Kuulekus seadusele on vabadus

Möödunud jõulude ajal sain erilise kingituse, millega seonduvad mitmed mälestused. Kingi tegi mulle minu õetütar. Ta leidis selle asjade hulgast, mis olid jäänud meie pere vanasse koju pärast seda, kui abiellumise järel sealt välja kolisin. Kingituseks oli väike pruun raamat, mida ma käes hoian. Sellised raamatud anti viimse aja pühadest ajateenijatele, kes Teise maailmasõja ajal armeesse läksid. Minu jaoks isiklikult oli see kui kingitus president Heber J. Grantilt ning tema nõuandjatelt J. Reuben Clark nooremalt ja David O. McKaylt.

Raamatu alguses on nende kolme prohveti poolt kirjutatud: „Armeeteenistusega seotud sündmused ei luba meil olla sinuga pidevas kontaktis, ei otse ega isikliku esindaja kaudu. Paremuselt järgmine võimalus on anda sulle sellisel hulgal kaasaja ilmutusi ja Jumala põhimõtete selgitusi, mis annavad sulle, kus sa ka poleks, uut lootust ja usku, aga samuti Vaimult lohutust, tröösti ja rahu.”¹

Tänapäeval oleme teistsuguses sõjas. See on sõda ilma relvadeta. See on mõtete, sõnade ja tegude sõda. Seda sõda peetakse patuga. Me vajame rohkem kui kunagi varem, et meile tuletatakse meelde käskusid. Ilmalikkus on tunginud meie igapäevaellu ning paljud selle tõekspidamised ja tavad on otseses vastuolus nendega, mida oleme saanud Issandalt endalt Tema laste hüvanguks.

Esimese Presidentkonna kirjale järgneb väikeses pruunis raamatus teenistuses olevatele meestele mõeldud eessõna pealkirjaga „Kuulekus seadusele on vabadus”. Eessõnas tõmmatakse paralleele sõjaseaduse, mis „on kõigi heaks, kes on teenistuses”, ja jumaliku seaduse vahele.

Seal on kirjas: „Ka universumis, mida juhib Jumal, on oma seadus – kõikehaarav, igavene seadus koos õnnistuste ja muutumatute karistustega.”

Eessõna lõpusõnad keskenduvad Jumala seadusele kuuletumisele: „Kui soovite naasta oma lähedaste juurde püstipäi, .. kui tahate olla mees ja elada õnnelikult – siis kuuletuge Jumala seadusele. Sellega suurendate neid hindamatuid vabadusi, mida läbi raskuste kaitsete, teise vabadusega, mille ahelas teised võivad olla, vabadusega patust, sest tõesti „kuulekus seadusele on vabadus.””²

Miks tundus fraas „kuulekus seadusele on vabadus” mulle sel hetkel nii õige olevat? Miks tundub see praegu meie kõigi kohta käivat?

Ehk on see nii seepärast, et meile on ilmutatud teadmisi surelikkusele eelnevast elust. Me teame, et kui Jumal, Igavene Isa, esitas meile aegade alguses oma plaani, tahtis Saatan seda plaani muuta. Ta ütles, et lunastab kogu inimkonna. Ükski hing poleks kaduma läinud ja Saatan oli kindel, et ta suudab oma ettepaneku teoks teha. Kuid selleks tuli maksta vastuvõetamatut hinda – hävitada tuli inimese valikuvabadus, mis oli ja on Jumala antud and (vt Mo 4:1–3). President Harold B. Lee on selle anni kohta öelnud: „Peale elu enda on valikuvabadus Jumala suurim and inimkonnale.”³ Seega polnud see üldsegi väike asi, et Saatan eiras inimese valikuvabadust. Tegelikult sai sellest peamine asi, mille üle taevas peetud sõjas võideldi. Võiduga taevases sõjas võideti inimestele valikuvabadus.

