Issanda tee

Teenin seitsmekümnena. Seitsetkümmend kutsutakse sõnumitoojateks – jagama Issanda sõna, nagu saame seda apostlitelt, prohvetitelt ja Vaimult, ning olema Kristuse nime erilisteks tunnistajateks, jutlustades evangeeliumi kogu maailmas, ehitades üles Kirikut ning korraldades selle asju (vt ÕL 107:25, 34).

Kasvasin üles talus Idaho osariigis Burley lähedal – olen tõeline Idaho talupoiss! Talupoisina õppisin ma järgnevaid asju.

1. Töötama – kes ei külva, see ei lõika.

2. Töötama arukalt – kastes ja väetades lõikad veel enam.

3. Ajastuse tähtsusest – kui sa ei külva õigeaegselt, võib varajane pakane saagi hävitada.

4. Tegema, mis vaja või mis tuleb ära teha, meeldigu see sulle, eelistad sa seda või olgu see sinu jaoks mugav või mitte – lehma tuleb lüpsta siis, kui vaja, mitte siis, kui seda tahad.

5. Olema otsekohene – karilooma ja masinate puhul pole sul aega ümber nurga rääkida ega muretseda poliitilise korrektsuse üle. (Teeninud kõikjal Kirikus, olen ma sellega seoses sageli küsinud: „Kas tahad, et ütlen otse või läbi lillede?” Reeglina on pühad valinud otsekohesuse! Olen otsekohene ka täna.)

6. Lõpetuseks õppisin ma Idaho talupoisina jääma põhitõdede juurde.

Meie kõigi ja meie õpetuse jaoks on kõige põhjapanevamaks esimese usuartikli põhitõed. „Me usume Jumalasse, Igavesse Isasse, ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse ning Pühasse Vaimu” (1. UA).

Veelgi enam, Ta on meie Taevane Isa, kes meid tunneb, armastab ja soovib, et me naaseksime Tema juurde. Jeesus on meie Päästja ja Lunastaja, kes kindlustas lepitusega, et me saame võitu surmast, elame taas ning meil on võimalik saada ülendatud ja pälvida igavene elu. Püha Vaim on meie trööstija, ilmutaja, õpetaja, tunnistaja ja juhataja.

Mõelge sellele, vennad ja õed! Me ei ole vaimsed vaeslapsed! Me ei ole üksi.

Mis kasu on vanematest – sellest, kui ei olda vaeslaps? Võime neilt õppida, saada kasu nende kogemustest, hoiduda lõksudest, mille eest nad meid hoiatavad, ning mõista paremini, lähtudes nende vaatenurgast. Me ei pea olema eksinud, segaduses, petetud ja vähem edukad. See peab eriti paika meie Taevase Isa puhul, kes on õpetanud ja näidanud meile mitte lihtsalt teed, vaid õiget teed.

Tegelikult on Jumala tee õige viis, kuidas elada,¹ armastada,² aidata,³ palvetada,⁴ kõneleda,⁵teistega lävida,⁶ juhatada,⁷ abielluda,⁸ lapsi kasvatada,⁹ õppida,¹⁰ teada tõde,¹¹ jagada evangeeliumi,¹² valida targalt, mida sööme,¹³ jne.

Pühakirjade kõrval on suurepärasteks allikateks Issanda tee leidmisel trükised „Usule truu”, „Sulle, noor” ning teised elavate apostlite ja prohvetite õpetused.

1. Näiteks on Issand õpetanud pühakirjades: „Sest minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Jehoova! Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!” (Js 55:8–9)

2. Üks viimse aja pahedest on see, et „iga inimene kõnnib omaenda teed mööda” (ÕL 1:16). Meid hoiatatakse Õpetussõnades: „Ära ole iseenese silmis tark!” ja „ära toetu omaenese mõistusele!” (vt Õp 3:5–7).

3. Meile õpetatakse, et kui teeme asju Issanda kombel, on Ta kohustatud meid õnnistama, ja meil on õigus Ta lubadustele, ja kui me ei tee Tema kombel, ei ole meil mingit lubadust (vt ÕL 82:10).

4. Issand vastandas oma teed meie teega, kui Ta koolitas prohvet Saamueli, kes saadeti otsima uut kuningat. „Aga Jehoova ütles Saamuelile: „Ära vaata ta välimusele ja kõrgele kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale. Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!”” (1Sm 16:7)

5. Ka üldsuse poolt heaks kiidetud soovi puhul aidata vaeseid ja abivajajaid on Issand meie eesmärgiga nõus, kuid hoiatab: „Aga see peab olema tehtud minu enda viisil” (ÕL 104:16). Vastasel juhul võime neile oma püüdlustega hoopis kahju teha. Issand on õpetanud meile vajadust aidata kaasa enesega toimetulekule. Isegi kui suudame aidata, ei peaks me andma või muretsema seda, mida nad saavad teha ja peaksid tegema enda heaks ise. Kõikjal, kus seda proovitakse, saab maailm teada halvast, mis kaasneb armuandidega. Jumal teab tõepoolest kõige paremini.

