Isiklik rahu − tasu õigemeelsuse eest

Hiljutised kogemused on pannud mind mõtisklema õpetuse üle rahust ja eriti Jeesuse Kristuse rolli üle meie abistamises kestva isikliku rahu saavutamisel.

Viimase paari kuu jooksul aset leidnud kaks sündmust on mind sügavalt emotsionaalselt mõjutanud. Esiteks kõnelesin ma kuueaastase Emile Parkeri matustel, kes kaotas oma elu koos 25 teise inimesega, kelle hulgas oli 19 väikest last, Connecticuti osariigis Newtownis toimunud traagilises tulistamises. Ma leinasin koos tema perega ja nägin, kui paljud olid oma rahu kaotanud. Nägin, kui palju jõudu ja usku on tüdruku vanematel Robert ja Alissa Parkeril.

Teiseks kohtusin ma tuhandete ustavate Kiriku liikmetega Elevandiluurannikul Abidjani¹ linnas. See prantsuse keelt kõnelev Lääne-Aafrika riik on kogenud majandusraskusi, sõjaväelist riigipööret ja kahte hiljutist kodusõda, mis lõppesid 2011. aastal. Kuid siiski ma tunnetasin nende olekus teatud rahu.

Tihti leiavad aset sündmused, mis röövivad meilt rahu ja suurendavad meie haavatavust.

Kes suudaks unustada 2001. aasta 11. septembri kurje rünnakuid erinevates paikades Ameerika Ühendriikides. Sellised sündmused meenutavad meile, kui kiiresti on võimalik hävitada rahu- ja turvatunnet.

Meie vanim poeg ja tema naine, kes ootas esimest last, elasid kolme kvartali kaugusel Maailma Kaubanduskeskusest New York Citys, kui lennuk põhjapoolsesse torni lendas. Nad läksid oma kortermaja katusele ja vaatasid õudusega vaatepilti, mida nad pidasid mõneks kohutavaks õnnetuseks. Siis nägid nad teist lennukit lõunapoolsesse torni lendamas. Kohe mõistsid nad, et see ei olnud õnnetus, ja arvasid, et Manhattani lõunaosa on rünnaku all. Kui lõunapoolne torn kokku kukkus, mattus nende kortermaja tolmupilvesse, mis Manhattani lõunaosas maha sadas.

Segaduses nähtu üle ja mures edasiste rünnakute pärast, läksid nad ohutumasse piirkonda ja seejärel Manhattani vaia kirikuhoonesse Lincolni keskuses. Kui nad sinna jõudsid, avastasid nad, et kümned Manhattani lõunaosa liikmed olid teinud sama otsuse vaiakeskusesse koguneda. Nad helistasid, et meid oma sealviibimisest teavitada. Ma tundsin kergendust, et nad ei olnud ohus, kuid ei olnud nende asupaiga üle üllatunud. Tänapäeva ilmutus õpetab, et Siioni vaiad on kaitseks ja „varjupaigaks tormi ja raevu eest, kui see valatakse lahjendamata kujul välja kogu maa peale”.²

Neil ei olnud üle nädala võimalik naasta oma korterisse ja nad olid vapustatud süütute inimeste surma üle, kuid nad ei saanud püsivaid kahjustusi.

Nende sündmuste üle mõtiskledes olen saanud sügava õpetuse erinevusest ülemaailmse rahu ja isikliku rahu vahel.³

Päästja sünni ajal kiitsid taevased väed Jumalat ja kuulutasid: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”⁴

On kurbusega täheldatud, et isegi igavikuliselt olulisel Jumala Poja sünnile järgnenud ajaperioodil laskis kuningas Heroodes tappa Petlemmas süütuid imikuid.⁵

Valikuvabadus asub õnneplaani kesksel kohal. See võimaldab armastust, ohverdust, isiklikku kasvu ja kogemusi, mida on vaja meie igaveseks edenemiseks. Valikuvabadus laseb samuti sündida kogu valul ja kõigil kannatustel, mida me surelikkuses kogeme, isegi kui seda põhjustavad meile mõistmatud asjad ja teiste laastavad halvad valikud. Sõda Taevas peeti meie sureliku valikuvabaduse üle ja on oluline mõistmaks Päästja teenimist maa peal.

Nagu on kirjutatud Matteuse 10. peatükis, õpetas Päästja kahtteist ja tunnistas, et Tema misjon ei saavuta surelikus elus ülemaailmset rahu. Apostlitel kästi jätta oma rahu vääriliste majade peale, mida nad külastasid, kuid neid hoiatati, et nad lähevad „huntide keskele .. ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast: Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse.”⁶ Salmis 34 tehakse märkimisväärne kuulutus: „Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale.”⁷ On selge, et ülemaailmset rahu ei olnud maa peal Kristuse maise teenimise ajal ega ka praegu.

