Päästja tahab andestada

Vanem Craig A. Cardon

Seitsmekümnest


Issand armastab meid ja soovib, et me mõistaksime, et Ta tahab andeks anda.

Meie Päästja sureliku teenimistöö ajal järgnesid Talle paljud, teiste seas käsutundjad ja variserid „kõigist Galilea ja Judea küladest ja Jeruusalemast”.1 Ühele suurele kokkusaamisele toodi ka voodihaige, halvatud mees, kes soovis saada terveks, kuid kuna ta ei pääsenud Päästja ligi, viisid sõbrad ta maja katusele, kus viibis Päästja, ja lasid ta katuselt alla. Nähes sellist usku, kuulutas Päästja eesmärgiga, mida Ta kuulajad veel ei tajunud: „Inimene, sinu patud on sulle andeks antud!”2

See tuli mehele ilmselt üllatusena – ja kuigi pühakirjades ei öelda midagi, kuidas ta sellele reageeris, võis ta mõtiskleda, kas Päästja ikka mõistab, miks ta tuli.

Päästja teadis, et paljud inimesed järgnesid Talle Ta vägevate imetegude pärast. Ta oli juba muutnud vee veiniks3, ajanud välja rüvedaid vaime4, teinud terveks kuninga ametniku poja5, pidalitõbise6, Peetruse ämma7 ja paljud teised8.

Kuid selle halvatud mehe puhul otsustas Issand tõestada nii jüngrile kui halvustajale oma ainulaadset rolli maailma Päästjana. Kuuldes Päästja sõnu, hakkasid käsutundjad ja variserid isekeskis aru pidama, võhiklikult rääkides, et Jeesus on Jumalat teotanud, jõudes järeldusele, et üksnes Jumal saab pattu andeks anda. Tajudes, mida nad mõtlevad, pöördus Päästja nende poole ja ütles:

„Mida te mõtlete oma südames?

Kumb on hõlpsam ütelda: Su patud on sulle andeks antud, või ütelda: Tõuse üles ja kõnni?” 9

Ootamata neilt vastust, jätkas Päästja: „„Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda,” – siis ütles ta halvatule: „Ma ütlen sulle, tõuse üles ja võta oma voodi ning mine koju!””10 Ja mees tegi nii!

Selle imetabase füüsilise tervekstegemisega kinnitas Päästja meile kõigile lõputult vägevamat vaimset tõde: Inimesepoeg annab patud andeks!

Samas kui kõik usklikud selle tõe varmalt omaks võtavad, ei tunnistata nii kergelt olulist tõde, mis sellega kaasas käib: Päästja andestab patte ka maa peal, mitte üksnes viimase kohtumõistmise ajal. Ta ei anna meile andeks, kui oleme patused.11 Ta ei andesta meile, kui naaseme vanade pattude juurde.12 Kuid Ta andestab meile, kui parandame meelt ja kuuletume Tema evangeeliumile.13

Me näeme sellise andestamise puhul lepituse suutlikuks tegeva ja lunastava väe harmoonilist ja armulist rakendumist. Kui rakendame usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse, annab Tema lepituse suutlikuks tegev vägi meile vajaduse hetkel jõudu14 ja Ta lunastav vägi pühitseb meid, kui jätame maha loomupärase inimese.15 See annab lootust kõigile, eriti neile, kes tunnevad, et Päästja ei taha aidata ega andestada, kui inimlikud nõrkused kipuvad korduma.

Andes Päästjale võimaluse meie mõistmist valgustada,16 uuris Peetrus kord, kui mitu korda peab ta oma vennale andestama, ja küsis siis: „Ons küllalt seitsmest korrast?” See peaks ju olema rohkem kui küllalt. Kuid Päästja vastus lõi valla ukse Tema halastavasse südamesse: „Ma ei ütle sulle mitte: Seitse korda! vaid: Seitsekümmend korda seitse korda!”17

Issand armastab meid ja soovib, et me mõistaksime, et Ta tahab andeks anda. Issand ütleb üle 20 korra Õpetuses ja Lepingutes neile, kellele Ta kõneles, „Su patud on sulle andeks antud” või midagi sellesarnast.18 Umbes pooltel juhtudel olid Issanda sõnad suunatud konkreetselt prohvet Joseph Smithile, rääkides vahel ainult talle ja vahel koos temaga ka teistele.19 Esimest korda pandi need sõnad kirja 1830. aastal ja viimast korda 1843. aastal. Seega mitmete aastate jooksul ütles Issand Joseph Smithile korduvalt: „Su patud on sulle andeks antud.”

