Ta on mind kutsunud kuulutama Tema sõna

Kui mind eelmise aasta aprillis üldjuhiks kutsuti, teenisin ma misjonijuhatajana Indias. Ma kogesin omal nahal seda, mida üks endine misjonijuhataja mulle oli öelnud: „Selle Kiriku misjonärid on suurepärased.”¹

Üks paljudest suurepärastest misjonäridest, kellega õde Funk ja mina koos teenisime, oli vanem Pokhrel Nepaalist. Kui ta oli Kiriku liige olnud kõigest kaks aastat, kutsuti ta teenima India Bangalore’i misjonile, mis on inglise keelt kõnelev misjon. Tema ütleks teile, et ta polnud hästi ette valmistunud. See on ka arusaadav. Ta polnud misjonäre enne näinudki, kui ise misjonäriks sai, sest Nepalis ei teeni ühtegi noort misjonäri. Ta ei osanud piisvalt inglise keelt, et lugeda oma kutsega kaasnenud juhiseid. Kui ta misjonäride koolituskeskusesse läks, võttis ta viigipükste, valgete triiksärkide ja lipsude asemel kaasa, tema oma sõnu tsiteerides: „Viis paari teksapükse, mõned T-särgid ja hulgaliselt juuksegeeli.”²

Isegi pärast sobivate riiete saamist tundis ta end oma sõnul esimese paari nädala jooksul iga päev ebaadekvaatsena. Ta kirjeldas seda misjoniaega: „Raske ei olnud mitte ainult inglise keel, vaid kogu töö oli väga proovile panev. .. Kõige tipuks olin ma näljane, väsinud ja tundsin koduigatsust. .. Kuigi tingimused olid rasked, olin ma otsusekindel. Tundsin, et olin nõrk ja ebasobiv. Ma palvetasin Taevaisa poole, et Ta mind aitaks. Ja vääramatult, iga kord, kui ma palvetasin, sain tröösti.”³

Kuigi misjonitöö oli vanem Pokhreli jaoks uus ja proovilepanev, teenis ta suure usinuse ja ustavusega, püüdes mõista ja järgida seda, mida ta õppis pühakirjadest, raamatust „Jutlusta minu evangeeliumi” ja oma misjoni juhtidelt. Temast sai vägev evangeeliumi õpetaja - inglise keeles- ja suurepärane juht. Pärast misjonit naasis ta mõneks ajaks koju Nepaali ja läks seejärel tagasi Indiasse, et jätkata oma haridusteed. Selle aasta jaanuarist alates teenib ta koguduse juhatajana New Delhis. Tänu tõelisele kasvule, mida ta misjonärina koges, aitab ta jätkuvalt kaasa Kiriku tõelisele kasvule Indias.

Kuidas võis üks noor mees, kes polnud kunagi misnonäre näinud, saada vaimselt nii tugevaks? Kuidas võite teie misjonäridena saada vaimset väge, mis avab teie misjoni inimeste uksed, e-postkastid ja südamed? Nagu tavaliselt, leiduvad vastused pühakirjades ning elavate prohvetite ja apostlite sõnades.

Kui evangeeliumi esimest korda Inglismaal 1837. aasta juulis kuulutati, ilmutas Issand: „Kelle iganes te saadate minu nimel teie vendade, Kaheteistkümne häälega, täiel määral teie poolt soovitatu ja volitatuna, sellel on võim avada minu kuningriigi uks igale rahvale, kuhu iganes te neid saadate.”⁴

Kuhu iganes teid saadetakse, mistahes misjonile teid määratakse, teadke, et Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige soovitas seda ülesannet ja teid kutsub Issanda prohvet. Teid kutsutakse „prohvetliku kuulutamise ja käte pealepanemise läbi.”⁵

Seejärel andis Issand tingimused, mille kaudu see lubadus täide viiakse. Ta ütles: „Kuivõrd [mis tähendab, et lubadus täitub kui] nad [ehk misjonile saadetud misjonärid] 1) alandavad ennast minu ees ja 2) püsivad minu sõnas ning 3) võtavad kuulda minu Vaimu häält.”⁶

Issanda lubadused on selged. Selleks, et omada vaimset väge, mis avaks Jumala kuningriigi ukse selle rahva seas, kelle juurde teid saadetakse, peate te olema alandlik, kuulekas ja kuulama ning järgima Vaimu.

Need kolm omadust on tihedalt seotud. Kui te olete alandlikud, soovite te olla kuulekad. Kui te olete kuulekad, tunnete te Vaimu. Vaim on esmatähtis, nagu õpetas president Ezra Taft Benson: „Ilma Vaimuta ei ole sa oma andele ja võimetele vaatamata kunagi edukas.”⁷

Misjoni juhatajana vestlesin ma vahetevahel misjonäridega, kellel oli raskusi, sest nad polnud veel täielikult puhtad. Nad elasid allpool oma vaimset potentsiaali. Hoolimata sellest, kui kõvasti nad töötasid või kui palju head nad tegid, ei suutnud nad tunda rahu ega nautida Püha Vaimu kaaslust, enne kui nad said alandlikuks, tegid meeleparandust ja võtsid vastu Päästja halastuse ja armu.

