Tema poole astuda. Isegi kui me komistame, innustab Ta meid mitte meelt heitma – mitte kunagi all andma või meile määratud teenistusväljalt põgenema –, koguma julgust, leidma oma usu ja uuesti proovima.

Meie Taevaisa juhendab oma lapsi ja tihtipeale saadab nähtamatut taevast abi neile, kes soovivad järgida Päästjat.

Jeesuse Kristuse jünger

See viib meid teise, meile kõigile ühise tiitli juurde: kõiki, kes siiralt Kristust järgida püüavad, kutsutakse Tema jüngriteks. Kuigi me teame, et keegi meist ei ole täiuslik, ei kasuta me seda tõsiasja, et vähendada oma ootusi, elada allpool oma eesõigusi, viivitada oma meeleparandusega või keelduda saamast paremaks, täiuslikumaks meie Õpetaja ja Kuninga järgijaks.

Pidage meeles, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik ei ole ehitatud täiuslike meeste ja naiste jaoks, keda surelikud kiusatused ei mõjuta, vaid pigem on see rajatud inimestele nagu teie ja mina. Ja see on ehitatud meie Päästja Issanda Jeesuse Kristuse kaljule,2 kelle lunastuse kaudu võime saada puhtaks ning saada „pühade kaaskodanik[eks] ja Jumala kodakondse[teks]”.3

Ilma Jeesuse Kristuse lepituseta oleks elu tupikusse suunduv tee, ilma igasuguse tulevikulootuseta. Lepitusega on elu õilis, inspireeriv kasvu ja arengu teekond, mis viib igavesse ellu meie Taevaisa juurde.

Kuigi lepitus aitab meil kõigil saada rohkem Kristuse sarnaseks, ei muuda see meid kõiki ühesuguseks. Vahel ei tee me vahet isikupära erinevuste ja patu vahel. Vahel teeme isegi vea, arvates, et kuna keegi on meist erinev, ei ole ta Jumalale meelepärane. Sedalaadi mõtlemine paneb mõnda arvama, et Kirik soovib luua iga liikme sama vormi järgi – et kõik peaksid ühtemoodi välja nägema, tundma, mõtlema ja käituma. See on vastuolus Jumala geeniusega, kes lõi iga mehe oma vennast erinevaks, iga poja oma isast erinevaks. Isegi identsed kaksikud ei ole identsed oma isikupära ja vaimse identiteedi poolest.

Samuti on see vastuolus Jeesuse Kristuse Kiriku kavatsuse ja eesmärkidega, mis tunnustavad ja kaitsevad kõigi Jumala laste moraalset valikuvabadust – kõigi selle kaugele ulatuvate tagajärgedega. Jeesuse Kristuse jüngritena oleme ühtsed oma tunnistuses taastatud evangeeliumist ja meie pühendumises Jumala käskude pidamisele. Kuid me oleme erinevad meie kultuuriliste, sotsiaalsete ja poliitiliste vaadete poolest.

Kirik edeneb, kui me kasutame ära seda mitmekülgsust ja julgustame üksteist oma andeid arendama ja kasutama, et tõsta ja tugevdada oma kaasjüngreid.

Vennad! Jüngriks olemine on elukestev rännak meie Päästjat järgides. Meie metafoorilisel teekonnal Petlemmast Kolgatale on meil palju võimalusi oma teekond pooleli jätta. Vahetevahel tundub, et teekond nõuab meilt rohkem kui me soovisime. Kuid preesterluse meestena peab meil olema julgust järgida meie Lunastajat, isegi kui rist tundub liigraske kanda.

Igal sammul, mille me Jumala Poega järgides astume, meenutatakse meile, et me ei ole veel täiuslikud. Kuid olgem kindlad ja muutumatud jüngrid. Ärgem andkem alla. Olgem ustavad oma lepingutele. Ärgem kunagi kaotagem silmist oma Eestkostjat ja Lunastajat, üks ebatäiuslik samm korraga Tema poole astudes.

Hingede ravija

Vennad! Kui me tõesti järgime Issandat Jeesust Kristust, peame omaks võtma kolmanda tiitli − hingede ravija. Meid, kes oleme pühitsetud Jumala preestrlusse, on kutsutud praktiseerima „ravimiskunsti”.4

Meie töö on ehitada üles, parandada, tugevdada, tõsta ja terveks teha. Meie ülesanne on järgida Päästja eeskuju ja jõuda nendeni, kes kannatavad. Me „leina[me] koos nendega, kes leinavad .. ja tröösti[me] neid, kes vajavad tröösti”.5 Me seome kinni kannatanute haavad. Me „abista[me] nõrku, tõsta[me] käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda[me] nõrkenud põlvi”.6

Koduõpetajatena oleme ravijad. Preesterluse juhtidena oleme ravijad. Isade, poegade ja abikaasadena peaksime olema pühendunud ravijad. Ühes käes on meil pudel pühitsetud õli haigete õnnistamiseks ja teises käes on meil leivapäts näljaste toitmiseks; ja oma südames kanname Jumala rahutoovat sõna, „mis parandab haavatud hinge”.7

See on meie esimene ja kõige tähtsam vastutus preesterluse hoidjatena – ja see käib nii Aaroni kui ka Melkisedeki preesterluse hoidjate kohta. Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium õnnistab elusid, mitte vaid siis, kui me sellesse usume, vaid veelgi enam, kui me selle järgi elame. Evangeeliumi põhimõtete rakendamisel tõstetakse üksikisikuid ja tugevdatakse peresid. See on meie eesõigus ja vastutus, mitte ainult neist asjadest rääkida, vaid neid ka elus rakendada.

