Kuulekus toob õnnistusi

President Thomas S. Monson


Me saame teadmise tõest ja vastused oma suurimatele küsimustele, kui oleme kuulekad Jumala käskudele.

Mu kallid vennad ja õed, ma olen väga tänulik, et saan olla täna koos teiega. Ma palun teie usku ja et te palvetaksite minu eest, kui ma kasutan siin seda võimalust teile kõneleda.

Mehed ja naised on läbi aegade otsinud teadmisi ja arusaamist surelikust elust, oma kohast ja eesmärkidest, aga ka sellest, kuidas leida rahu ja õnne. Igaüks meist on selliste otsingutega tegelenud.

Need teadmised ja arusaamine on kättesaadavad kogu inimkonnale. Need peituvad igavestes tõdedes. Õpetuse ja Lepingute 1. osa 39. salmist loeme: „Sest vaata, ja ennäe, Issand on Jumal ja Vaim annab tunnistust, ja tunnistus on tõene ning tõde püsib igavesest ajast igavesti.”

Üks luuletaja on kirjutanud:

„Elu alus on ta ja kõik algab just siit.
Kuigi taevad kaovad ja maailm nüüd purskab veel tuld,
siiski tõde jääb muutumata.”1

Mõned võivad küsida: „Kust sellist tõde leida ja kuidas me selle ära tunneme?” Prohvet Joseph Smithi kaudu Ameerika Ühendriikides Kirtlandis 1833. aasta mais antud ilmutuses kuulutas Issand:

„Tõde on teadmine asjadest, nii nagu need on ja nagu need olid ja nagu need saavad olema. ..

Tõe Vaim on Jumalast ..

ja ükski inimene ei saa täiust, kui ta ei pea kinni tema käskudest.

See, kes peab kinni [Jumala] käskudest, saab tõde ja valgust, kuni ta saab tões hiilgavaks ja ta tunneb kõiki asju.”2

Milline suurepärane lubadus! „See, kes peab kinni [Jumala] käskudest, saab tõde ja valgust, kuni ta saab tões hiilgavaks ja ta tunneb kõiki asju.”

Praegusel valgustatud ajajärgul, mil evangeeliumi täius on taastatud, ei pea me tõde otsides purjetama üle tundmatute merede ega rändama tähistamata teedel. Armastav Taevane Isa on määranud ära meie kursi ja andnud eksimatu juhise – nimelt kuulekuse. Me saame teadmise tõest ja vastused oma suurimatele küsimustele, kui oleme kuulekad Jumala käskudele.

Me õpime kuulekust kogu elu. Alguses, kui me oleme alles väikesed, annavad need, kes meie eest hoolitsevad, meile juhiseid ja panevad paika reeglid, mis tagavad meie turvalisuse. Elu oleks meie kõigi jaoks lihtsam, kui me neid reegleid kuulekalt täidaksime. Paljud meist õpivad kogemuste najal siiski ära, et tark on olla kuulekas.

Kui ma olin laps, elas meie pere suviti juuli algusest septembri alguseni suvilas, mis asus Utah’s Provo kanjonis Vivian Parkis.

Minu parimaks sõbraks nende kanjonis veedetud muretute päevade ajal oli Danny Larsen, kelle perel oli samuti Vivian Parkis suvila. Iga päev uitasime me temaga selles poiste paradiisis ringi, püüdsime ojast ja jõest kala, korjasime kive ja muid aardeid, matkasime, ronisime ning lihtsalt nautisime igat päeva, tundi ja minutit.

Ühel hommikul otsustasime Dannyga, et kutsume õhtul kõik oma sõbrad, kes kanjonis elavad, lõkketulele. Pidime selleks vaid lähedalasuval põllul platsi ette valmistama ja sõbrad sinna kokku kutsuma. Juunikuine rohi põllul oli kuiv ja torkiv – sel moel ei kõlvanud põld lõkketegemiseks kohe mitte. Asusime kõrgeks kasvanud rohtu käsitsi ära katkuma, et saaksime suure, puhta, ringikujulise platsi. Sikutasime ja tirisime, kuis jõud lubas, pihku aga jäid vaid väikesed kuivanud umbrohutuustid. Mõistsime, et selle töö tegemiseks kulub meil kogu päev ning meie jõud ja entusiasm hakkasid raugema.

