Ole vahva ja tugev


Jätkugu meil kõigil julgust trotsida konsensust, julgust jääda põhimõttekindlaks.

Mu armsad vennad! On hea taas teie seltsis viibida. Ma palun taeva abi, kui kasutan võimalust teile kõneleda.

Lisaks siia Konverentsikeskusesse tulnutele on tuhanded kogunenud kogudusehoonetes ja teistes kohtades üle maailma. Ühine lõim seob meid kõiki ühte, sest meie kanda on usaldatud Jumala preesterlus.

Me oleme siin maa peal ühel ajaloo märkimisväärsel ajaperioodil. Meie võimalused on peaaegu piiritud ja siiski seisame me silmitsi mitmete katsumustega, millest mõned on omased ainult meie ajale.

Me elame maailmas, kus moraalsed väärtused on suures osas kõrvale heidetud, kus pattu kõikjal jõhkralt kuvatakse ja kus meid ümbritsevad kiusatused kitsalt ja ahtalt teerajalt kõrvale astuda. Me seisame silmitsi püsiva surve ja salakavalate mõjudega, mis trambivad jalge alla kõik korraliku ja püüavad asendada seda ilmaliku ühiskonna pinnapealsete filosoofiate ja tavadega.

Nende ja teiste katsumuste tõttu seisame pidevalt silmitsi otsustega, mis võivad muuta meie saatust. Selleks, et me võiksime teha õigeid otsuseid, on vaja julgust – julgust öelda vajaduse korral „ei” ning sobival hetkel „jah” ning veel julgust tegutseda õigesti, kuna nii on õige.

Kuna tänapäeva ühiskonnas on trend kaugeneda üha rohkem meile Issanda poolt antud väärtustest ja põhimõtetest, kutsutakse meid kindlasti oma tõekspidamiste eest seisma. Kas meil on julgust seda teha?

President J. Reuben Clark noorem, kes teenis palju aastaid Esimeses Presidentkonnas, ütles: „On tulnud ette olukordi, kus inimesed, kes on näiliselt usklikud, ‥ on tundnud, et kui nad oma tõekspidamistest räägivad, hakkavad nende mitteusklikud kolleegid neid naeruvääristama, ja nad tunnevad, et peavad oma usku kas muutma, selle tähtsust kahandama või teesklema, et on selle hüljanud. Sellised inimesed on silmakirjatsejad.”1 Keegi meist ei soovi olla silmakirjatseja, kuid ikkagi ei soovi me teatud olukordades oma veendumusi jagada.

Me võime aidata kaasa oma soovile teha seda, mis on õige, kui viibime paikades ja osaleme tegevustes, mis aitavad meil mõelda headele asjadele ja kus võib viibida Issanda Vaim.

Ma mäletan, et lugesin mõnda aega tagasi ühe isa nõuandest oma pojale, kui too ära kooli läks: „Kui sa leiad end kusagilt, kus sa olema ei peaks, siis tee sääred!” Ma annan teile kõigile sama nõu: „Kui leiate end kusagilt, kus te olema ei peaks, siis tehke sääred!”

Meid kõiki kutsutakse pidevalt üles julgusele. Julgust on vaja iga päev meie elus − mitte ainult pöördeliste sündmuste ajal, vaid veelgi rohkem siis, kui me teeme otsuseid või reageerime end ümbritsevale olukorrale. Šoti luuletaja ja kirjanik Robert Louis Stevenson ütles: „Igapäevast julgust näevad vähesed. Kuid sinu julgus ei ole vähem õilis sellepärast, et sulle ei lööda trumme ja rahvahulk ei hüüa su nime.”2

Julgusel on mitu nägu. Kristlik kirjanik Charles Swindoll kirjutas: „Julgust ei lähe vaja vaid võitlusväljal ‥ või majas varga kinni püüdmiseks. Julguse tõelised proovilepanekud ei torka sugugi nii palju silma. Need on seesmised proovilepanekud, nagu jääda ustavaks ka siis, kui keegi ei näe, ‥ nagu vääritimõistmise korral üksi seista.”3 Ma lisaksin sellele, et seesmise julguse alla käib õige asja tegemine hirmust hoolimata, meie uskumuste kaitsmine, isegi kui meid naeruvääristatakse, ja põhimõtetele kindlaks jäämine, isegi kui meid ähvardab oht sõpradest või sotsiaalsest staatusest ilma jääda. See, kes seisab vankumatult õige asja eest, peab olema valmis aeg-ajalt ka teiste halvakspanu või ebasoosingut taluma.

