Sõnad, mida ütleme
Rosemary M. Wixom
Algühingu üldjuhataja
See, kuidas me oma lastega räägime, ja sõnad, mida me kasutame, võivad neid julgustada ja innustada ning tugevdada nende usku.
Üks noor isa sai hiljuti teada, et harukordne õpetaja, kes teda 2. klassis õpetas, oli ära surnud. Ta kirjutas õpetaja mälestuseks: „Kõikidest tunnetest ja mälestustest, mis meenuvad, on esmane turvatunne. Ta õpetas mulle õigekirja, grammatikat ja matemaatikat, kuid mis kõige tähtsam, ta õpetas mulle lapseks olemise rõõmu. Tema tundides ei juhtunud midagi, kui ühes või teises sõnas viga sisse tuli. Ta ütles: „Me harjutame veel.” Polnud lugu, kui midagi maha kukkus, katki läks või tuli mõni plekk. Ta ütles seepeale: „Me teeme selle korda ja puhastame ära.” Alati võis katsetada, püüda midagi paremini teha, unistada ja tunda rõõmu nendest tähtsusetutest asjadest, mis ainult lastes elevust tekitavad.”
Üks suurimatest mõjudest, mida inimene võib siin maailmas avaldada, on tema mõju lapsele. Laste tõekspidamised ja enesehinnang kujunevad välja varases lapsepõlves. Kõigil, kes mind täna kuulevad, on sõnade kaudu, mida nad lausuvad, vägi suurendada lapse enesekindlust ning tema usku Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse.
Me loeme Heelamani 5. peatükist: „Ja nüüd, mu pojad, pidage meeles, pidage meeles, et Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate ehitama oma aluse.”1
Need olid sõnad, mida Heelaman õpetas oma poegadele. Edasi loeme: „Ja nad pidasid meeles tema sõnu; ja .. läksid .. teele, .. et õpetada Jumala sõna kogu .. rahva seas.”2
Kuigi Heelamani poegi kiusati taga ja nad pandi vangi, ei osutunud sõnad, mida nad olid kuulnud, kunagi valeks. Nad olid kaitstud ja tulesambast ümbritsetud. Siis tuli hääl, mis ütles nende vangistajatele:
„Parandage meelt ja ärge püüdke enam hävitada minu teenijaid ..
See ei ol[nud] kõuehääl, ka mitte vali, kärarikas hääl, vaid vaata, see oli täiusliku pehmuse tasane hääl, otsekui sosin, ja see tungis sügavale hingepõhjani välja.”3
Sellest taevasest häälest on meil nii mõndagi õppida. See ei olnud vali, laitev ega alandav. See oli täiusliku pehmuse tasane hääl, mis andis kindlaid juhiseid ja lootust.
See, kuidas me oma lastega räägime, ja sõnad, mida me kasutame, võivad neid julgustada ja innustada ning tugevdada nende usku püsida rajal, mis viib tagasi Taevase Isa juurde. Lapsed tulevad siia maailma, olles valmis kuulama.
Toon ühe näite lapsest, kes kuulas. Kangakauplus oli rahvast täis, kui kõik äkki märkasid, et üks ema on paanikas, sest tema väike poeg oli kadunud. Algul hüüdis ta poissi nimepidi. „Connor!” hüüdis ta poes ringi tõtates. Mida edasi, seda valjemaks ja meeleheitlikumaks muutus tema hääl. Peagi teatati juhtunust turvameestele ja kõik poesolijad hakkasid last otsima. Aeg kulus, aga poissi ei leitud. Oli endastmõistetav, et Connori ema läks iga minutiga järjest rohkem endast välja ja hüüdis poissi nii, kuis jaksas.
Ühele otsijatest tuli pärast vaikse palve tegemist mõte, et Connor võib olla lihtsalt hirmunud, kuuldes oma ema niiviisi karjumas. Ta rääkis sellest teisele naisele, kes samuti poissi otsis. Nüüd teadsid naised kohe, mida teha. Nad hakkasid koos kangalettide vahel ringi kõndima ja vaikselt hüüdma: „Connor, kui sa meid kuuled, siis hüüa: „Ma olen siin!”” Liikudes neid sõnu korrates aeglaselt kaupluse tagaosa poole, kuulsid nad – nagu oligi arvata – tasast arglikku häält: „Ma olen siin!” Connor varjas ennast leti all kangarullide vahel. Üksnes tasane hääl oli see, mis julgustas Connorit otsijatele vastama.
Palveta, et mõista lapse vajadusi
Selleks et sõnad jõuaksid lapse südamesse, peame mõistma tema vajadusi. Kui nende vajaduste teadasaamiseks palvetame, võib just nendel sõnadel, mida ütleme, olla vägi jõuda lapse südamesse. Meie püüdlused kannavad rohkem vilja, kui otsime Püha Vaimu juhatust. Issand on öelnud:
„Rääkige mõtteid, mis ma teie südamesse panen,
.. sest teile antakse selsamal tunnil, jah, just sellel hetkel, mida öelda.”4
Lülitage tähelepanu hajutav tehnika välja ja kuulake armastusega
Kahjuks takistavad selle maailma tähelepanuhajutajad paljudel lastel kuulmast julgustavaid sõnu, mis paneksid aluse sellele, millisena nad ennast näevad.