Ja siis tuli minu kaheksaaastasesse pähe mõte, mis tundus olevat täiuslik. Ütlesin Dannyle: „Me peame selle rohu lihtsalt põlema panema! Me põletame rohu sisse ringi!” Danny oli kohe nõus ja ma jooksin meie suvilasse tikkude järele.

Et keegi teist nüüd ei arvaks, et meil, 8-aastastel poisikestel, oli lubatud tikke kasutada, siis ütlen kohe, et nii Dannyl kui minul oli tikkude kasutamine ilma täiskasvanute juuresolekuta keelatud. Meid mõlemaid oli korduvalt tule eest hoiatatud. Aga ma teadsin, kus meil kodus tikke hoitakse ja me pidime põllu puhtaks saama. Hetkegi mõtlemata jooksin koju ja haarasin mõned tikud, jälgides hoolikalt, et keegi seda ei näeks. Peitsin tikud kiiresti taskusse.

Jooksin Danny juurde tagasi. Olin elevil, et minu taskus on lahendus meie probleemile. Mäletan, et mõtlesin, et tuli levib ainult nii kaugele kui meil tarvis ja siis kustub see mingil imekombel iseenesest ära.

Kraapsasin tiku vastu kivi ja panin juunikuise kuiva rohu põlema. See süttis, nagu oleks olnud bensiiniga üle valatud. Esialgu olime Dannyga rohu kadumist vaadates rõõmsad, kuid peagi sai meile selgeks, et tuli ei kustu iseenesest. Mõistes, et ei suuda tule peatamiseks midagi teha, sattusime paanikasse. Kurjakuulutavad leegid hakkasid kuiva rohtu napsates mäest ülespoole ronima, seades ohtu männid ja kõik muu, mis nende teele ette jäi.

Lõpuks polnud meil muud valikut kui joosta abi järele. Peagi jooksid kõik Vivian Parki mehed ja naised, kes said, märgade kotiriidest kottidega edasi-tagasi ja püüdsid leeke materdades summutada. Möödus mitu tundi, enne kui viimased hõõguvad söeraasud kustutatud said. Vanad männid olid päästetud, samuti kodud, milleni leegid oleksid võinud jõuda.

Saime Dannyga tol päeval mitu valusat, kuid tähtsat õppetundi. Olulisim neist oli see, kui tähtis on olla kuulekas.

On olemas reeglid ja seadused, mis tagavad meile füüsilise turvalisuse. Ka on Issand andnud meile juhised ja käsud, mis aitavad tagada meie vaimse turvalisuse, et võiksime edukalt ringi liikuda selles sageli ohtlikus surelikkuses ja naasta lõpuks meie Taevase Isa juurde.

Sajandeid tagasi kuulutas Saamuel julgelt põlvkonnale, kellel oli ammuseks tavaks ohverdada loomi: „Sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.”3

Käesoleval ajajärgul on Issand prohvet Joseph Smithile ilmutanud, et Ta nõuab „südant ja teenistusvalmis meelt; ja teenistusvalmis ja kuulekas sööb neil viimsetel päevadel Siioni maa head ja paremat”.4

Nii muistsed kui kaasaja prohvetid teadsid ja teavad, et ilma kuulekuseta päästmist ei tule. Nefi kuulutas: „Ma lähen ja teen seda, mida Issand on käskinud.”5 Kuigi teiste usk ja kuulekus lõi kõhklema, ei jätnud Nefi kunagi tegemata seda, mida Issand tal teha palus. Selle tulemusena on õnnistatud loendamatuid põlvkondi.

