Teie pühad paigad

Ann M. Dibb

Teine nõuandja Noorte Naiste üldjuhatuses


Olgu [teie pühad paigad] siis geograafilised asukohad või ajahetked − neil kõigil on imeline tugevdav vägi.
 

Meie 2013. aasta noorteürituste teema on võetud Õpetuse ja Lepingute raamatu 87. osast. See õpetus on kirjas kolmes erinevas kohas. On selge, et see manitsus on tähtis. See selgitab, kuidas võime rahututel aegadel leida kaitset, jõudu ja rahu. Inspireeritud juhis ütleb: „Seiske pühades paikades ja ärge laske ennast kõigutada.”1

Selle teema üle mõtiskledes küsisin ma endalt: „Mis on need pühad paigad, millest Taevaisa räägib?” President Ezra Taft Benson ütles: „Pühad paigad on meie templid, meie kogudusehooned, meie kodud ja Siioni vaiad, mis on „kaitseks ja varjupaigaks”.”2 Olen kindel, et lisaks neile kohtadele leiab igaüks meist veel palju paiku. Esiteks näeme sõnas paik füüsilist keskkonda või geograafilist asukohta. Kuid ingliskeelne sõna paik (place) võib tähendada ka teatud seisukorda, positsiooni või vaimset seisundit.3 See tähendab, et pühad paigad võivad olla ka ajahetked – hetked, mil Püha Vaim meile tunnistab, hetked, mil me tunneme Taevaisa armastust, või hetked, mil saame vastuse oma palvele. Veelgi enam, usun, et iga kord, kui teil on julgust seista tõe eest ja seda eriti siis, kui keegi teine pole nõus seda tegema, loote te püha paiga.

Kogu Joseph Smithi lühikese, kuid imepärase elu jooksul seisis ta tõesti „pühades paikades” ega lasknud ennast kõigutada. Noore teismelisena tundis ta muret oma kogukonnas toimuva religioosse segaduse pärast ja soovis teada, milline kõigi nende kirikute seas õige on. Metsasalu tema kodu lähedal muutus pühaks paigaks, kui ta puude vahel põlvitas ja ütles oma esimese valjuhäälse palve. Tema palvele vastati ja tänapäeval kutsuvad viimse aja pühad seda metsatukka pühaks metsasaluks.

Noored naised üle kogu maailma on seisavad pühades paikades looduses Noorte Naiste laagris. Üks juht rääkis mulle ühe noore naise kogemusest. See tüdruk oli väheaktiivne ja veidi skeptiline selle suhtes, kas metsas võib vaimseid kogemusi saada. Pärast esimest päeva ütles ta juhtidele: „Mul on siin päris tore, aga jätaks palun ehk selle jutu Vaimu kohta? Ma olen siin, et laagris olla, loodust nautida, sõpradega koos olla ja lõbusalt aega veeta!” Kuid laagri lõpus toimunud tunnistuste koosolekul tunnistas seesama tüdruk pisarsilmil: „Ma ei taha koju minna. Kuidas võiks see praegu tuntav tunne, see Vaim, olla kogu aeg minuga?” Ta oli leidnud püha paiga.

Veel üks püha paik Joseph Smithi elus oli tema enda magamistuba. Seda võib olla raske uskuda, kuna nagu paljud teie seast, jagas ka tema magamistuba oma vendade ja õdedega. Sellest sai püha paik, kui ta suures usus, alandlikkuses ja vajaduses palvetas. Ta selgitas: „Pärast voodisse minekut hakkasin palvetama ja paluma Kõikvõimsalt Jumalalt andestust kõikidele oma pattudele ja mõtlematutele tegudele.”4 Kolm järgnevat aastat pärast seda, kui Joseph sai pühas metsasalus ilmutuse, polnud lihtsad. Seitsmeteistaastane Joseph kannatas lõputut pilkamist, naeruvääristamist ja kiusamist. Kuid sel õhtul ilmus Josephile tema toas vastusena anumistele ingel Moroni. Joseph sai öö jooksul teadmisi ja leevendust. Sellel ööl sai Josephi magamistoast püha paik.