Kuigi Joseph polnud „süüdi üheski suures või tõsises patus”,20 oleks meil hea meeles pidada, et vaid mõne üksiku erandi puhul ei anna Issand andeks „seitsekümmend korda seitse korda”, vaid andeksandmine on piiratud vastavalt patu tõsidusele.

Kõneledes Kirtlandisse kokku tulnud vanematele, ütles Issand: „Ma tahan, et te võidaksite maailma; mispärast, ma osutan teile halastust.”21 Issand teab meie nõrkusi ja millised igavikulised mõjud on „maailmal” meestele ja naistele, kes pole täiuslikud.22 Sõnaga mispärast kinnitab Issand selles salmis, et üksnes tänu Tema halastusele võime lõpuks „maailma võita”. Kuidas seda halastust näidatakse? Ta ütles Kirtlandis samadele vanematele: „Ma olen teile teie patud andeks andnud.”23 Päästja tahab andestada.

Keegi ei pea arvama, et andestus tuleb ilma meeleparanduseta. Tõepoolest, Issand on kuulutanud: „Mina, Issand, annan patud andeks neile, kes tunnistavad üles oma patud minu ees ja paluvad andestust,” lisades sellele seejärel hoiatava täpsustuse „kes ei ole teinud surmapattu.”24 Kuigi Issand „ei saa vaadata patule vähimagi mööndusega”,25 eristab ta siiski mõned patud teistest tõsiduse poolest. Ta sätestab, et mingit andestust pole „Püha Vaimu teotamisele”.26 Ta kuulutab, kui raske patt on mõrv,27 ning rõhutab sellise seksuaalse patu tõsidust nagu abielurikkumine.28 Tõsise seksuaalse patu kordumisel teeb Ta teatavaks, et Temalt andeks saada on üha raskem.29 Ja Ta on öelnud, et „kes patustab suurema valguse vastu, saab osaks suurema süüdimõistmise”.30 Ometi lubab Ta halastavalt end pigem aja jooksul parandada, nõudmata kohest täiuslikkust. Ka sureliku nõrkusega põhjustatud rohkete pattude puhul annab Ta ikka ja jälle andeks nii sageli, kui me meelt parandame ja Temalt andestust otsime.31

Seetõttu võib igaüks meist teada, teiste seas ka need, kes püüavad vaevaga saada jagu sellistest sõltuvust tekitavatest käitumistest nagu mõne aine kuritarvitamine või pornograafia ja muu ligilähedane, et Issand märkab meie õigemeelseid jõupingutusi ning andestab armastavalt, kui meeleparandus on tehtud, „seitsekümmend korda seitse korda”. See aga ei tähenda, et inimene võib taas meelega karistamatult patustama hakata.32

Issand tunneb alati huvi meie südamete33 vastu ning mõistuspärastatud ebausk ei õigusta pattu.34 Käesoleval evangeeliumi ajajärgul hoiatas Issand ühte oma teenijat sellise mõistuspärastamise eest, kuulutades: „Häbenegu [ta] nikolaiitide rühma ja kõiki nende salajasi jäledusi.”35 Nikolaiidid oli muistne ususekt, kes väitis, et neil on luba panna toime seksuaalseid patte Issanda armu tõttu.36 See ei ole Issandale meele järele.37 Tema halastus ja arm ei vabanda meid välja, kui „[meie] südamed ei ole rahul. Ja [me] ei järgi tõde, vaid tunne[me] mõnu õigemeelsusetusest”.38 Pigem siis, kui oleme teinud kõik, mis suudame,39 on Tema halastus ja arm need vahendid, misläbi me „aja jooksul”40 saame võitu maailmast lepituse suutlikuks tegeva väe vahendusel. Kui otsime alandlikult seda hinnalist andi, laseb Ta „nõrkadel asjadel saada [meie] jaoks tugevaks”41 ja Tema jõul oleme võimelised tegema seda, mida ei suudaks iial teha üksinda.