Teise maailmasõja ajal Ameerika Ühendriikide mereväes teenides kuulsin ma vapratest tegudest, mehisusest ja julgustükkidest. Üks, mida ma iial ei unusta, oli ühe 18-aastase mitte meie usku meremehe vaikne julgus, kes ei olnud liiga uhke, et palvetada. 250-liikmelises pataljonis oli tema ainukene, kes igal õhtul oma voodi kõrval põlvitas, vahel kiusajate irvituste ja mitteuskujate pilgete saatel. Langetatud päi palus ta Jumalat. Ta ei löönud kunagi kõikuma. Ta ei vääratanud. Tal oli julgust.

Kuulsin hiljuti ühest poisist, kellel oli puudu sellisest sisemisest julgusest. Sõber rääkis mulle ühest vaimsest ja usku tugevdavast sakramendikoosolekust, millest ta koos oma mehega oli osa võtnud. Üks noor mees, kes oli preester Aaroni preesterluses, oli puudutanud kogu kogudust, kõneledes evangeeliumi tõdedest ja rõõmudest, mis tulevad käskude pidamisest. Puhas ja korralik, valges särgis, lips ees, jagas poiss poodiumil seistes tulihingelist ja liigutavat tunnistust.

Hiljem samal päeval sõitsid see naine ja tema abikaasa oma naabruskonnast väljapoole ja nägid sama noormeest, kes neid vaid mõne tunni eest innustanud oli. Kuid nüüd paistis ta hoopis teistsugune, kõdides kõnniteel räpakates riietes, sigaret suus. Mu sõber ja tema abikaasa ei olnud mitte ainult sügavalt pettunud ja kurvad, vaid segaduses selle pärast, kuidas see poiss sakramendikoosolekul nii veenvalt ühte inimest mängis ja kui kiiresti pärast seda hoopis teiseks muutus.

Vennad, kas teie olete samad inimesed, kus tahes te olete ja mida tahes te teete − sellised nagu meie Taevaisa soovib, et oleksite, ja selline inimene, nagu te olema peate.

Ühes Ameerika ajakirjas avaldatud intervjuus küsiti hästi tuntud Ameerika ülikooliliiga korvpallimängijalt ja Kiriku liikmelt Jabari Parkerilt, mis on parim nõu, mis ta kunagi oma isalt on saanud. Jabari vastas: „[Minu isa] ütles, et ma oleksin sama inimene nii pimedas kui valges.”4 Vennad! See on tähtis nõu meile kõigile.

Meie pühakirjad on tulvil näidetest, millist julgust me kõik tänapäeval vajame. Prohvet Taaniel näitas üles ülimat julgust, seistes õiguse eest ja näidates üles vaprust palvetada, kuigi seda tehes ähvardas teda surm.5

Julgust täis oli ka Abinadi elu, kes oli valmis ohverdama oma elu, et ta ei peaks tõde eitama.6

Keda ei inspireeriks kahe tuhande noore Heelamani poja elu, kes õpetasid ja näitasid julgust järgida vanemate õpetusi ning olla vooruslikud ja puhtad?7

Ehk kroonib neid pühakirjalugusid Moroni eeskuju, kellel oli julgust õiglasena kuni lõpuni vastu pidada.8

Kogu oma elu jooksul näitas prohvet Joseph Smith üles julgust. Üks kõige tähelepanuväärsem sündmus leidis aset, kui Joseph oli koos teiste vendadega kokku aheldatud − mõtelge, nad olid kokku aheldatud − ja neid hoiti kohtumaja kõrval ehitusjärgus majakeses Missouri osariigis Richmondis. Parley P. Pratt, kes oli vangistatute seas, kirjutas ühest õhtust: „Me olime lebanud põrandal ärkvel kuni pärast kesköö saabumist ja meie kõrvu ja südant kurvastasid meie valvurite rõvedused, hirmsad vandesõnad, kohutav jumalapilge ja räpane kõneviis, mida me mitmeid tunde kuulama pidime.”