Vaadelgem veel mõnda näidet. Issandal on oma viis misjonitöö tegemiseks. Seda selgitatakse pühakirjades ja trükises „Jutlusta minu evangeeliumit” ning viiakse ellu Vaimu juhatusel.

Issandal on oma viis ehk õige viis armastamiseks. Nende sõnul, kes on maailmast, on tähtis vaid see, et kaks inimest teineteist armastavad. Meie Taevaisa õpetab, et see on tähtis, kuid Ta õpetab meile veelgi enam: selle armastuse väljendamiseks on volitusega ette nähtud viis ja aeg.

Joseph Smithile õpetati väiksest peale Issanda teid. Kui temalt küsiti, kuidas ta Kirikut juhib, selgitas ta, et õpetab õigeid põhimõtteid ja liikmed juhivad end ise.¹⁴ Vennad ja õed! Meie elavad apostlid ja prohvetid õpetavad meile ikka veel õigeid põhimõtteid. Küsimus on selles, kas tarvitame neid põhimõtteid, et end ise juhtida?

Üks asi, mida meile sageli õpetatakse, on õitseda seal, kuhu meid on istutatud. Ometi tunneme vahel kiusatust kolida uude piirkonda, mõeldes, et meie lastel on seal rohkem sõpru ja seetõttu ka paremad noorteprogrammid.

Vennad ja õed! Kas me tõesti peame naabruskonda, kus elame, otsustavaks teguriks oma laste päästmisel? Apostlid ja prohvetid on sageli õpetanud, et see, mis leiab aset kodusiseselt, on palju tähtsam kui see, millega meie lapsed puutuvad kokku väljaspool. Kuidas kasvatame oma lapsi, on palju tähtsam kui kus neid kasvatame.

Loomulikult on veel teisigi tegureid, mis aitavad otsustada, kus elada, ja õnneks annab Issand meile juhatust, kui Temalt kinnitust otsida.

Üks küsimus on „Kus meid vajatakse?”. Teenisin 16 aastat Texase osariigis Houstoni Põhjavaias. Nende aastate jooksul kolis meie piirkonda palju inimesi. Saime sageli telefonikõne, kus teatati kellegi kolimisest ja küsiti, milline koguduses on parim. Vaid üks kord 16 aasta jooksul sain ma kõne, kus küsiti: „Kus koguduses vajatakse tublit perekonda? Kus me saame olla abiks?”

Kiriku algusaastatel kutsusid Brigham Young ja teised liikmeid minema teatud kohta, et seal Kirikut üles ehitada. Iroonilisel kombel on meil kõikjal ikka veel ustavaid Kiriku liikmeid, kes läheksid ükskõik kuhu prohvet neil minna palub. Kas me tõesti arvame, et president Monson ütleb meile kõigile, rohkem kui 14 miljonile, isiklikult, kus meie perekonda vajatakse? Issanda viis on võtta kuulda oma juhtide õpetusi, mõista õigeid põhimõtteid ja end ise juhtida.

Kõige selle juures, mis Kirikus tänapäeval aset leiab, ja kuna Issand igakülgselt oma tööd kiirendab, on üha otsustavama tähtsusega teha kõike, mida teeme, Tema kombel!

Iseäranis päästmistöö puhul saame teada, et „oma Poja annis on Jumal valmistanud oivalisema tee” (Et 12:11). Kristuse õpetus „on see tee; ja taeva all ei ole antud ühtegi teist teed ega nime, mille kaudu inimene võib saada päästetud Jumala kuningriiki” (2Ne 31:21).

Nähes, kuidas nii paljud tänapäeva maailmas elavad hämmingus, või veelgi halvem, ekslevad keelatud radadel ja kannatavad tarbetult viletsate valikute tagajärjel, tahan ma hüüda nagu Alma:

„Oo, et ma oleksin ingel ja võiksin saada oma südame soovi, et võiksin asuda teele ja rääkida Jumala pasunaga; häälega, mis raputab maad, ja hüüda meeleparandust kõikidele rahvastele!

Jah, ma tahaksin kuulutada igale hingele .. lunastusplaani, et nad peavad meelt parandama ja tulema meie Jumala juurde [ja Tema teedele], et ei oleks enam muret kogu maa pinnal” (Al 29:1–2).

Tunnistan taas, et Issanda tee on õige! Meie Taevane Isa tunneb meid, armastab meid ja tahab aidata. Ta teab kõige paremini, kuidas aidata. Me ei ole vaimsed vaeslapsed!

Meie Päästja Jeesus Kristus on „tee ja tõde ja elu” (Jh 14:6; vt ka Al 38:9). Tema tee põhineb igavikulisel tõel ja juhatab meid „rahu[ni] selles maailmas ja igave[sse ellu] tulevases” (ÕL 59:23). Ma tunnistan seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.