Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja selle päästva väe keskmes on õige arusaam Isast ja Pojast.

Mu armsad vennad ja õed! Ma olen tänulik, et saan teile tänasel pärastlõunal selle inspireeriva üldkonverentsi raames kõneleda.

Kõneldes teemal, mida pean kõige pühamaks, soovin esmalt tunnustada kõikide aegade kristlaste pühendumust. Nende seas on ka minu prantsuse protestantidest ja iiri katoliku usku esivanemad. Oma usu tõttu Jumalasse pidid paljud neist ohverdama oma töö, varanduse ning mõnel juhul koguni elu, et kaitsta Jumalat ja oma uskumusi.1

Viimse aja pühade ja kristlastena on ka meil tugev ja sügav usk Jumalasse, Igavesse Isasse, ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse. Pühendumus Jumalale on alati püha ja isiklik side meist igaühe ja meie Looja vahel.

Meie igavese elu otsingud pole aga muud kui püüd mõista, kes on Jumal ja kuidas pääseda tagasi, et elada koos Temaga. Päästja palvetas Isa poole: „Aga see on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.”2

Isegi nende Päästja enda lausutud sõnade valguses on ometi olnud mitmete sajandite vältel suurema osa inimkonna arusaam Isa ja Poja loomusest selgelt vastuolus pühakirjade õpetustega.

Alandlikult tõdeme, et Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja selle päästva väe keskmes on õige arusaam Isast ja Pojast.3

Seda Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhitõde kinnitas 1820. aastal prohvet Joseph Smithi esimene nägemus. Prohvet kirjutas: „Ma nägin enda kohal õhus seismas kahte isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Üks nendest pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi, ja osutas teisele ning ütles: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!””4

See poisiohtu Josephi kogemus, millele järgnesid veel paljud teised nägemused ja ilmutused, tõestab, et Jumal on päriselt olemas; et Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus on eraldiseisvad ja eristuvad olendid; et inimene on loodud Jumala näo järgi; et meie Taevane Isa on sõna otseses mõttes Jeesuse Kristuse Isa; et Jumal saadab jätkuvalt inimestele ilmutusi; et Jumal on alati meie lähedal ja tunneb meie vastu huvi; ja et Ta vastab meie palvetele.

Kuigi Isa ja Poja samaaegsed ilmumised on pühakirjades üsna harvad, on Esimese nägemuse puhul erakordne, et see ühtib väga hästi kõigi teiste pühakirjades üles tähendatud sündmustega.

Uuest Testamendist võime lugeda näiteks Stefanose viimast tunnistust enne ta märtrisurma. Ta ütles: „Ennäe! Ma näen taevad lahti olevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal poolel!”5

Ka apostel Johannes näeb Patmose saarel Issand Jumalat, Kõigeväelist,6 ning ka Jumala Talle, kes on „ostnud .. oma verega inimesi”.7

Mormoni Raamatu õpetus Isast ja Pojast kätkeb endas ühes Piibliga vägevat tunnistust. Mormoni Raamat kõneleb Päästja külaskäigust nefilaste juurde, mille käigus tutvustas Isa hääl 2500 nefilase kuuldes ülestõusnud Kristust: „Vaadake mu Armastatud Poega, kellest mul on hea meel, kelles ma olen austanud oma nime – kuulake teda!”8

Neljas evangeeliumis viitab ka Kristus ise üle 160 korra oma Taevasele Isale. Samas Mormoni Raamatus kirjapandud kolmepäevase teenistuse vältel nefilaste seas mainib Ta Isa 122 korda.

Näiteks Matteuse raamatus sõnab Ta: „Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.”9

Johannese evangeeliumis tunnistab Ta: „Siis Jeesus vastas neile: „Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa.”10

Luuka evangeeliumis hüüab Ta: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!”11

Iga kord, kui meie Issand oma Taevast Isa mainib, teeb Ta seda ülimalt aupaklikult ja Tema tahtele alistunult.

Seda öeldes loodan, et mind ei mõisteta valesti. Jeesus Kristus on vägev Jehoova, Iisraeli Jumal, lubatud Messias ja tänu Tema lõputule lepitusele on Ta meie Päästja ning maailma Lunastaja. Apostel Paulus kuulutas Tema kohta: „ Ja siis tuleb lõpp, kui [Kristus] loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe.”12

Päästja lepituse eelõhtul palvetas Ta Isa poole, öeldes:

„Aga ma ei palu mitte üksnes nende [ehk siis Tema apostlite] eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse,

et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et sa mind oled läkitanud.