Doktor Neal Halfon, kes juhatab Los Angeleses Kalifornia Ülikooli juures asuvat Tervemate Laste, Perede ja Kogukondade Keskust, räägib, kuidas vanemad, tehes enda arvates parimat, jätavad lapse vajadused hooletusse. Ühes näites räägiti pooleteiseaastasest lapsest ja tema vanematest.
„Nende poeg tundus olevat rõõmus, aktiivne ja tegus laps, kes nautis vanematega koos olemist ja pitsasöömist. .. Õhtusöögi lõppedes tõusis ema püsti, minnes oma toimetusi tegema. Laps jäi isa hoolde.
.. Isa asutas end lugema telefoni saabunud sõnumeid, samal ajal kui pisipõnn püüdis pitsatükikesi laiali loopides tema tähelepanu köita. Isa haakis end telefoni küljest lahti, vaatas lapsele otsa ja hakkas temaga mängima. Õige varsti hakkas ta aga koos pisipõnniga oma telefonist videot vaatama, kuni tema naine tagasi tuli.
Doktor Halfon täheldas rõõmusära tuhmumist lapse silmis, vanema ja lapse vahelise sideme nõrgenemist.”5
Palvetades selle üle, kuidas rahuldada oma lapse vajadusi, võime saada vastuse, et tehnikaseadmed tuleks sagedamini välja lülitada. Väärtuslikud võimalused oma lastega rääkida ja üksteist vastastikku mõjutada kaovad käest, kui oleme hõivatud tähelepanu hajutajatega. Miks ei võiks me tehnikaseadmeid iga päev teatud ajaks välja lülitada ja üksteisele pühenduda? Lülitage need kõik lihtsalt välja! Kodu võib alguses tunduda harjumatult vaiksena, esialgu võite tunda isegi kimbatust, et mida öelda või mida teha. Kuid pöörates kogu tähelepanu oma lastele, hakkab jutt veerema ja te tunnete rõõmu üksteise kuulamisest.
Kirjutage, et veenda oma lapsi
Me saame mõjutada oma lapsi ka sõnadega, mida neile kirjutame. Nefi kirjutas: „Me näeme usinasti vaeva, et kirjutada, veenmaks meie lapsi .. uskuma Kristusesse ning saama lepitatud Jumalaga.”6
President Thomas S. Monson rääkis sõjalendur Jay Hessist, kelle lennuk 1960-ndatel Põhja-Vietnami kohal alla tulistati: „Kaks aastat ei teadnud tema pere temast midagi, isegi seda mitte, kas ta on elus või surnud. Lõpuks lubasid tema vangistajad Hanois tal koju kirjutada, aga mitte üle 25 sõna.” President Monson küsis: „Mida teie või mina oma perele ütleksime, kui oleksime samasuguses olukorras, kui me pole neid näinud rohkem kui kaks aastat ega teaks, kas neid üldse kunagi veel näeme? Soovides kirjutada neile midagi, mille järgi pere võiks ta ära tunda ja ühtlasi anda väärt nõu, kirjutas vend Hess: „Tähtsad on templiabielu, misjon ja kool. Minge edasi, seadke eesmärke, tehke kaks korda aastas perepilti.””7
Mida te kirjutaksite oma lastele, kui kiri võib olla vaid 25 sõna pikk või veelgi lühem?
Noor isa, kellest teile varem rääkisin ja kes pani kirja oma 2. klassi õpetajaga seotud mälestused, kasvatab praegu imearmast pisitütart. Ta tunneb taevast usaldust. Milline saab olema selle lapse tulevik, kui ta kord suureks kasvab? Mida peaks isa ütlema, et tema sõnad leiaksid tee tütre südamesse? Millised sõnad tütart julgustaksid ja innustaksid ning aitaksid tal püsida õigel teel? Kas see muudaks midagi, kui ta võtaks aega, et sosistada „Sa oled Jumala laps”? Kas tüdrukul on suureks saades meeles, et isa ütles talle sageli „Ma armastan sinus kõike”?
Kas mitte seda ei öelnud Taevane Isa oma Pojale ja meile kõigile, kui Ta lausus: „See on minu armas Poeg,” ja lisas, „kellest mul on hea meel!”8
Peegeldagu sõnad, mida me oma lastele ütleme ja kirjutame, armastust, mida meie Taevane Isa tunneb oma Poja Jeesuse Kristuse ja meie vastu. Ja võtkem seejärel aega kuulamiseks, sest lastel on imeline oskus öelda vastu suuri ja imepäraseid asju. Ütlen seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.