Õpetuse ja Lepingute eessõnas õpetab Issand mitut väga tähtsat põhimõtet. Rääkides inimestest, kes meelt ei paranda, öeldakse, et Tema Vaim (Kristuse Vaim), mis antakse igale inimesele, kes tuleb maailma,⁸ „ei heitle inimesega alati”.⁹ Samuti „rahu võetakse ära maa pealt”.¹⁰ Prohvetid on kuulutanud, et rahu on tõepoolest maa pealt ära võetud.¹¹ Lutsiferi ei ole veel aheldatud ja ta kasutab oma võimu selles maailmas.¹²

Kõikjal leiduvate heade inimeste taevalik püüdlus on alati olnud ja on edaspidi rahu maailmas. Me ei tohi selle eesmärgi saavutamisel kunagi alla anda. Kuid president Joseph F. Smith õpetas: „Maailma ei saa tulla rahu ja armastuse vaim, .. kuni inimkond võtab vastu Jumala tõe ja Jumala sõnumi .. ning tunnustab Tema jumalikku väge ja volitust.”¹³

Me siiralt loodame ja palume, et saabuks ülemaailmne rahu, kuid sellist rahu, mis on lubatud õigemeelsuse palgaks, saavutatakse ainult üksikisikute ja peredena. See rahu on Päästja misjoni ja lepitava ohverduse and.

Seda põhimõtet on tabavalt jäädvustatud Õpetuses ja Lepingutes: „Vaid õppige, et see, kes teeb õigemeelsuse tegusid, saab oma tasu, nimelt rahu selles maailmas, ja igavese elu tulevases.”¹⁴

President John Taylor õpetas, et rahu ei ole mitte ainult ihaldusväärne, vaid „see on Jumala and”.¹⁵

Rahu, millele ma viitan, ei ole ainult ajutine rahu. See on kestev sügav õnn ja vaimne rahulolu.¹⁶

President Heber J. Grant kirjeldas Päästja rahu järgmisel viisil: „Tema rahu leevendab meie kannatust, ravib meie murtud südame, eemaldab meie viha, tekitab meie rinnas armastuse ligimeste vastu ja valab meie hinge üle rahu ja õnnega.”¹⁷ Mu kohtumistel Emilie Parkeri vanematega nägin ma, et Päästja rahu on leevendanud nende kannatusi ja aitab ravida nende murtud südant. On märkimisväärne, et kohe pärast tulistamist väljendas vend Parker andestust kurjategija vastu. Nagu ütles president Grant, võib Päästja rahu „[eemaldada] meie viha”. Kohtumõistmine kuulub Issandale.

Elevandiluuranniku pühad leidsid oma maal toimuva kodusõja perioodil rahu, keskendudes Jeesuse Kristuse evangeeliumile, pannes erilist rõhku pereajaloo- ja templitööle oma esivanemate eest.¹⁸

Me kõik ihkame rahu. Rahu ei ole ainult turvalisus või sõja, vägivalla, konflikti ja riiu puudumine. Rahu tuleb teadmisest, et Päästja teab, kes me oleme, ja teab, et me usume Temasse, armastame Teda ning peame Tema käske isegi ja eriti keset elu laastavaid katsumusi ja tragöödiaid. Issanda vastus prohvet Joseph Smithile Liberty vanglas toob lohutust südamele.

„Mu poeg, rahu sinu hingele; sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks;

ja seejärel, kui sa pead hästi vastu, ülendab Jumal sind kõrgele.”¹⁹

Pidage meeles, et Jumal ei loo korratust, vaid rahu.²⁰ Neil, kes hülgavad Jumala, ei ole rahu. Me kõik osalesime taevases nõukogus, mis andis meile moraalse valikuvabaduse, teades, et valikuvabaduse väärkasutus toob kaasa sureliku valu ja isegi kirjeldamatu tragöödia. Me mõistsime, et see võib tuua kaasa viha, segaduse, kaitsetuse ja haavatavuse tundeid. Kuid me teadsime samuti, et Päästja lepitus ületab ja tasub kogu sureliku elu ebaõigluse ja toob meile rahu. Vanem Marion D. Hanksil rippus seinal raamitud Ugo Betti tsitaat: „Uskuda Jumalasse tähendab teada, et kõik reeglid on õiglased ning et teile saavad osaks imelised üllatused.”²¹

Millised on rahu allikad? Paljud otsivad rahu maistel viisidel, mistõttu nad pole seda leidnud ega saa seda ka kunagi leida. Rahu ei leita suurte rikkuste, väe või tähtsuse omandamisel.²² Rahu ei leita naudingute, meelelahutuse ega jõudeaja tagaajamisel. Ükski neist asjadest, isegi kui seda on külluses, ei suuda luua kestvat õnne ega rahu.