Liigutav on Aabrahami ja Iisaki lugu kuulekusest. Aabrahamil pidi olema väga valus olla Jumalale kuulekas ja viia oma armas Iisak Morija maale, et ta seal põletusohvriks tuua. Kas suudame ette kujutada, kui raske pidi olema Aabrahami süda, kui ta kindlaksmääratud koha poole liikus. Milline äng pidi vaevama tema keha ja muserdama tema hinge, kui ta sidus Iisaki kinni, asetas altarile ja tõstis noa, et teda tappa. Ta kuuletus Issanda käsule vankumatu usu ja täieliku usaldusega. Milline õndsus pidi haarama Aabrahami ja rõõmustama tema südant, kui ta kuulis: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainust poega!”6

Aabraham oli läbi katsutud ja proovile pandud ning tänu tema ustavusele ja kuulekusele andis Issand talle selle hiilgava lubaduse: „Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!”7

Kuigi meil ei paluta tõestada oma kuulekust nii dramaatilisel ja südantlõhestaval viisil, nõutakse kuulekust ka meilt.

President Joseph F. Smith kuulutas 1873. aasta oktoobris: „Kuulekus on taeva esimene seadus.”8

President Gordon B. Hinckley on öelnud: „Viimse aja pühade õnn, viimse aja pühade rahu, viimse aja pühade areng, viimse aja pühade õitseng, ning selle rahva igavene pääste ja ülendus sõltub Jumala nõuannete kuulekast järgimisest.”9

Kuulekus on prohvetite tunnusmärk. See on andnud neile läbi aegade jõudu ja teadmisi. On oluline, et mõistaksime, et ka meil on õigus sellele jõu ja teadmiste allikale. Kui kuuletume Jumala käskudele, on see tänapäeval hõlpsasti kättesaadav meile kõigile.

Olen aastate jooksul tundnud lugematul hulgal inimesi, kes on olnud iseäranis ustavad ja kuulekad. Nad on olnud mulle õnnistuseks ja inspiratsiooniks. Lubage mul rääkida kahest sellisest inimesest.

Walter Krause oli kõikumatu Kiriku liige, kelle pere elas pärast Teist maailmasõda Ida-Saksamaal. Hoolimata raskustest, mida tal tuli kogeda seoses tol maal valitsenud oludega, oli vend Krause mees, kes armastas ja teenis Issandat. Ta täitis ustavalt ja kohusetundlikult kõiki talle antud ülesandeid.

Teine mees, Johann Denndorfer, oli ungarlane, kes liitus Kirikuga Saksamaal ja sai 1911. aastal 17-aastasena ristitud. Varsti pärast seda naasis ta Ungarisse. Pärast Teist maailmasõda selgus, et ta oli omaenda kodumaal Debreceni linnas praktiliselt vang. Ka Ungari rahvalt oli võetud nende vabadus.

Vend Walter Krause, kes ei tundnud vend Denndorferit, sai ülesandeks olla tema koduõpetaja ja teda korrapäraselt külastada. Vend Krause helistas oma koduõpetuse kaaslasele ja ütles talle: „Meile on tehtud ülesandeks külastada vend Johann Denndorferit. Kas sa saaksid sel nädalal minuga kaasa tulla, et temaga kohtuda ja evangeeliumi sõnumit jagada?” Ja lisas veel: „Vend Denndorfer elab Ungaris.”

Kaaslane küsis jahmunult: „Millal me teele asume?”

„Homme,” vastas vend Krause.

„Millal me tagasi tuleme?” küsis kaaslane.

Vend Krause vastas: „No nii umbes nädala pärast – kui me pääseme tagasi.”

Kaks koduõpetuse kaaslast asusid teele vend Denndorferi juurde. Nad sõitsid rongi, seejärel bussiga Saksamaa kirdeosast Ungarisse Debreceni. See oli pikk reis. Vend Denndorferi juures polnud koduõpetajad käinud sõja algusest saadik. Nähes nüüd Issanda teenijaid, oli ta ülimalt tänulik, et nad olid tulnud. Algul keeldus ta neid kättpidi tervitamast. Selle asemel läks ta oma magamistuppa ja võttis väikese kapi sahtlist karbi, kus oli tema aastate pikku kogutud kümnis. Ta andis kümnise oma koduõpetajate kätte ja ütles: „Nüüd olen ma täitnud oma kohustuse Jumala ees. Nüüd olen ma vääriline Issanda teenijate kätt suruma!” Vend Krause rääkis mulle hiljem, et ta oli sõnatu, kui mõtles sellele, et see ustav vend, kellel polnud mitmeid aastaid Kirikuga mingit kontakti, oli kuulekalt ja korrapäraselt võtnud oma kasinast sissetulekust 10 protsenti, et maksta ära oma kümnis. Ta oli kogunud seda raha teadmata, millal või kas üldse avaneb kunagi võimalus see ära maksta.

