Meil on põhjust rõõmustada

Kui minu äi siitilmast lahkus, tuli meie pere kokku, et avaldada tänu kõikidele, kes olid tulnud talle viimast austust avaldama. Õhtul pere ja sõpradega suheldes panin ikka ja jälle tähele, et meie 10-aastane tütrepoeg Porter hoidub minu ämma, oma memme ligi. Vahel seisis ta memme selja taga ja jälgis teda silmadega. Siis seisid nad käsikäes teineteise kõrval. Nägin, kuidas poiss silitas memme kätt, embas teda ega lahkunud tema kõrvalt.

Nähtu püsis mul mitu päeva silme ees. Tundsin, et pean Porterile kirja saatma, rääkima oma tähelepanekutest. Saatsin talle e-kirja ja rääkisin, mida olin näinud ja tundnud. Tuletasin Porterile meelde lepingut, mille ta oli ristimisel sõlminud, tsiteerides Alma sõnu Moosia 18. peatükist:

„Ja nüüd, kuna te soovite tulla Jumala lambatarasse ja olla kutsutud tema rahvaks ja olete nõus kandma üksteise koormaid, et need oleksid kerged;

jah, ja olete nõus leinama koos nendega, kes leinavad; jah, ja trööstima neid, kes vajavad tröösti, ja seisma kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus te ka ei ole, kuni surmani välja, .. et teil võiks olla igavene elu –

kui see on teie südame soov, siis mis on teil selle vastu, et teid ristitakse Issanda nimel tunnistusena tema ees, et te olete sõlminud temaga lepingu, et te teenite teda ja peate kinni tema käskudest, et ta võiks valada oma Vaimu veel rikkalikumalt teie peale?”¹

Selgitasin Porterile, et Alma õpetas sellega, et need, kes tahavad saada ristitud, peavad olema valmis teenima Jumalat teiste teenimise kaudu kogu oma elu! Ma kirjutasin: „Ma ei tea, kas sa ise sellest aru said, kuid see armastus ja hool, mida sa memme vastu üles näitasid, tähendas seda, et sa pead oma lepinguid. Me peame oma lepinguid iga päev, kui oleme lahked, väljendame armastust ja hoolitseme üksteise eest. Tahan, et sa teaksid, et olen uhke, et sa pead kinni lepingutest! Pidades lepinguid, mis sa ristimisel sõlmisid, oled sa valmis selleks, et saada pühitsetud preesterlusse. See lisanduv leping annab sulle rohkem võimalusi teisi õnnistada ja teenida ning aitab sul valmistuda lepingute sõlmimiseks templis. Tänan sind, et annad mulle sellist eeskuju! Tänan, et näitad mulle, mida tähendab pidada lepinguid!”

Porter vastas: „Vanaema, tänan sind sõnumi eest! Kui ma memme kogu aeg kallistasin, ei teadnud ma, et see tähendab lepingu pidamist, kuid mu südames oli soe tunne. Ma tean, et see oli Püha Vaim mu südames.”

Ka mina tundsin südames soojust, kui mõistsin, et Porter seostas lepingute pidamist lubadusega „et tema Vaim oleks alati [meiega]”² – lubadusega, mida võimaldas Püha Vaimu anni saamine.

Õed! Olen kohanud teist paljusid üle maailma, olen tähele pannud, et paljud teist sarnanevad Porteriga. Te seisate vaikselt Jumala tunnistajatena, leinate nendega, kes leinavad ja trööstite neid, kes vajavad tröösti, mõistmata, et peate sellega ristimisvees ja templis sõlmitud lepinguid. Kui te armastate teisi, hoolite teistest, osutate teistele väikesi ja lihtsaid teeneid, siis osalete te aktiivselt päästmistöös, Issanda töös „tuua inimesele surematus ja igavene elu”³.

„Tütardena [Issanda] kuningriigis”⁴, oleme sõlminud pühad lepingud. Me kõnnime Nefi sõnul „kitsal ja ahtal teerajal, mis viib igavesse ellu”.⁵ Me kõik oleme sel teel eri kaugusel. Aga me võime üheskoos tööd teha, et aidata üksteisel „Kristuses püsivana edasi pürgi[da] täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu”⁶.

