Seda ma tean

Juhataja Boyd K. Packer

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja


Kõige selle seas, mida ma olen lugenud ja õpetanud ja õppinud, on kõige hinnalisem tõde, mis mul on pakkuda, mu eriline tunnistus Päästjast Jeesusest Kristusest.

1992. aastal, mil olin teeninud üheksa aastat Kaheteistkümne abilisena ja 22 aastat Kaheteistkümne liikmena, sain ma 68-aastaseks. Tundsin mõjutust alustada millegagi, mille kohta ütlesin „Lõpetamata teos”. Teose algusosa on järgmine:

Mul ühel õhtul tekkis mõte,
nii elutarkust täis.
Kui olin väsinʼd, magamine
võimatuna näis.
Mul oli väga kiire päev,
jäin saatusele mõtlema.
Ma mõtlesin: kui olin noor
ja polnud kuuskend kaheksa!
Ei käies siis ma longanud,
õlg ei valu teinud eal.
Kaks korda rida lugesin,
kui oli see mul peas.
Ja töötada ma lõputult
sain hinge tõmbamata.
Ei tee ma nüüd, mis tookord tegin,
vaeva nägemata.
Kui aastaid keerata ma saaks,
kui nõnda teha saaksin
ja oma vanust noorendaks,
liig palju kaotaksin.
Ma lähen rahus edasi,
las noorus maha jääb.
Või muidu kõigest mõistmisest
ma hoopis ilma jään.

Kümme aastat hiljem otsustasin ma lisada luuletusele veel mõned read:

Kes teab, kuis kümme aastat läinʼd
ja läinud on ka valu.
Ei lonka, mul metallist puus,
käin sirgelt omil jalul.
Ja teine plaat on kaelal toeks –
mis looming imelaadne!
On läinud lastehalvatus,
nüüd olen kangekaelne.
On näha, et jään vanemaks.
Need asjad eal ei parane.
Ma üha tugevamaks saan
vaid äraunustamises.
Sa küsid, kas sind mäletan.
Jah ikka, paljus sama sa.
Kuid ära siiski pahanda,
kui nime sul ei mäleta.
Jah, olen õppinʼd mõndagi
ma tahes-tahtmata,
kuid vanus tõi ka kallid tõed,
et vaim saaks kasvada.
Ja kõigist õnnistustest mul
on parim elus maises
see kaaslus, trööst, mis jagab mul’
mu oma kallis naine.
Me lapsed abielus heas,
neil oma pered virgunʼd
koos laste, lastelastega.
On kiiresti nad sirgunʼd.
Ma pole muutnud meelt üks raas,
et kas ehk nooreks saan veel.
On vananemine me plaan,
nii tõe me teada saame.
Sa küsid, mis on saatus mul.
Mis tulevikus tahetaks?
Ei kaeble teel, sa küsi siis,
kui kaheksakümmend kaheksa!

Ja möödunud aastal lisasin ma järgmised read:

Nüüd kaheksakümmend kaheksa.
On aastad möödunʼd kiiruga.
Käisin, lonkasin ja kepi toel,
nüüd lõpuks ringi sõidan ma.
Ja ehkki üha tukastan,
säilib preesterluse võim.
Ja kui ka füüsist napib mul,
seda suurem vaimne võit.
Maailmas miile miljoneid
olen oma teel ma läbinʼd.
Ja satelliidi abiga
mu rännak nüüdseks läbi.
Võin öelda täiel kindlusel,
on Issand tuttav, armas.
Kui muistne mees jagan tunnistust,
Tema püha sõna varmalt.
Tean, Ketsemanis kogetut
on meil liigraske mõista.
Ta tegi seda meie eest,
pole suuremat meil Sõpra.
Tean, et Ta tuleb uuesti
kord väes ja täies hiilguses.
Tean, näen ma Teda jällegi,
kui elulool mul lõpp on käes.
Ta jalge ees ma põlvitan.
Ta Vaimu tunnen säramas.
Ja, värin hääles, sosistan:
„Ma tean, mu Issand, Jumal Sa.”1

Ja seda ma tõesti tean!

Meie kodu tagaaknast paistab väike lilleaed ja pisikest ojakest ääristav mets. Majasein, millega aed piirneb, on paksult kaetud inglise luuderohuga. Enamik aastaid on luuderohus pesitsenud vindid. Väätide vahele tehtud pesad on kaitstud ringi luusivate rebaste, pesukarude ja kasside eest.

Ühel päeval toimus luuderohus suur mürgel. Meeleheitlikud ahastusehüüded tulid kuuldavale, kui ümbritsevast metsast veel 8 kuni 10 vinti hädakisas kaasa lööma hakkasid. Märkasin peagi, millest selline mürgel alguse sai. Üks madu oli osaliselt luuderohust välja libisenud ja jäi just nii kauaks akna ette rippuma, et sain ta sealt välja tõmmata. Mao keha oli kahest kohast pundunud, mis olid selgeks süüdimõistvaks tõendiks, et ta võttis pesast kaks lennuvõimetut linnupoega. Kõigi nende 50 kodus elatud aasta jooksul polnud me näinud midagi sellesarnast. Selline asi leiab aset vaid kord elus, mõtlesime.

Mõni päev hiljem leidis aset järgmine mürgel, sedakorda koeraaedikut katvates väätides. Kuulsime sama hädakisa ja nägime ümbruskonna vinte kokku kogunemas. Teadsime, mis röövloomaga on tegu. Lapselaps ronis aedikule ja tõmbas sealt järgmise mao, kes ikka veel pesast püütud ja tapetud emalinnust kõvasti kinni hoidis.

Ütlesin endamisi: „Mis toimub? Kas Eedeni aias on taas sissetungija?”