Vaadates noortele suunatud Mormooni sõnumit, nägin veel ühte magamistuba, millest oli saanud püha paik. Videos jagab El Salvadorist pärit noor naine Ingrid Delgado oma tundeid templi kohta. Ta räägib: „On hea teada, et meil on koht, kus võime saada eemale maailma asjadest, saada osa pühadest talitustest ja aidata neid, kes ei saanud neid talitusi selles elus.” Sel ajal kui Ingrid räägib, näeb vaataja teda lugemas pühakirju magamistoas, kus teda ümbritsevad mormooni plakatid, isikliku arengu raamatud, pere- ja templi pildid ning muidugi tema lemmikmänguloomad.5 Ehk ise seda aimamata on ta loonud endale pühapaiga, mis on eemal maailma asjade eest. Huvitav, kui palju kordi on Ingrid selles pühas paigas lugenud oma pühakirju, tundnud Vaimu ja saanud vastuseid oma palvetele.

Üks ootamatu püha paik Joseph Smithi elus oli Liberty vangla. Vanem Jeffrey R. Holland ütles: „Josephi elus polnud kurnavamat aega kui see julm, ebaseaduslik ja ebaõiglane vangistus.” Vanem Holland selgitas samuti, et Liberty vanglat on kutsutud „tempel-vanglaks” pühade kogemuste tõttu, mida Joseph Smith seal koges.6

Mõne noore naise elu on kui nende enda Liberty vangla – koht, kus nad kogevad alandust, kus nad ei tunne armastust ega lahkust, kus neid pilgatakse, kiusatakse või neile isegi füüsiliselt haiget tehakse. Teile, noored naised, kordan ma vanem Hollandi sõnu: „Te võite saada Issandalt pühasid, ilmutuslikke ja sügavalt õpetlikke kogemusi just oma elu kõige halvemate kogemuste hetkil .. kui kannatate suure ebaõigluse all, seistes silmitsi ületamatu vastuseisu ja katsumustega.”7 Teiste sõnadega, just nagu prohvet Joseph Smith võite teiegi luua pühasid paiku ja seista seal isegi kõige raskemate kogemuste ajal.

Noor täiskasvanud naine Kirsten jagas minuga oma isikliku valusat kogemust. Keskkool oli olnud tema Liberty vangla. Õnneks ruum, kus keskkooli orkester harjutamas käis, pakkus leevendust. Ta jutustas: „Klassi sisenedes tundsin, et olen astunud turvalisse paika. Seal polnud mõnitamist ega halvasti ütlemist ega vandumist. Selle asemel kuulsime julgustavaid ja armastavaid sõnu. Me harjutasime headust. See oli rõõmu paik. Muusikaklass täitus Vaimuga, kui me muusikat harjutasime ja ette mängisime. Klassi muutis selliseks suuresti meie orkestrijuhi mõju. Ta oli hea kristlasest mees. Tagasi vaadates mõistan, et keskkool oli koht, kus vaimselt täiustusin. See oli raske, kuid ma õppisin raskustele optimismiga vastu minema. Ma olen igavesti tänulik oma pelgupaiga, oma püha paiga, selle muusikaklassi eest.”8

Kas olete mõtisklenud täna õhtul enda pühade paikade üle? Ma olen palunud sadu erinevaid noori naisi, et nad jagaksid minuga oma pühasid paiku. Olgu need siis geograafilised asukohad või ajahetked − neil kõigil on imeline tugevdav vägi. Siin on üheksa nende armsat vastust.