Vend Walter Krause suri üheksa aastat tagasi 94-aastasena. Ta teenis ustavalt ja kuulekalt kogu oma elu. Ta oli inspiratsiooniks mulle ja kõigile, kes teda tundsid. Kui tal paluti midagi teha, ei kahelnud ta, ei nurisenud ega puigelnud vastu.

Mu vennad ja õed, kuulekus on selle elu suur proovilepanek. Issand on öelnud: „Paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib.”10

Päästja kuulutas: „Sest kõik, kes tahavad saada minu käest õnnistust, peavad püsima selles seaduses, mis selle õnnistuse jaoks määrati, ning selle tingimustes, mis seati enne maailma rajamist.”11

Pole suuremat näidet kuulekusest, kui seda on meie Päästja. Tema kohta ütles Paulus:

„Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas.

Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad.”12

Päästja näitas täiusliku elu ja austusega püha missiooni vastu tõelist armastust Jumala vastu. Ta ei olnud kunagi suureline. Ta polnud kunagi uhkusest puhevil. Ta polnud kunagi ebalojaalne. Ta oli alati alandlik. Ta oli alati siiras. Ta oli alati kuulekas.

Olgugi et Teda kiusas meisterpetis, nimelt kurat, olgugi et 40 päeva ja 40 ööd kestnud paastumine oli ta füüsiliselt nõrgaks teinud ja Tal oli nälg ning kurat tegi Talle kõige ihaldusväärsemaid ja ahvatlevamaid ettepanekuid, andis Jeesus meile jumaliku eeskuju kuulekusest, keeldudes kõrvale kalduma sellest, mille Ta teadis olevat õige.13

Vaeveldes Ketsemanis agoonias, kus Ta elas läbi sellist piina, et Ta higi oli kui verepisarad, mis voolasid maha,14 oli Ta eeskujuks kuulekast Pojast, öeldes: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära; ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!”15

Nii, nagu Päästja juhendas oma varaseid apostleid, juhendab Ta ka sind ja mind: „Järgi sina mind!”16 Kas me oleme valmis kuuletuma?

Me võime saada teadmisi, mida otsime, vastuseid, mida ihkame, ja jõudu, mida soovime, et seista silmitsi tänapäeva keerulise ja muutuva maailma raskustega, kui kuuletume meeleldi Issanda käskudele. Tsiteerin taas Issanda sõnu: „See, kes peab kinni tema käskudest, saab tõde ja valgust, kuni ta saab tões hiilgavaks ja ta tunneb kõiki asju.”17

Ma palvetan alandlikult, et meid õnnistataks rikkaliku tasuga, mis on kuulekatele lubatud. Jeesuse Kristuse, meie Issanda ja Päästja nimel, aamen.

Näita viited

  1.  

    1. Mis on tõe hind? Kiriku lauluraamat, lk 31.

  2.  

    2. ÕL 93:24, 26–28.

  3.  

    3. 1Sm 15:22.

  4.  

    4. ÕL 64:34.

  5.  

    5. 1Ne 3:7.

  6.  

    6. 1Ms 22:12.

  7.  

    7. 1Ms 22:18.

  8.  

    8. Joseph F. Smith. Discourse. – Deseret News, 12. nov 1873, lk 644.

  9.  

    9. Gordon B. Hinckley. If Ye Be Willing and Obedient. – Ensign, dets 1971, lk 125.

  10.  

    10. Ab 3:25.

  11.  

    11. ÕL 132:5.

  12.  

    12. Hb 5:8–9.

  13.  

    13. Vt Mt 4:1–11.

  14.  

    14. Lk 22:44.

  15.  

    15. Lk 22:42.

  16.  

    16. Jh 21:22.

  17.  

    17. ÕL 93:28.