Selle au, mille sa andsid mulle, olen mina annud neile, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks.”13

Isa ja Poeg on eraldiseisvad isikud, kuid nad on täiuslikult ühendatud väe ja eesmärgi poolest. Nende ühtsus ei ole ainult nende kahe vahel, vaid nad soovivad seda kõigile, kes tahavad ja kes neid pühendunult järgivad ja nende käske peavad.

Kuidas saab siiras Jumala otsija õppida tundma Isa ja Poega? Meie Päästja lubas: „Aga Lohutaja, Püha Vaim .. õpetab teile kõik.”14

Mormoni Raamatus teatab Nefi Kristuse õpetusest kõneldes, et Püha Vaim „tunnistab Isa ja Poja kohta”.15

Tõsi ta on, et iga inimene võib vastavalt Issanda soovile ja hoolimata usulistest veendumustest tunda aeg-ajalt Püha Vaimu mõju. Kuid täiel määral saadakse Püha Vaimu and ainult pärast seda, kui see inimene on saanud „murtud südame ja kahetseva vaimuga”16 ristitud ja võtnud vastu Püha Vaimu anni17 käte pealepanemise kaudu. Neid ja teisi pühasid talitusi viiakse läbi ainult püha Jumala preesterluse väega ja selle juhtimisel. Meile on nende kohta õpetatud:

„Suurem preesterlus juhib evangeeliumit ja hoiab kuningriigi saladuste võtit, nimelt Jumala tundmise võtit.

Seepärast avaldub selle talitustes jumalikkuse vägi.”18

Pidades meeles kõike eelnevat, mõistame, et õpetus Isa ja Poja kohta on õpetus igavesest perekonnast. Iga inimene on elanud kunagi vaimulapsena taevaste vanemate19 juures koos Kristusega, kes oli Isa Esmasündinu selles taevases peres.20

See kehtib meist kõigi kohta. Me oleme Taevase Isa lapsed.

President Ezra Taft Benson teatas prohvetliku ettenägelikkusega: „Miski ei hämmasta meid eesriidest läbi teisele poole minnes rohkem kui avastus, kui hästi me tunneme meie Taevast Isa ja kui tuttav Ta nägu meile on.”21

Ma olen õppinud, et neid asju, mida saab teada ainult Püha Vaimu ja Jumala väe kaudu, pole võimalik sõnades edasi anda. Ma tunnistan selle vaimuga pühalikult igavese Taevase Isa olemasolust, lähedusest ja headusest ning Tema pühast Pojast Jeesusest Kristusest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Show References

  1.  

    1. Vt Kenneth Scott Latourette. A History of Christianity: Beginnings to 1500. 1. kd, täiendatud trükk, 1975; A History of Christianity. 2. kd: Reformation to the Present, 1975; vt ka Diarmaid MacCulloch. The Reformation, 2003.

  2.  

    2. Jh 17:3.

  3.  

    3. Vt Lectures on Faith, 1985, lk 38–44.

  4.  

    4. JSA 1:17.

  5.  

    5. Ap 7:56.

  6.  

    6. lm 4:8.

  7.  

    7. lm 5:9.

  8.  

    8. Ne 11:7.

  9.  

    9. Mt 7:21; rõhutus lisatud.

  10.  

    10. Jh 5:19; rõhutus lisatud.

  11.  

    11. Lk 23:46; rõhutus lisatud.

  12.  

    12. 1Kr 15:24. Päästja ja Tema missiooni paremaks mõistmiseks vt „The Living Christ: The Testimony of the Apostles”. – Ensign või Liahona, apr 2000, lk 2–3.

  13.  

    13. Jh 17:20–22; rõhutus lisatud.

  14.  

    14. Jh 14:26.

  15.  

    15. 2Ne 31:18.

  16.  

    16. 3Ne 9:20; Mn 6:2.

  17.  

    17. Vt Jh 3:5; 3Ne 11:31–38.

  18.  

    18. ÕL 84:19−20.

  19.  

    19. Vt Perekond: Läkitus maailmale. – Usule truu, 2004, lk 117−119; vt ka Kl 1:15; ÕL 93:21.

  20.  

    20. Vt Kl 1:15; ÕL 93:21.

  21.  

    21. Ezra Taft Benson. Jesus Christ − Gifts and Expectations. – Speeches of the Year, 1974 (1975), lk 313; Jesus Christ − Gifts and Expectations. – Ensign, dets 1988, lk 6; Tambuli, mai 1977, lk 24.