Kuid Saatan ei andnud alla. Tal oli varuplaan, plaan, millega ta alustas Aadama ja Eeva ajal – kiusata mehi ja naisi, peamiselt selleks, et tõestada, et me pole Jumala antud valikuvabaduse andi väärt. Saatanal on mitmeid põhjusi teha seda, mida ta teeb. Kõige kaalukam neist on ehk kättemaks, aga ta tahab ka muuta mehed ja naised sama õnnetuks kui ta ise. Keegi meist ei tohiks kunagi alahinnata seda, kui väga soovib Saatan edu saavutada. Tema roll Jumala igaveses plaanis loob „kõigis asjades .. vastandlikkus[e]” (2Ne 2:11) ja paneb meie valikuvabaduse proovile. Iga valik, mille teie ja mina teeme, paneb meie valikuvabaduse proovile. Kas valime kuulekuse või sõnakuulmatuse Jumala käskudele, on tegelikult valik „vabaduse ja igavese elu” ning „vangistuse ja surma” vahel.

Seda olulist õpetust õpetatakse selgesõnaliselt 2. Nefi 2. peatükis: „Mispärast, inimesed on vabad vastavalt lihale ja neile on antud kõik asjad, mis on inimesele otstarbekad. Ja nad on vabad, et valida vabadust ja igavest elu kõikide inimeste suure Vahemehe kaudu või valida vangistus ja surm vastavalt kuradi vangistusele ja väele, sest tema püüab teha kõik inimesed sama õnnetuks, nagu ta ise on” (2Ne 2:27).

Mitmes mõttes on see maailm kogu aeg olnud sõjas. Ma usun, et kui Esimene Presidentkond saatis mulle mu väikese pruuni raamatu, olid nad rohkem mures suurema sõja kui Teise maailmasõja pärast. Ma usun ka, et Esimene Presidentkond lootis, et see raamat on selles suures sõjas – sõjas patu vastu – usukilbiks Saatana ja tema armee vastu, ning tuletab mulle meelde, et pean elama Jumala käskude järgi.

Üheks mõõdupuuks, mille järgi end mõõta ja eelnevate põlvkondadega võrrelda, on kümme vanimat inimestele teadaolevat tõekspidamist – kümme käsku. Suurele osale tsiviliseeritud maailmast, eriti juutidele ja kristlastele, on kümme käsku olnud kõige aktsepteeritumaks seaduste koguks ja kõige kauem kestnud mõõdupuuks hea ja kurja vahel.

Minu arvates võetakse nelja kümnest käsust tänapäeval sama tõsiselt kui varem. Meie kultuuriruumis põlatakse ja mõistetakse hukka tapmine, varastamine ja valetamine ning me usume endiselt, et lastel on vanemate ees kohustused.

Ülejäänud kuuest käsust on meie ühiskonna igapäevaelus peaaegu loobutud.

• Kui maised eelistused on mingiks näitajaks, siis on meil kindlasti „muud Jumalad”, kelle me oleme tõelisest Jumalast ettepoole asetanud.

• Me teeme kuulsustest, elustiilidest, rikkusest ning mõnikord isegi asjadest või esemetest ebajumalaid.

• Me kasutame Jumala nime ebasündsal viisil, küll appi hüüdes, küll vandudes.

• Me kasutame hingamispäeva ära kõige suuremate spordiürituste, kõige suuremate meelelahutusprogrammide, kõige vilkama ostlemise tarbeks, praktiliselt kõigeks muuks kui Jumala kummardamiseks.

• Me suhtume abieluvälistesse seksuaalsuhetesse kui ajaviitesse ja meelelahutusse.

• Ja himustamisest on saanud täiesti tavaline elustiil (vt 2Ms 20:3–17).

Kõikidel ajajärkudel on prohvetid hoiatanud kahe kõige tõsisema käsu rikkumise eest: need käivad tapmise ja abielurikkumise kohta. Ma näen selle kahe olulise käsu enesestmõistetavust – usku, et elu on privileeg Jumalalt ja meie füüsilised kehad, sureliku elu templid, peaksid olema sigitatud piirides, mis Jumal on seadnud. Inimesele, kes asendab Jumala seadused oma reeglitega, on nii elu andmine kui võtmine suurim jultumus ja patt.