Emma Lou Thayne’i armastatud kirikulaulu sõnad küsivad sobilikke küsimusi: „Kust leian lohutust? Kus on mu rahu, kui kõikjalt otsides jääb tühjaks mu hing?”²³ Vastus sellele on Päästja, kes on rahu allikas ja looja. Tema on „Rahuvürst”.²⁴

Kuidas püsida Päästja lähedal? Enese alandamine Jumala ees, pidev palvetamine, pattude üle meeleparandamine, murtud südame ja kahetseva vaimuga ristimisvette astumine ja Jeesuse Kristuse tõeliseks jüngriks saamine on sügavad näited õigemeelsusest, mida autasustatakse kestva rahuga.²⁵ Pärast seda, kui kuningas Benjamin oli pidanud oma inspireeriva kõne Kristuse lepitusest, langes rahvahulk maha. „Nende peale [tuli] Issanda Vaim ja nad täitusid rõõmuga, saades andeks oma patud ja saades meelerahu oma ülimalt suure usu pärast, mis neil oli Jeesusesse Kristusesse.”²⁶ Meeleparandus ja õigemeelne elu annavad meile südamerahu, mis on oluline rahulolu saavutamiseks.²⁷ Suure üleastumise korral on rahu nimel vajalik ülestunnistamine.²⁸ Pole vist midagi võrreldavat rahuga, mis tuleb patukoorma all kannatavale inimesele, kes oma koormad Issanda kanda annab ja lunastuse õnnistusest osa saab. Nagu ütleb üks teine populaarne kirikulaul: „Mu koormat, mis näib tohutu, Ta kannab eluteel.”²⁹

Mu süda rõõmustab teadmisest, et meie päevil on kümned tuhanded noored mehed ja noored naised ning vanemmisjonärid võtnud vastu kutse esindada meie Issandat ja Päästjat Jeesust Kristust. Nad viivad taastatud rahuevangeeliumi maailmale, üks inimene ja üks pere korraga – see on õigemeelsuse töö, et viia rahu Taevaisa lastele.

Kirik on pelgupaik, kus Kristuse järgijad võivad rahu leida. Mõned maailma noored inimesed ütlevad, et nad on vaimsed, kuid mitte usklikud. Vaimsus on hea esimene samm. Kuid just Kirikus toimub meie sõbrustamine, õpetamine ja Jumala hea sõnaga toitmine. Veelgi tähtsam on Kiriku preesterluse volitus, mis teeb võimalikuks pühad talitused ja lepingud, mis seovad pered ühte ja võimaldavad igaühel meist pöörduda tagasi Isa Jumala ja Jeesuse Kristuse juurde selestilisse kuningriiki. Need talitused toovad rahu, kuna need on lepingud Issandaga.

Templites toimuvad paljud neist pühadest talitustest ja nad on samuti rahumeelne varjupaik maailma eest. Need, kes külastavad templiaeda või võtavad osa templi avatud uste päevadest, tunnevad samuti seda rahu. Üks kogemus, mis on mul eriti meelde jäänud, on Suva Fidži templi avatud uste päevad ja pühitsemine - aset oli leidnud poliitiline ülestõus, mille tagajärjel mässulised põletasid ja rüüstasid Suva kesklinna, tungisid parlamendihoonesse ja hoidsid seadusandjaid pantvangis. Riigis valitses sõjaseisukord. Fidži sõjavägi andis Kirikule piiratud loa lubada inimestel avatud uste päevadele koguneda ja ainult väga väike rühm osales pühitsemisel. Kogu liikmeskonda ei kutsutud pühitsemisele, kuna oldi mures inimeste turvalisuse pärast. See oli ainus templipühitsemine alates algupärase Nauvoo templi pühitsemisest, mis toimus väga rasketes oludes.

Üks inimene, kes oli avatud uste päevale kutsutud, oli meeldiv India päritolu hindu naine, parlamendi liige, keda samuti alguses pantvangis hoiti, kuid seejärel ta vabastati, kuna ta oli naine.

Selestilises ruumis, vaba maailma segadusest, puhkes ta nutma, väljendades nii rahu tunnet, mis teda valdas. Ta tundis Püha Vaimu rahustavat tunnet tunnistamas templi pühadusest.

Päästja on tõelise rahu allikas. Isegi elu katsumustes tasustatakse õigemeelseid isikliku rahuga Päästja lepituse ja armu kaudu. Paasapüha toa intiimsetes oludes lubas Päästja oma apostlitele, et neid õnnistab „Lohutaja, Püha Vaim”, ja lausus seejärel need tähtsad sõnad: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.”³⁰ Ja siis, vahetult enne oma eespalvet, sõnas Ta: „Seda ma olen teil rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.”³¹

Eliza R. Snow kirjutas sellest ideest kaunilt.

Ma tunnistan seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.