Päästja on imetegija. Tema on suur Ravija. Ta on meie eeskuju, meie valgus isegi pimedaimatel hetkedel, ja Ta näitab meile õiget teed.

Järgigem Teda! Täitkem oma rolli ja saagem ravijateks, teenides Jumalat ja meie ligimesi.

Igavese elu pärija

Neljas tiitel, mida me kõik jagame, toob meid tagasi meie nimekirja esimese tiitli juurde – Taevaisa poegadena oleme kõige selle pärijad, mis Temal on.

„Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.

Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.”8

Mõtelge selle üle, mu armsad vennad. Me oleme Kristuse kaaspärijad.

On see siis loogiline, et paljud meist veedavad nii palju oma väärtuslikku aega, mõtteid, vahendeid ja energiat, ajades taga prestiiži või maailma rikkust või lõbustust uuematest ja lahedamatest elektroonilistest vidinatest?

Issand on andnud meile jumaliku lubaduse, et „kes on ustavad, nii et nad saavad need kaks preesterlust, .. suurendavad oma kutset, .. võtavad vastu minu, ütleb Issand; .. ja see, kes võtab vastu minu, võtab vastu minu Isa; .. seepärast antakse temale kõik, mis on minu Isal”.9

Minu mõttevõime ei suuda ette kujutada kõike, mida see lubadus sisaldab. Kuid ma tean, et see on suurejooneline, see on jumalik, see on igavene ja on väärt kõiki pingitusi selles elus.

Teades seda, kuidas on võimalik, et me ei osale vabatahtlikult ja rõõmsalt Issanda ja oma ligimese teenimises ega täida oma kohustusi Jumala preesterluses?

See on kõige õilsam töö, mis paneb proovile meie meeled ja pingutab meie kõiki võimeid. Kas me soovime näha taevaid avanemas ja tunnistada Püha Vaimu õhutusi meile teed näitamas? Siis võtke kätte oma sirp ja asuge selle suure töö kallale, selle eesmärgi nimel, mis on palju suurem kui meie.

Jumala ja meie ligimeste teenimine paneb meid proovile ja muudab meid millekski suuremaks, kui me ise võimalikuks pidasime.

Ehk arvate, et teid pole vaja – et teiega ei arvestata, teid ei taheta, et te olete eikeegi.

Ma siiralt vabandan, kui ükski preesterluse hoidja ennast niiviisi tunneb. Teie Taevaisa kohe kindlasti arvestab teiega ja tahab teid. Ta armastab teid. Ja ma kinnitan teile, et meie Kirik vajab teid.

Kas te ei tea, et „Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid”?10

Ehk on tõsi, et me oleme nõrgad. Ehk ei ole me targad ega tugevad. Kuid kui Jumal meie kaudu töötab, ei suuda keegi ega miski meile vastu seista.11

See on põhjus, miks teid vajatakse. Teil on anda teie enda isiklik eriline panus ja Jumal suudab seda panust vägevalt suurendada. Teie võime kaasa aidata ei sõltu teie kutsest Kirikus. Teie teenimisvõimalused on lõputud. Kui te ootate kõrvalridades, siis innustan teid osalema.

Ärge oodake mingit kutset, enne kui hakkate Jumala kuningriigi ehitamisele kaasa aitama. Preesterluse hoidjana on teid juba tööle kutsutud. Uurige iga päev jumalasõna, palvetage iga päev Taevaisa poole, võtke omaks taastatud evangeeliumi põhimõtted, tänage Jumalat ja paluge Tema juhatust. Siis elage õpitu kohaselt, esiteks oma peres, kuid ka kõigis oma elu situatsioonides.

Suure Helilooja sümfoonias on teil mängida oma osa – laulda teie oma noodid. Kui te neid ei esita, siis mängib sümfoonia kindlalt edasi. Kuid kui te tõusete ja liitute kooriga ja lasete Jumala väel läbi enese töötada, näete, kuidas avanevad „taevaluugid” ja Ta „kalla[b] teile õnnistust küllastuseni”.12 Tõuske oma tõelise potentsiaalini Jumala poegadena ja te võite saada headuse väeks oma peres, oma kodus, oma kogukonnas, oma riigis ja tõesti ka maailmas.

Ja selle käigus, kui te „kaota[te] oma elu” teisi teenides,13 te kasvate ja arenete, kuni saate „täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda”.14 Siis olete valmis pärima koos Kristusega kõik, mis teie Isal on.

Te olete Jumalale tähtsad

Mu kallid vennad! Mu kallid sõbrad! Te olete tähtsad. Te olete armastatud. Teid vajatakse. See töö on õige. Preesterlus, mida teil on au kanda, on tõepoolest Jumalast.

Mu palve on, et kui te mõtisklete väärilise preesterluse hoidja paljude tiitlite üle, avastate te oma seljatagant jumaliku tuule, mis teid üha kõrgemale tõstab, suure pärandi poole, mis teie Taevaisal teie jaoks varuks on. Ma jätan teile selle õnnistuse ja oma tunnistuse Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.

Show References

  1.  

    1. Rm 3:23.

  2.  

    2. Vt Hl 5:12

  3.  

    3. Ef 2:19.

  4.  

    4. Lord, I Would Follow Thee. Hymns, lk 220.

  5.  

    5. Vt Mo 18:9.

  6.  

    6. ÕL 81:5.

  7.  

    7. Jb 2:8.

  8.  

    8. Rm 8:16−17.

  9.  

    9. ÕL 84:33, 35:37−38.

  10.  

    10. 1Kr 1:27.

  11.  

    11. Vt Rm 8:31.

  12.  

    12. Ml 3:10.

  13.  

    13. Mt 16:25.

  14.  

    14. Ef 4:13.