Jeanne teenib Noortes Naistes nõustajana. Mõne kuu eest sai ta teada ühest eelseisvast koguduse noorteüritusest – matkast Malani mäele. Ta läks elevile, sest oli äsja ka ise otsustanud selle mäetipu vallutada.

Jõudnud matkaraja algusse, astus Jeanne’i juurde tema hea sõber Ashley, võttis tal käe alt kinni ja tegi ettepaneku matkata koos. „Ma tulen sinuga, ” ütles ta. 16-aastasel Ashleyl oli füüsiline puue, mis raskendas mõneti tema liikumist. Nad kõndisid kahekesi aeglaselt edasi ning imetlesid Taevaisa loomingut: kaljusid mäetipus nende kohal ja õitsvaid lilli endi ümber. Jeanne kommenteeris seda hiljem nõnda: „Ei kulunud palju aega, kui ma juba olin unustanud oma eesmärgi – ronida mäe tippu –, sest ettevõtmine oli märkamatult kujunenud hoopis millekski muuks. Ma nägin teerada ümbritsevat ilu, millest oleksin ilma jäänud, kui oleksin roninud vaid selleks, et saavutada oma eesmärk – vallutada Malani mäetipp.

Kui Jeanne ja Ashley aeglase edasiliikumise tõttu ülejäänud rühmast kaugele maha olid jäänud, ühines nendega Emma, kes oli otsustanud nad ära oodata, et üheskoos edasi minna. Emmaga koos oli veelgi toredam. Ta õpetas neile selgeks ühe laulu, oli toeks ja julgustas neid. Jeanne meenutas: „Me istusime ja puhkasime, me laulsime, rääkisime ja naersime. Õppisin Ashleyt ja Emmat tundma hoopis teise kandi pealt, kui see muidu oleks olnud võimalik. Tol õhtul ei olnud peamine mitte mäetipp, vaid midagi palju, palju enamat. Peamine oli üksteise aitamine, see, kuidas me sammhaaval edasi liikusime.”

Kui Jeanne, Ashley ja Emma koos matkasid, laulsid, puhkasid ja naersid, ei mõelnud nad tõenäoliselt: „Hei, me peame praegu oma lepinguid.” Aga nad tegid seda. Nad teenisid üksteist armastuse, osavõtlikkuse ja pühendumusega. Nad tugevdasid üksteise usku üksteist julgustades ja teenides.

Vanem Russell M. Nelson õpetas: „Mõistes, et oleme lepingulapsed, teame, kes me oleme ja mida Jumal meilt ootab. Tema seadus on kirjutatud meie südamesse.”⁷

Maria Kuzina on Jumala lepingutütar. Ta teab, kes ta on ja mida Jumal temalt ootab. Kui ta võttis mind vastu Venemaal Omskis oma kodus, arvasin, et olen seal, et teda teenida, kuid mulle sai peagi selgeks, et olen seal, et temalt õppida. Kirikusse pöördununa elab Maria Luuka evangeeliumi 22. peatüki juhatuse järgi: „Kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi.”⁸ Ta usub meie elava prohveti president Thomas S. Monsoni sõnu, kes on öelnud:

„Käes on aeg, et liikmed ja misjonärid tuleksid kokku ja töötaksid üheskoos, töötaksid Issanda viinamäel ja tooksid hingesid Tema juurde. ..

Kui me tegutseme usus, näitab Issand meile, kuidas tugevdada kogudustes Tema Kirikut. Ta on meiega. Ta on meile misjonitöös aktiivseks kaaslaseks.