Issand paneb tähele valgust, mida oleme saanud,42 meie südamesoove43 ja meie tegusid44, ning kui me parandame meelt ja tahame Temalt andeks saada, siis Ta ka andestab. Kui mõtleme oma elule ning meile armsate inimeste ja tuttavate eludele, peaksime tahtma samamoodi andestada iseendale ja teistele.45

Õpikus „Jutlusta minu evangeeliumit” räägitakse raskustest sõltuvusttekitavast käitumisest jagusaamisel ning julgustatakse preesterluse hoidjaid ja liikmeid, et nad ei peaks „olema šokeeritud ega heidutatud”, kui Kirikuga tutvujate või uute liikmete heitlus selliste probleemidega jätkub. Selle asemel antakse meile nõu „[näidata], et [meil] on sellesse inimesse usku, [ja mitte olla] hukkamõistvad, .. [võttes] seda kui ajutist ja arusaadavat tagasilööki”.46 Kas saaksime teha vähem omaenda laste ja pereliikmete heaks, kes heitlevad sarnaste probleemidega ja on ajutiselt õigemeelsuse teelt kõrvale kaldunud? Nad ju ometi väärivad meie püsivust, kannatlikkust ja armastust – ja tõepoolest ka meie andestust.

President Monson andis möödunud oktoobri üldkonverentsil nõu:

„Me peame meeles pidama, et inimesed suudavad muutuda. Nad on võimelised halbu harjumusi seljatama. Nad suudavad üleastumistest meelt parandada. ..

.. Me võime aidata neil küündimatusest üle saada. Selleks peame arendama võimet näha neid mitte sellisena, nagu nad on praegu, vaid sellisena, milliseks nad võivad saada.”47

Ühel varajasel Kiriku konverentsil, umbes sellisel nagu see siin, ütles Issand liikmetele:

„Tõesti, ma ütlen teile: Teie olete puhtad, kuid mitte kõik; ..

sest kõik liha on minu ees rikutud; ..

.. sest tõesti osa teie seast on süüdi minu ees, kuid ma olen halastav teie nõrkuse suhtes.48

Tema sõnum on sama ka tänapäeval.

Meie Taevane Isa teab, millega oleme silmitsi, et me teeme pattu ja oleme ikka ja jälle „Jumala aust ilma”.49 Ta saatis oma Poja, kes „tunneb inimese nõrkust ja teab, kuidas aidata neid, kes on kiusatuses”.50 Tema Poeg õpetab meid „palveta[ma] alati, et [me] ei satuks kiusatusse”.51 Meil kästakse „hüü[da Jumala] poole halastuse saamiseks, sest tema on vägev päästma”.52 Päästja käsib meil parandada meelt53 ja andestada.54 Ja kuigi meeleparandus ei ole kerge, siis püüdes kogu südamest kuuletuda Tema evangeeliumile, annab Ta meile järgmise lubaduse: „Tõesti, ma ütlen teile: Hoolimata [teie] pattudest on minu sisemus täis kaastunnet [teie] vastu. Ma ei heida [teid] lõplikult kõrvale, ning raevu päeval ma pean meeles halastust.55 Päästja tahab andestada.

Mormooni Tabernaakli koor alustab iga nädal oma inspireerivat ülekannet William W. Phelpsi tuttava kirikulaulu „Laul, nüüd kõla kogu väes” meeltülendavate sõnadega. Veidi vähem teatakse neljanda salmi trööstivaid sõnu.

Püha, Issand, oled Sa,
õnnistan’d meid sõnaga:
meelt paranda. ..
Olgu patt kui tahes suur,
kõik siis Issand andestab.56

Kutsun teid pidama meeles Päästja sõnu ja uskuma neisse ning rakendama Temasse usku meeleparanduseks.57 Ta armastab teid. Ta tahab andestada. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.

Näita viited

  1.  

    1. Lk 5:17; vt ka Mk 2:2.

  2.  

    2. Lk 5:20; vt ka Mt 9:2; Mk 2:5.

  3.  

    3. Vt Jh 2:1–11.

  4.  

    4. Vt Mk 1:21–28; Lk 4:33–37.

  5.  

    5. Vt Jh 4:46–54.

  6.  

    6. Vt Mt 8:1–4; Mk 1:40–45; Lk 5:12–15.

  7.  

    7. Vt Mt 8:14–15; Mk 1:29–31; Lk 4:38–39.

  8.  

    8. Vt Mt 8:16–17; Mk 1:32–34; Lk 4:40–41.

  9.  

    9. Lk 5:22–23; vt ka Mt 9:3–5; Mk 2:6–9.

  10.  

    10. Lk 5:24; rõhutus lisatud; vt ka Mt 9:6–7; Mk 2:10–12.

  11.  