Sellisel halvustaval suhtumisel abielusse on tõsised tagajärjed peredele – perede tugevus on ärevusttekitavalt palju kahanenud. See toob ühiskonnale korvamatut kahju. Ma näen siin otsest põhjust ja mõju. Loobudes kohustusest ja truudusest oma abielupartneri vastu, kaovad ära sidemed, mis ühiskonda koos hoiavad.

Käskudega seoses on kasulik meeles pidada, et need on targa, kõiketeadva Taevase Isa armastusest lähtuvad nõuanded. Tema eesmärgiks on meie igavene õnn ja Tema käsud on teekaart, mille Ta meile on andnud, et võiksime pöörduda tagasi Tema juurde. See on ainuke tee igavese õnne juurde. Mida tähendavad kodu ja pere igavese õnne peale mõeldes? Minu väikese pruuni raamatu 141. leheküljel seisab: „Tõepoolest, meie taevas on veidi enam kui meie kodude peegeldus igavikku”.⁴

Õpetust perekonnast ja kodust on jõuliselt ja täie selgusega korratud väljaandes „Perekond: Läkitus maailmale”. Seal kuulutatakse perekonna igavesest olemusest ja selgitatakse selle seost templitööga. Läkituses kuulutatakse ka seadusest, millel perede igavene õnn rajaneb, nimelt „püha sigitusjõudu tuleb kasutada ainult mehe ja naise vahel, kes on seaduslikult abielus”.⁵

Jumal ilmutab oma prohvetitele, et on olemas kõlbelised põhitõed. Patt jääb alati patuks. Sõnakuulmatus Issanda käskude vastu jätab meid alati ilma Tema õnnistustest. Maailm muutub pidevalt ja dramaatiliselt, kuid Jumal, Tema käsud ja lubatud õnnistused ei muutu. Nad on vääramatud ja muutumatud. Mees ja naine saavad endale valikuvabaduse kui Jumala anni, kuid nende vabadus ja sellest tulenevalt nende igavene õnn sõltuvad kuulekusest Jumala seadustele. Alma ütles oma eksiteele sattunud pojale Koriantonile: „Pahelisus ei ole kunagi olnud õnn” (Al 41:10).

Evangeeliumi täiuse taastamise päevil ilmutas Issand meile taas meile lubatud õnnistusi, kui oleme Tema käskudele kuulekad.

Õpetuse ja Lepingute 130. osast loeme:

„On olemas seadus, mis on tagasivõetamatult otsustatud taevas enne selle maailma rajamist, millel põhinevad kõik õnnistused.

Ja kui me saame Jumalalt mõne õnnistuse, tuleb see kuulekuse tõttu sellele seadusele, millel see õnnistus põhineb” (ÕL 130:20–21).

Kindlasti ei ole pühakirjades ühtki õpetust väljendatud resoluutsemalt kui Issanda käskude muutumatust ja nende seost meie isikliku, pere ja ühiskonna õnne ja heaoluga. On olemas kõlbelised põhitõed. Sõnakuulmatus Issanda käskude vastu jätab meid alati Tema õnnistustest ilma. Need asjad ei muutu.

Maailmas, kus ühiskonna kõlbeline kompass korralikult ei tööta, on Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium alati vankumatu, samuti ei peaks vankuma selle kogudused ja vaiad, selle pered ja ka üksikud inimesed. Me ei tohiks valida, millise käsu pidamine tundub meile tähtis, vaid peaksime tunnustama kõiki Jumala käske. Peame seisma kindlana ja vankumatuna, uskuma Issanda järjekindlusesse, usaldama täielikult Tema lubadusi.

Olgem alati valguseks mäe otsas, eeskujuks käskude pidamisel, mis ei ole kunagi muutunud ja ei muutugi. Just nagu see väike raamat julgustas viimse aja pühadest ajateenijaid püsima sõja ajal kõlbeliselt kindlatena, olgem meie selles viimse aja sõjas majakaks kogu maale ja eriti Jumala lastele, kes otsivad Tema õnnistusi. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.