Rakendage oma usku .. ja kaaluge palvemeelselt, keda oma pere, sõprade, naabrite ja oma tuttavate seast sooviksite kutsuda oma koju misjonäridega kohtuma, et nad võiksid kuulda taastamise sõnumit.”⁹

Maria järgib seda nõuannet. Ta teenib õdesid, hoolitseb nende eest, kellele tal on palutud teha külastusõpetust. Ta teeb veelgi enam. Tal on palju sõpru, kes on vähemaktiivsed või kes pole veel kuulnud Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi sõnumit. Ta rakendab iga päev oma usku ja palvetab, et saada teada, kes vajab tema abi ja tegutseb siis saadud õhutuse ajel. Ta võtab telefonitoru, helistab, jagab oma armastust ja ütleb oma sõpradele: „Me vajame teid!“ Igal nädalal korraldab ta oma korteris pereõhtuid, kuhu kutsub naabreid, Kiriku liikmeid ja misjonäre ning ta toidab neid. Ta kutsub neid kirikusse, hoolitseb nende eest, istub nende kõrval, kui nad tulevad.

Maria mõistab vanem Jeffrey R. Hollandi hiljutist meeldetuletust, et „kutset, mille taga on armastus teiste inimeste ja Issanda Jeesuse Kristuse vastu .. ei peeta solvavaks ega mõisteta hukka.”¹⁰ Ta tähendab üles inimeste nimed, kes ütlevad, et neid on solvatud ja teenib neid edasi. Kuna need inimesed teavad, et ta neid armastab, võib ta neile öelda: „Ärge olge solvunud! See on naeruväärne!”

Maria on Jeesuse Kristuse jünger, kes peab oma lepinguid. Kuigi tal pole kodus preesterluse hoidjat, tunnetab ta Jumala väge iga päev, kui täidab templilepinguid, pürgib edasi, peab vastu lõpuni, aitab teel olles teistel osaleda päästmistöös.

Kui ma jagasin teiega neid kogemusi, kas nägite ennast tegemas päästmistööd? Võtke aega, et mõelda mõnele Jumala tütrele, kes vajab julgustamist, et lepingute rajale naasta või abi, et rajal püsida. Küsige tema kohta meie Taevaselt Isalt. See õde on Tema tütar. Ta tunneb teda nimepidi. Ta tunneb ka teid ja räägib teile oma tütre vajadustest. Olge kannatlik ja jätkake usus ja palvetage selle õe eest ning tegutsege vastavalt saadud õhutustele. Tegutsedes nende õhutuste ajel, kinnitab Vaim, et teie püüded on Issandale meelepärased.

„Õde Eliza R. Snow .. tunnustas väga õdede püüdeid üksteist tugevdada. .. Ta ütles neile, et kuigi Kirik ei tähenda üles igat annetust, mille nad abivajajaid aidates teevad, tähendab Issand täiuslikult üles kogu nende päästva töö:

.. President Joseph Smith ütles, et see ühing on loodud hingede päästmiseks. Mida me teeme, et võita tagasi neid, kes on ära langenud? Et soojendada nende südameid, kelle tunded evangeeliumi suhtes on jahenenud? Teie usu, lahkuse, heade tegude ja sõnade kohta peetakse ülestähendust. Kõik tähendatakse ülesse ja midagi ei lähe kaduma.”¹¹

Mormoni Raamatus räägib Ammon, et meil on põhjust rõõmustada. Ta küsib: „Ja nüüd, ma küsin, milliseid suuri õnnistusi on ta meile andnud? Kas te võite ütelda?”

Ammon on elevil ega malda vastust ära oodata. Ta lausub: „Vaata, ma vastan teie eest; .. Ja see on meile antud õnnistus, et meid on tehtud tööriistadeks Jumala käes selle suure töö täideviimisel.”¹²

Me oleme Issanda kuningriigi tütred, kes peavad oma lepinguid. Me saame olla tööriistadeks Tema käes. Osaledes päevast päeva päästmistöös, tehes väikseid ja lihtsaid asju – hoolitsedes üksteise eest, üksteist tugevdades ja õpetades – saame olla sama meelt Ammoniga, kes kuulutas:

„Jah, mu süda on ääreni täis rõõmu ja ma rõõmustan oma Jumala üle.

Jah, ma tean, et ma ei ole midagi; oma jõult olen ma nõrk; seepärast ma ei hoople enda üle, vaid ma hooplen oma Jumala üle, sest tema jõuga suudan ma teha kõiki asju.”¹³

Sellest ma tunnistan Jeesuse Kristuse nimel, aamen.