    11. Vt 1Kr 6:9–10; Al 11:34, 37; Hl 5:10–11.

  12.  

    12. Vt 2Pt 2:20; Jk 2:10; ÕL 82:7.

  13.  

    13. Vt Js 1:18; Jr 31:34; Lk 7:36–50; En 1:5; Al 24:10; Mn 6:8; ÕL 1:32; 58:42–43.

  14.  

    14. Vt Jb 4:7; Al 14:26; Mn 10:7.

  15.  

    15. Mo 3:19; vt ka 2Ne 10:24–25.

  16.  

    16. Vt Al 32:28, 34.

  17.  

    17. Mt 18:21–22; rõhutus lisatud; vt ka Lk 17:1–4.

  18.  

    18. Vt ÕL 20:5–7; 25:3; 29:3; 31:5; 36:1; 50:36; 60:6–7; 61:2; 62:3; 64:1–4, 5–7, 15–17; 75:6–8; 82:1; 84:60–61; 90:1, 6; 108:1; 110:5; 112:3; 124:74–76, 78; 132:50.

  19.  

    19. Vt ÕL 20:5–7; 29:3; 60:6–7; 61:2; 62:3; 64:5–7; 84:60–61; 90:1; 110:5; 132:50.

  20.  

    20. JSA 1:28.

  21.  

    21. ÕL 64:2; rõhutus lisatud.

  22.  

    22. Vt 1Ne 20:9–11; ÕL 24:2; 50:41; 63:47; 108:1–8.

  23.  

    23. ÕL 64:3.

  24.  

    24. ÕL 64:7.

  25.  

    25. ÕL 1:31; vt ka s 32–33; Al 45:16.

  26.  

    26. ÕL 132:27; vt ka Mt 12:31; Lk 12:10.

  27.  

    27. Vt 2Ms 20:13; Mo 13:21; ÕL 132:19; Ms 5:31–36.

  28.  

    28. Vt Al 39:5; ÕL 42:24–26.

  29.  

    29. Vt ÕL 42:22–26, 75–78, 80–82; 63:13–17; 76:103.

  30.  

    30. ÕL 82:3; vt ka Jh 15:22.

  31.  

    31. Vt Mn 6:8.

  32.  

    32. Vt Mo 15:26.

  33.  

    33. Vt 1Sm 16:7; Ps 24:3–4; Õp 23:7; Mt 15:18–20; Mk 7:20–23; Hb 3:12; 3Ne 12:19; ÕL 59:8; 64:34.

  34.  

    34. Vt ÕL 20:29–30; 121:37.

  35.  

    35. ÕL 117:11.

  36.  

    36. Vt Nicolaitans. Bible Dictionary.

  37.  

    37. Vt Ilm 2:6, 15.

  38.  

    38. ÕL 56:15.

  39.  

    39. Vt 2Ne 25:23; ÕL 138:4.

  40.  

    40. Ms 7:21.

  41.  

    41. Et 12:27.

  42.  

    42. Vt Jh 15:22; ÕL 1:33; 82:3.

  43.  

    43. Vt Al 41:5–6; 3Ne 9:20; ÕL 137:9.

  44.  

    44. Vt 1Ne 15:33; Al 41:3–4; ÕL 137:9.

  45.  

    45. Vt Mt 6:14–15; ÕL 64:8–10; 98:39–48.

  46.  

    46. Jutlusta minu evangeeliumit. Misjonitöö juhis, 2005, lk 189.

  47.  

    47. Thomas S. Monson. Näe teisi sellisena, milliseks nad võivad saada. – 183. kevadine üldkonverents, okt 2012, rõhutus lisatud.

  48.  

    48. ÕL 38:10–11, 14; rõhutus lisatud.

  49.  

    49. Rm 3:23.

  50.  

    50. ÕL 62:1; vt ka Al 7:12.

  51.  

    51. ÕL 61:39; rõhutus lisatud.

  52.  

    52. Al 34:18; rõhutus lisatud; vt ka 2Ne 31:19; Al 7:14.

  53.  

    53. Vt Hl 13:11; ÕL 19:4, 13–21.

  54.  

    54. Vt ÕL 64:8–10.

  55.  

    55. ÕL 101:9; rõhutus lisatud; vt ka ÕL 82:1–7.

  56.  

    56. Laul, nüüd kõla kogu väes. Tõlkimisel.

  57.  

    57. Vt Al 34:15–17.