Jeremija nutulaulud: Hoiduge orjusest

Abielu alguses otsustasime naise Maryga, et valime nii palju kui võimalik selliseid üritusi, kus saame käia üheskoos. Lisaks sellele tahtsime arukalt ringi käia eelarvega. Maryle meeldib muusika ja ta oli kahtlemata mures, et mina võin hakata liialt rõhku panema spordiüritustele. Nõnda kauples ta välja, et kõigi tasuliste ürituste puhul oleks kaks muusikali, ooperit või muud kultuuriüritust ühe pallimängu kohta.

Esialgu olin ma ooperi vastu, kuid ajapikku mu arvamus muutus. Eriti hakkasid mulle meeldima Giuseppe Verdi ooperid.¹ Tuleval nädalal möödub tema sünnist 200 aastat.

Noorena pakkus Verdile huvi prohvet Jeremija ja 1842. aastal, 28aastaselt, sai ta kuulsaks ooperiga „Nabucco”, mis on Paabeli kuningas Nebukadnetsari nime itaaliakeelne lühivorm. Ooperi süžee pärineb Vanast Testamendist Jeremija, Nutulaulude ja Laulude raamatutest. Ooperi sisuks on Jeruusalemma vallutamine ning juutide vangistus ja orjus. Psalmide 137. laul inspireeris Verdit kirjutama liigutavat ja inspireerivat heebrea orjade laulu „Va Pensiero”. Laulu aluseks oleval psalmil on meie pühakirjades väga dramaatiline päis: „Kui juudid olid orjuses, nutsid nad Paabeli jõgede kaldail. Kurbuse tõttu ei suutnud nad laulda Siioni laule.”

Minu eesmärk on vaadata üle paljud orjuse ja ikke vormid. Kõrvutan mõningaid meie aja olusid olukorraga, mis valitses Jeremija ajal enne Jeruusalemma langemist. Tõstes nõnda hoiatushäält, olen ma tänulik, et enamik Kiriku liikmeid väldib õigemeelsetena sellist käitumist, mis Issandat Jeremija ajal pahandas.

Jeremija prohvetlikud kuulutused ja nutulaulud on viimse aja pühade jaoks tähtsad. Jeremija ja tema-aegne Jeruusalemm on taustaks Mormoni Raamatu esimestele peatükkidele. Jeremija elas samal ajal, mil prohvet Lehhi.² Issand teatas Jeremijale dramaatiliselt, mis talle ettemääratud oli: „Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast väljusid, pühitsesin ma sind: ma panin sind rahvaile prohvetiks!”³

Lehhi sai Issandalt teistsuguse kutse, missiooni ja ülesande. Teda ei kutsutud noorena, vaid küpses eas. Algselt pidi ta tõstma hoiatushäält, kuid kui ta oli kuulutanud ustavalt sama sõnumit, mida Jeremijagi, käskis Issand Lehhil võtta oma perekonna ja lahkuda kõnnumaale.⁴ Seda tehes ei õnnistanud Lehhi mitte üksnes oma perekonda, vaid kõiki inimesi.

Jeruusalemma hävingule eelnenud aastatel⁵ andis Issand Jeremijale painavaid sõnumeid. Ta ütles:

„Minu rahvas on vahetanud oma Aulise selle vastu, millest pole abi!

.. Minu, elava vee allika, nad jätsid maha, et raiuda .. pragulisi kaevusid, mis ei pea vett!”⁶

Rääkides Jeruusalemma elanikele tulevatest hädadest, kurtis Issand: „Lõikus on [neile] lõppenud, suvi on möödunud, aga [neid] ei ole päästetud!”⁷

Jumal andis meestele ja naistele vabaduse hea ja halva vahel valida. Kui halvad valikud saavutavad kultuuri või rahva seas ülekaalu, on sellel tõsised tagajärjed nii selles kui ka tulevases elus. Inimesed lasevad end orjastada mitte ainult kahjulikel, sõltuvust tekitavatel ainetel, aga ka kahjulikel, sõltuvust tekitavatel filosoofiavooludel, mis juhivad neid kõrvale õigemeelsest elust.

Kui õige ja elava Jumala asemel hakatakse kummardama selliseid valejumalaid nagu varandus ja kuulsus ning käituma kõlblusetult ja õiglusetult, on selle tulemuseks kõiksugu salakavalad orjuse ilmingud. Nende seas vaimne, füüsiline ja intellektuaalne orjus, millega võib kaasneda häving. Jeremija ja Lehhi õpetasid ka seda, et õigemeelsed peavad aitama Issandal rajada Tema Kirikut ja kuningriiki ning koguda kokku hajutatud Iisraeli.⁸

Need sõnumid on kajanud ja neid on kinnitatud paljude sajandite jooksul kõigil evangeeliumi ajajärkudel. Need on Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamise keskmes käesoleval viimasel evangeeliumi ajajärgul.