Mulle meenusid prohvetite hoiatused. Me pole vastase mõju eest alati kaitstud, isegi mitte oma kodus. Peame oma linnupoegi kaitsma.

Elame väga ohtlikus maailmas, mis ähvardab seda, mis on eriti vaimne. Perekond, peamine organisatsioon ajas ja igavikus, on nähtavate ja nähtamatute jõudude rünnaku all. Vastane luusib ringi. Tema eesmärgiks on kahju tuua. Kui ta saab perekonda nõrgendada ja selle hävitada, on ta olnud edukas.

Viimse aja pühad teavad, kui ülitähtis on perekond, ja püüavad elada nii, et vastane ei saa vargsi meie koju tulla. Leiame ise ja oma laste jaoks kindlust ja turvatunnet, kui austame sõlmitud lepinguid ja kuuletume elus kõigele tavapärasele, mida Kristuse jüngritelt nõutakse.

Jesaja ütles: „Õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek!”2

Sellist rahu lubatakse ka ilmutustes, kus Issand kuulutab: „Kui te olete ettevalmistunud, siis te ei karda.”3

Täielik preesterluse vägi on antud selleks, et kaitsta kodu ja sealseid elanikke. Isal on volitus ja kohustus õpetada oma lapsi, õnnistada neid ja kanda hoolt, et nad saaksid evangeeliumi talitused ning kogu ülejäänud vajaliku preesterluse kaitse. Ta peab näitama ema vastu armastust, truudust ja austust, nii et ka lapsed seda armastust näevad.

Olen saanud teada, et usk on tõeline vägi, mitte üksnes tõekspidamiste väljendamine. Vaid mõni üksik asi on vägevam kui õigemeelse ema ustavad palved.

Õpetage endale ja õpetage oma perele Püha Vaimu annist ja Jeesuse Kristuse lepitusest. Tähtsaim igavene töö, mida teha saate, leiab aset teie enda koduseinte vahel.

Me teame, et oleme taevaste vanemate vaimulapsed siin maa peal, et saada endale surelik keha ja lasta end järele proovida. Sureliku kehaga on meil vägi nende üle, kellel seda pole.4 Oleme vabad valima, mida tahame, ning otsustama ja valima, mida teeme, kuid pole vabad valima tagajärgi. Need tulevad nii, nagu tulevad.

Valikuvabadust määratletakse pühakirjades kõlbelise valikuvabadusena, mis tähendab, et saame valida hea ja halva vahel. Vastane püüab ahvatleda meid oma kõlbelist valikuvabadust väärtarvitama.

Pühakirjades õpetatakse meile, „et igaüks võiks toimida tulevikku puutuvas õpetuses ja põhimõtetes vastavalt moraalsele valikuvabadusele, mille ma talle olen andnud, et igaüks võiks kohtupäeval olla vastutav omaenda pattude eest”.5

Alma õpetas, et „Issand ei saa vaadata patule vähimagi mööndusega”.6 Et seda mõista, peame tegema vahet patul ja patusel.

Näiteks, kui nad tõid Päästja ette abielurikkumiselt tabatud naise, kes oli ilmselgelt süüdi, lükkas Ta kogu juhtumi ümber kuue sõnaga: „Mine ja ära tee enam pattu!”7 Selline oli Ta teenimismeelsus.

Sallivus on voorus, kuid nagu kõigi teistegi vooruste puhul, muutub see paheks, kui sellega liiale minna. Peame olema valvsad, et „sallivuse lõks” meid endasse ei neelaks. Taluvus, mis tekib selle tagajärjel, kui nõrgestada riigiseadusi, et sallida seadusega lubatud kõlvatut käitumist, ei vähenda tõsist vaimset tagajärge, mis tuleneb Jumala kõlbelise puhtuse seaduse rikkumisest.

Kõik on sündinud Kristuse valgusega, juhatust andva mõjuga, mis võimaldab igal inimesel teha vahet õigel ja valel. See, mida me selle valgusega teeme ja kuidas me vastame õigemeelse elu õhutustele, käib surelikkuse proovilepaneku juurde.

„Sest vaata, Kristuse Vaim on antud igale inimesele, et ta võiks eristada head halvast; mispärast, ma näitan teile, kuidas otsustada; sest kõik, mis kutsub tegema head ja veenab uskuma Kristusesse, on saadetud Kristuse väe ja anni läbi; mispärast te võite teada täiusliku teadmisega, et see on Jumalast.”8

Igaüks meist peab olema kõlblik vastama Püha Vaimu inspiratsioonile ja õhutustele. Issandal on viis, kuidas valada meie mõtteisse puhast arukust, selleks et meid õhutada, juhtida, õpetada ja hoiatada. Jumala iga laps võib teada, mida vaja, otsekohe. Õppige saama inspiratsiooni ja ilmutust ning tegutsema selle ajel.

Kõige selle seas, mida ma olen lugenud ja õpetanud ja õppinud, on kõige hinnalisem tõde, mis mul on pakkuda, mu eriline tunnistus Jeesusest Kristusest. Ta elab. Ma tean, et Ta elab. Olen Tema tunnistaja. Ja Temast võin ma tunnistada. Ta on meie Päästja, meie Lunastaja. Olen selles kindel. Sellest ma tunnistan Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Show References

  1.  

    1. Boyd K. Packer. Unfinished Composition, 2012.

  2.  

    2. Js 32:17.

  3.  

    3. ÕL 38:30.

  4.  

    4. Vt Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 211.

  5.  

    5. ÕL 101:78.

  6.  

    6. Al 45:16.

  7.  

    7. Jh 8:11.

  8.  

    8. Mn 7:16.