  1. Üks: „Ma olin haiglas ja hoidsin süles oma äsjasündinud väikevenda.”
  2. Kaks: „Iga kord, kui ma loen oma patriarhaalset õnnistust, tunnen, et Taevaisa tunneb ja armastab mind.”
  3. Kolm: „Päeval, mil sain 12-aastaseks, üllatasid minu koguduse noored naised mind paberist väljalõigatud südametega.9 Ma tundsin ennast armastatuna, teretulnuna, omaksvõetuna ja rõõmsana!”
  4. Neli: „Ühel päeval oma pühakirju lugedes jäi mulle silma üks fraas. Olin leidnud vastuse oma palvetele.”
  5. Viis: „Ma läksin ühele peole, kus joodi ja tehti muid sobimatuid asju. Vaim ütles mulle, et ma ümber pööraksin ja koju läheksin. Seda ma tegingi ja minu otsus mõjutas minu seltsielu. Kuid see hetk andis mulle kindluse, mida vajasin mõistmaks, et suudan elada evangeeliumi järgi.”
  6. Kuus: „Ühel sakramendikoosolekul lepituse üle mõtiskledes mõistsin, et pean andestama kellelegi, kelle peale ma vihane olin. Otsus andestada oli positiivne tegu, mis muutis lepituse osaks minu igapäevaelust.”
  7. Seitse: „Pärast emaga uue alguse üritusel osalemist suudles ta mind põsele ja ütles mulle, et armastab mind. See oli esimene kord, kui ta seda minu mäletamist mööda tegi.”
  8. Kaheksa: „Piiskopi kinnitusel teadsin ma, et pühakirjades tehtud lubadus on tõsi: „Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks.”10 Ma tundsin lootust ja teadsin, et võin oma pika meeleparandusega algust teha.”
  9. Viimane: „Ühel õhtul kogusin julgust, et rääkida oma parimale sõbrale oma tunnetest evangeeliumi ja Mormoni Raamatu kohta. Hiljem oli mul au tema ristimisel osaleda. Nüüd käime koos kirikus.”

Kas ma tohin teiega jagada ühte enda püha paika? Kord kui tundsin, et olen hämmingus, hirmunud ja täiesti üksi, ütlesin vaikse palve: „Taevaisa, ma ei tea, kuidas seda teha. Kas Sa saaksid mind palun, palun aidata?” Peagi tuli ootamatult minu juurde inimene, pani oma käe mu õlale ning julgustas mind oma siiraste sõnadega. Sel hetkel tundsin rahu. Ma tundsin, et mind on kuulda võetud. Kõik oli muutunud. Mulle meenusid president Spencer W. Kimballi sõnad: „Jumal paneb meid kõiki tähele ja valvab meie üle. Kuid tavaliselt hoolitseb ta meie vajaduste eest teiste inimeste kaudu.”11 See hetk, see paik muutusid minu jaoks pühaks.

Kallid noored naised, on veel lugematul hulgal teisi pühasid paiku, mida ma sooviksin, et võiksime täna õhtul üksteisega jagada. Kui te täna õhtul koju naasete, julgustan ma teid kirjutama üles oma päevikusse paigad, mis teil meeles mõlguvad. Ma tean, et tuhanded teist seisavad pühades paikades. Need paigad pakuvad teile kaitset, jõudu ja rahu rahututel aegadel. Teie tunnistused saavad tugevamaks, kuna te seisate suurepärasel viisil tõe ja õigemeelsuse eest.

Te olete Kiriku üllad noored ja minu kangelased. Ma armastan teid! Ma tunnen Taevaisa imelist armastust teie vastu ja ma tunnistan, et Jeesuse Kristuse evangeelium on tõsi. Ta ootab ja on valmis teid toetama, kui te „seis[ate] pühades paikades” ja ei saa kõigutatud. Ma armastan ja toetan president Thomas S. Monsonit, meie tõelist ja julgustavat prohvetit. Ütlen seda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.

Näita viited

  1.  

    1. ÕL 87:8; vt ka ÕL 45:32; 101:22.

  2.  

    2. Ezra Taft Benson. Prepare Yourself for the Great Day of the Lord. – New Era, mai 1982, lk 50. Vt ka ÕL 115:6.

  3.  

    3. Place. Merriam-Webster Online. − merriam-webster.com/dictionary/place

  4.  

    4. JSA, salm 29.

  5.  

    5. Vt Practice, Celebration, Dedication: Temple Blessings in El Salvador. − lds.org/youth/video

  6.  

    6. Jeffrey R. Holland, Lessons from Liberty Jail. – Ensign, sept 2009, lk 26, 28.

  7.  

    7. Jeffrey R. Holland, Lessons from Liberty Jail. – Ensign, sept 2009, lk 28.

  8.  

    8. Isiklik vestlus autoriga.

  9.  

    9. Ameerika Ühendriikides kutsutakse seda vahel südamerabanduseks (heart attack).

  10.  

    10. Js 1:18.

  11.  

    11. Spencer W. Kimball. The Abundant Life. – Ensign, juuli 1979, lk 4; Tambuli, juuni 1979, lk 34.