Juutide vangistus ja suguharude hävitamine, teiste seas Iisraeli kümne suguharu hajutamine, on evangeeliumi taastamise õpetuses silmapaistval kohal. Kümme kadunud suguharu moodustasid põhjakuningriigi ja viidi 721. aastal enne Kristust vangidena Assurisse. Nad läksid põhjapoolsetesse maadesse.⁹ Meie kümnes usuartikkel teavitab: „Me usume tegelikku Iisraeli kogumisse ja kümne suguharu taastamisse.”¹⁰ Me usume ka, et selle lepingu osana, mille Issand sõlmis Aabrahamiga, ei õnnistata mitte ainult Aabrahami sugupuud, vaid kõiki maa rahvaid. Nagu ütles vanem Russell M. Nelson, pole kokkukogumisel „küsimus füüsilises asukohas, küsimus on igaühe pühendumuses. Inimesi saab tuua „teadmisele Issandast” [3Ne 20:13] ilma kodumaalt lahkumata.”¹¹

Meie õpetus on selge: „Issand hajutas ja vaevas Iisraeli kahteteistkümmet suguharu nende ülekohtu ja vastuhaku tõttu. Samas kasutas Issand oma väljavalitud rahva hajutamist maailma rahvaste hulka selleks, et neid rahvaid õnnistada.”¹²

See traagiline periood annab meile väärt õppetunde. Peaksime tegema kõik, mis on meie võimuses, et vältida orjusesse viivat pattu ja vastuhakku.¹³ Me mõistame ka, et õigemeelne elu on eeltingimus, mis aitab Issandal koguda oma väljavalituid, et Iisrael saaks sõna otseses mõttes kokku koguneda.

Orjusel, ikkel, sõltuvustel ja piirangutel on palju vorme. Orjastamine võib olla otseses mõttes füüsiline, kuid võib tähendada ka kõlbelise valikuvabaduse kaotamist või kahjustamist, mis võib takistada meie arengut. Jeremija ütleb selgesõnaliselt, et õiglusetus ja vastuhakk olid Jeruusalemma hävingu ja Paabeli vangistuse peamised põhjused.¹⁴

Muud liiki orjused on inimvaimule sama hävitavad. Kõlbelist valikuvabadust saab kuritarvitada mitmel viisil.¹⁵ Mainin neist nelja, mis on tänapäeva kultuuriruumis eriti kahjulikud.

Esiteks põhjustavad orjust sõltuvused, mis kahandavad valikuvabadust, on vastuolus kõlbeliste tõekspidamistega ja hävitavad tervist. Narkootikumide ja alkoholi, moraalsusetuse, pornograafia, hasartmängude, rahalise ikke ja muude katsumuste mõju paneb orjuses olijad ja ühiskonna nii raske koorma alla, et seda on peaaegu võimatu mõõta.

Teiseks võivad mõned sõltuvused või eelistused, mis polegi oma olemuselt halvad, võtta enda alla selle hinnalise ajahulga, mida saaks muidu kasutada vooruslike eesmärkide saavutamiseks. Selliste sõltuvuste hulka võib kuuluda liigne tähelepanu sotsiaalmeediale, video- ja digitaalmängud, sport, meelelahutus ja palju muud.¹⁶

Kuidas hoida aega pere jaoks, on üks tähtsamaid küsimusi, millega enamikes kultuurides silmitsi seisame. Kui ma olin meie advokaadibüroos veel ainuke Kiriku liige, selgitas üks naisadvokaat, kuidas ta tunneb end alati žonglöörina, kes püüab kolme palli samaaegselt õhus hoida. Üks pall oli tal advokaadibüroo, teine abielu ja kolmas lapsed. Iseendale tal aega peaaegu ei jätkunud. Talle tegi suurt muret asjaolu, et üks pall oli alati maas. Ma panin ette rühmaga kokku tulla ja prioriteetide üle arutada. Otsustasime, et peamine põhjus, miks me tööd teeme, on oma pere toetamine. Olime nõus, et suurem palk pole kaugeltki nii tähtis kui perekond, möönsime, et klientide teenindamine nii hästi kui suudame, on oluline. Seejärel arutlesime ebaoluliste asjade üle, mida me tööl teeme ja mis perele aega ei jäta. Kas tundsime survet töökohas aega veeta ka siis, kui see polnud tegelikult oluline?¹⁷ Otsustasime, et meie eesmärgiks on peresõbralik õhkkond nii naistele kui meestele. Olgem perele mõeldud aja kaitsmisel esirinnas.

Kolmandaks üldlevinud orjuseks tänapäeval, nagu kõigil perioodidel ajaloos, on ideoloogilised või poliitilised tõekspidamised, mis ei lähe kokku Jeesuse Kristuse evangeeliumiga. Evangeeliumi tõdede asendamine inimfilosoofiaga võib viia eemale Päästja sõnumi lihtsusest. Kui apostel Paulus läks Ateenasse, püüdis ta õpetada Jeesuse Kristuse ülestõusmisest. Loeme sellest püüdlusest Apostlite tegudest: „Sest kõik ateenlased ja muulased, kes nende juures elasid, ei olnud millelegi nii himukad kui jutustama ja kuulama uudiseid.”¹⁸ Kui rahvamass mõistis Pauluse sõnumi lihtsat religioosset olemust, mis neile midagi uut ei pakkunud, hülgasid nad selle.