Vanem Pratt jätkas:

„Ma kuulasin, kuni mu süda läks pahaks. Olin niivõrd šokeeritud, hirmunud ja tulvil nördinud õiglustunnet, et suutsin vaevu hoiduda valvuritele oma viha väljaütlemiseks püsti tõusmast. Ent ma ei öelnud kellelegi midagi, ka mitte Josephile, kuigi lamasin tema kõrval ja teadsin, et ta oli ärkvel. Äkitselt tõusis ta jalule ja ütles kõuehäälel nagu möirgav lõvi, niipalju kui suudan meenutada, järgmised sõnad:

„VAIKUST! ‥ Ma sõitlen teid Jeesuse Kristuse nimel ja käsin teil olla vait; ma ei talu enam minutitki sellist juttu. Lõpetage see jutt või muidu surete OTSEKOHE teie või suren mina!”

Joseph „seisis sirgelt ehmatamapanevas majesteetlikkuses”, kirjeldas vanem Pratt. „Ahelais ja relvitult, rahulikult ja väärikalt kui ingel vaatas ta hirmunud valvureid. Nende jalad värisesid ja nad tõmbusid nurka või küürutasid tema jalge ette, paludes temalt andeks ning olid vait.”9

Mitte kõik julgustükid ei too selliseid imetlusväärseid või koheseid tagajärgi, kuid siiski toovad nad kõik meelerahu ja teadmise, et õiglust ja tõde on kaitstud.

On võimatu seista püstipäi, kui toetume enamuse arvamusele või teiste heakskiidule. Meil on vaja Taanieli, Abinadi, Moroni või Joseph Smithi julgust, et seista kindlalt ja jääda tugevaks selles, mida me teame õige olevat. Neil oli julgust teha seda, mis ei olnud kerge, kuid mis oli õige.

Meile kõigile saab osaks hirm, naeruvääristamine ja vastuseis. Jätkugu meil kõigil julgust trotsida konsensust, julgust jääda põhimõttekindlaks. Jumal kiidab heaks mitte kompromissi, vaid julguse. Julgusest saab kuldaväärt ja tähendusrikas voorus, kui see ei tähenda ainult valmisolekut mehiselt surra, vaid ka kindlat meelt tasakaalukat elu elada. Minnes edasi, püüdes elada nii nagu me peaks, saame kindlasti Issandalt abi ja leiame lohutust Tema sõnadest. Mulle meeldib tema lubadus, mis on kirjutatud Joosua raamatusse:

„Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha! ‥

‥ Ole vahva ja tugev[.] Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!”10

Mu armsad vennad! Kuulutagem oma veendumuste julguses koos apostel Paulusega: „Ma ei häbene evangeeliumi.”11 Ja seejärel, sama julgusega järgigem Pauluse nõuannet: „Ole usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses.”12

Katastroofilised konfliktid tulevad ja lähevad, kuid sõda inimhinge pärast kestab ilma vaherahudeta. Issandalt tuleb üleskutse teile, mulle ja preesterluse hoidjatele kõikjal: „Mispärast, õppigu iga mees nüüd oma kohust ja õppigu tegutsema selles ametis, millesse ta määratud on, täie usinusega.”13 Siis oleme me, nagu apostel Peetrus kuulutas, „kuninglik preesterkond”,14 kes ühtne eesmärgilt ja kellele on antud vägi taevast.15

Lahkugu igaüks teist täna siit kindlameelsuse ja julgusega öelda koos Iiobiga: „Niikaua kui minus on veel hingeõhku, ‥ ei loobu ma oma vagadusest!”16 Ma palun, et see võiks nii olla. Meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Näita viited

  1.  

    1. J. Reuben Clark noorem. The Charted Course of the Church in Education, muudetud köide 1994, lk 7.

  2.  

    2. Robert Louis Stevensoni tsitaat, Hal Urban, Choices That Change Lives 2006, lk 122.

  3.  

    3. Charles Swindolli tsitaat, Hal Urban, Choices That Change Lives 2006, lk 122.

  4.  

    4. Jabari Parkeri tsitaat. 10 Questions. – Time, 17. märts 2014, lk 76.

  5.  

    5. Vt Tn 1:6.

  6.  

    6. Vt Mo 11:20; 17:20.

  7.  

    7. Vt Al 53:20–21; 56.

  8.  

    8. Vt Mn 1–10.

  9.  

    9. Vt Autobiography of Parley P. Pratt, toim Parley P. Pratt noorem, 1938, lk 210–211.

  10.  

    10. Jos 1:5, 9.

  11.  

    11. Rm 1:16.

  12.  

    12. 1Tm 4:12.

  13.  

    13. ÕL 107:99.

  14.  

    14. 1Pt 2:9.

  15.  

    15. Vt ÕL 105:11.

  16.  

    16. Ii 27:3, 5.