Issand käsib oma teenijatel olla alandlik, kuna vaimse terviklikkuse saavutamine saab alguse murtud südamest. Mõtelge kõigele heale, mis tuleneb murtud või purustatud asjadest. Mulda kobestatakse, et külvata vilja. Nisu purustatakse, et valmistada leiba. Leiba murtakse, et sellest saaks sakramendi sümbol. Kui meeleparanduse teinud inimene võtab osa sakramendist murtud südame ja kahetseva vaimuga, saab ta terveks.⁸ Kui me parandame meelt ja saame Jeesuse Kristuse Lepituse kaudu terveks, on meil Päästjale Teda teenides palju rohkem pakkuda. „Jah, tulge tema juurde ja pakkuge kogu oma hing ohvriannina temale.”⁹

Kui teid kurnab patt ja peate meelt parandama, siis tehke seda kohe. Kui Päästja vaevatuid tervendas, palus Ta tihti neil tõusta. Pühakirjad õpetavad, et nad tegid seda otsekohe ja viivitamatult.¹⁰ Et saada terveks oma vaimsetest kannatustest, palun võtke vastu Tema kutse üles tõusta. Rääkige viivitamatult oma piiskopiga, koguduse juhatajaga või misjoni juhatajaga ja tehke kohe algust meeleparanduse protsessiga.

Lepituse tervendav vägi toob rahu teie hingele ja võimaldab teil tunda Püha Vaimu. Päästja ohverdus on mõõtmatu, kuid meie patud, kuigi neid on palju ja nad on tõsised, võib kokku lugeda ja üles tunnistada, hüljata ning andeks saada. „Ja kui suur on tema rõõm hinge üle, kes meelt parandab!”¹¹

See lubadus Õpetuses ja Lepingutes on võimas: „Kaunistagu vooruslikkus lakkamatult sinu mõtteid; siis kasvab sinu enesekindlus Jumala läheduses tugevaks.”¹² Kui te elate vooruslikku elu, tunnete Jumala ees seistes rahu ja kindlust ning Vaimu vägi on alati koos teiega.¹³

Mõned Kiriku uued või hiljuti aktiveerunud liikmed võivad öelda: „Ma olen nüüd vääriline ja mul on soov teenida, aga ma ei tea, kas mul on küllalt teadmisi.” Aprillis õpetas president Thomas S. Monson meile: „Me saame teadmise tõest ja vastused oma suurimatele küsimustele, kui oleme kuulekad Jumala käskudele.”¹⁴ Millist kindlustunnet toob mõistmine, et tänu kuulekusele saame me teadmisi.

Teised võivad tunda, et nende anded, võimed või kogemused on piiratud. Kui teilgi on selline mure, pidage meeles vanem Pokhreli kogemust. Valmistuge nii hästi, kui oskate, ja teadke, et meie Taevane Isa suurendab teie alandlikke ja kuulekaid püüdlusi. Vanem Richard G. Scott andis meile julgustavat nõu: „Issanda käskudele kuuletumise ja Tema laste isetu teenimise loomulikuks tagajärjeks on Jumalalt saadav vägi – vägi teha rohkem, kui suudaksime teha omal jõul. Issandalt saadud jõu ja väe abil arenevad meie arusaamine, meie anded ja võimed.”¹⁵

Kui te panete oma usalduse Issandale ja usute Tema headusesse, siis õnnistab Kõigevägevam Jumal oma lapsi teie kaudu.¹⁶ Vanem Hollings Nevada osariigist õppis seda oma misjonil varakult. Päev pärast Indiasse saabumist reisis ta koos õde Funki ja minuga Rajahmundrysse, oma esimesse teenistuspiirkonda. Samal pärastlõunal läksid vanem Hollings ja vanem Ganaparam külastama ühte Kiriku liiget ning tema ema. Ema soovis Kirikust rohkem teada saada, sest nägi, kuidas evangeelium tema tütre elu õnnistas. Õde Funk läks koos nendega, et osadust pakkuda. Kuna õpetus oli inglise keeles ja liikme ema rääkis ainult telugu keelt, oli seal tõlgina ka üks koguduse vend.

Vanem Hollingsi ülesandeks sellel kohtumisel oli õpetada prohvet Joseph Smithi esimest nägemust, kasutades ta enda sõnu. Kui kord vanem Hollingsi kätte jõudis, pöördus ta õde Funki poole ja küsis, teades et tema juttu tõlgitakse: „Kas ma peaksin seda sõna sõnalt ütlema?”

Õde Funk vastas: „Ütle see sõna sõnalt, et Vaim saaks sinu sõnade kohta tunnistust anda.”

Kui see misjonär siiralt esimest nägemust õpetas ja selleks prohveti sõnu kasutas, muutus selle kalli õe ilme. Silmanurka ilmusid pisarad. Kui vanem Hollings selle imelise sõnumi lõpetas, ja enne veel, kui seda tõlkida jõuti, küsis naine oma emakeeles: „Kas ma võin saada ristitud? Ja kas te õpetaksite mu poega?”

Mu kallid kaasteenijad! Iga päev avanevad uksed ja südamed evangeeliumi sõnumile – sellele sõnumile, mis toob Jumala lastele kogu maailmas lootust ja rahu. Kui te olete alandlikud, kuulekad ja Vaimu häälele vastuvõtlikud, leiate te misjonil teenides rohkem õnne.¹⁷ Milline imeline aeg on olla misjonär – aeg, mil Issand kiirendab oma tööd!

Ma tunnistan meie Päästjast, Jeesusest Kristusest ja Tema „jumalikust käsust,”¹⁸ et „minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad.”¹⁹ See on Tema Kirik. Tema juhib seda prohvetite ja apostlite kaudu. Järgmise tunni aja jooksul õpetab meid Esimene Presidentkond. Olgem „kiire taibuga,”²⁰ nagu oli Mormon, et kui kutse tuleb, oleme väärilised ja võimelised kuulutama Vaimu väega: „Vaata, ma olen Jeesuse Kristuse, Jumala Poja jünger. Ta on mind kutsunud kuulutama tema sõna tema rahva seas, et nad võiksid saada igavikulise elu.”²¹ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.