See on otsekui võrdkuju meie endi ajast, mil evangeeliumi tõdesid sageli hüljatakse või moonutatakse, et muuta neid intellektuaalselt kütkestavamaks või hetke kultuuriliste suundumuste ja intellektuaalsete filosoofiliste vooludega kokkusobivaks. Kui me pole hoolikad, võivad need suundumused meid vangistada ja me võime sattuda intellektuaalsesse orjusesse. Väga palju on praegusel ajal hääli, mis naisi elama õpetavad.¹⁹ Sageli on nad üksteisega vastuolus. Eriti tekitavad muret need filosoofilised suunad, mis kritiseerivad või mõistavad hukka naisi, kes on otsustanud tuua vajalikke ohvreid, et olla lastele emad, õpetajad, hoidjad või sõbrad.

Mõni kuu tagasi käisid meil külas kaks meie noorimat lapselast – üks ühel nädalalõpul, teine järgmisel. Olin kodus ja avasin ukse. Mu naine Mary oli teises toas. Mõlemad lapsed ütlesid pärast kallistamist peaaegu üht ja sedasama. Nad vaatasid ringi ja ütlesid siis: „Mulle meeldib olla vanaema majas. Kus vanaema on?” Ma ei öelnud seda neile, kuid mõtlesin: „Kas see pole ka vanaisa maja?” Kuid ma mõistsin, et kui olin olnud väike poiss, läks ka meie pere vanaema juurde. Mulle meenusid tuttava laulu sõnad: „Üle jõe ja läbi metsa vanaema juurde läheme”.

Lubage mul väljendada ühemõttelist rahulolu, et hariduslikud ja teised võimalused naistele kättesaadavad on. Hindan seda, et tänapäevased mugavused on vähendanud naiste kontimurdvat tööd ja kodus orjamist ning et naised annavad igas valdkonnas suurepärase panuse. Kuid kui me laseme oma kultuuris nõrgeneda sel erilisel suhtel, mis lastel on emade, vanaemade ja teistega, kes neid hoiavad, hakkame seda veel kahetsema.

Neljandaks, jõud, mis panevad rikkuma siiralt järgitud usulisi põhimõtteid, võivad viia orjuseni. Üks kõige ebameeldivamaid näiteid on see, kui õigemeelseid inimesi, kes peavad end oma käitumisega Jumala ees vastutavaks, sunnitakse tegema midagi sellist, mis on nende südametunnistuse vastu – näiteks kui tervishoiutöötajaid sunnitakse valima, kas nad aitavad südametunnistuse vastaselt aborti teha või kaotavad töö.

Kirik on suhtelises vähemuses isegi siis, kui kaasab kõik sarnaselt mõtlejad. Ühiskonda tervikuna muuta on väga raske, kuid me peame tegema tööd, et parandada kõlbelist kultuuri enda ümber. Viimse aja pühad kõikides maades peaksid olema head kodanikud, võtma osa ühistegevustest, viima end kurssi oluliste teemadega ja käima valimas.

Kuid meie põhirõhk peaks alati olema vajalike ohverduste tegemisel, et kaitsta omaenda perekonda ja pealekasvavat põlvkonda.²⁰ Suurem enamik neist ei ole veel tõsiste sõltuvuste ega valeideoloogiate orjuses. Meil tuleb aidata pookida neid maailma vastu, mis kõlab paljuski selle Jeruusalemma sarnaselt, millega Lehhi ja Jeremija kokku puutusid. Lisaks sellele peame neid ette valmistama, et nad saaksid sõlmida ja pidada pühasid lepinguid ning olla peamised saadikud, kes aitavad Issandal Tema Kirikut rajada ning hajutatud Iisraeli ja Issanda väljavalituid kõikjalt kokku koguda.²¹ Nagu seisab kaunilt Õpetuses ja Lepingutes: „Õigemeelsed kogutakse kokku kõigi rahvaste seast, ja nad tulevad Siionisse, lauldes laule igavesti kestvast rõõmust.”²²

Meie väljakutseks on vältida igat liiki orjust, aidata Issandal koguda kokku Tema väljavalitud ning tuua ohvreid pealekasvava põlvkonna nimel. Meil tuleb alati meeles pidada, et me ei päästa ennast ise. Meid vabastatakse Päästja armastuse, armu ja lepitusohvri kaudu. Kui Lehhi pere põgenes, juhatas neid Issanda valgus. Kui me oleme truud Tema valgusele, järgime Tema käske ja loodame Tema abile, väldime me vaimset, füüsilist ja intellektuaalset orjust kui omaenda kõnnumaal uitamise nutulaulu, sest Tema on vägev päästma.

Vältigem nende meeleheidet ja kurbust, kes langevad orjusesse ega suuda enam Siioni laule laulda. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.