Lunastaja Kristus

Tema jumalikkusest kõneleb ka Tema vägi surma üle. Suur kogudusekoja ülem Jairus palus „teda tulla enese kotta. Sest tal oli ainus tütar, ‥ ja see oli suremas” (Lk 8:41–42). Õpetaja võttis ta palvet kuulda ja kui nad teel olid, tuli Jairuse juurde teenija ja ütles talle: „Su tütar on surnud, ära tülita enam õpetajat!” (Lk 8:49) Pärast majja sisenemist palus Jeesus kõigil väljuda ja ütles lapse käest kinni haarates: „Tõuse üles!” (Lk 8:54)

Kord, kui Ta läks Naini linna, sattus Ta nägema matuserongkäiku, kus lesknaine oma ainsa poja surma pärast nutta tihkus. Halastusest puudutas ta puusärki ja ütles: „Noormees, ma ütlen sulle, tõuse üles!” (Lk 7:14) Imet nähes hüüatas rahvas: „Suur prohvet on meie seas tõusnud ja Jumal on tulnud oma rahvast katsuma!” (Lk 7:16) See ime oli veelgi tähelepanuväärsem, kuna noor mees oli juba surnuks kuulutatud ja surnukeha kanti matmispaika. Kui kaks noort inimest oli ellu äratatud, olid usklikud Tema väe ja volituse kohta saadud tõendite üle hämmingus ning laimajad hirmul.

Kõige muljetavaldavam oli aga kolmas juhtum. Kristus külastas sageli Martat, tema õde Maarjat ja nende venda Laatsarust. Kui Ta kuulis, et Laatsarus oli haige, jäi Ta veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli, enne kui Ta pere juurde läks. Martat pärast venna surma lohutades ütles Jeesus naisele kindlalt: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!” (Jh 11:25)

Kui Päästja palus leinajatel kivi haua eest ära tõsta, sosistas Marta Talle arglikult: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev!” (Jh 11:39)

Jeesus tuletas talle seejärel armastavalt meelde: „Eks ma ütelnud sulle: kui sa usuksid, saaksid sa näha Jumala au?” (Jh 11:40). Ja seda öelnud, hüüdis Ta valjul häälel:

„Laatsarus, tule välja!

Ja surnu tuli välja” (Jh 11:43–44).

Kui Laatsarus neli päeva hauas oli olnud ja üles tõusis, seisid Jumala Poja vaenlased silmitsi ümberlükkamatu tõendiga, mida nad ei saanud eirata, alahinnata ega väänata ning pidasid arulagedalt ja õelalt „sellest päevast alates ‥ üheskoos nõu teda ära tappa” (Jh 11:53).

Edasi pidas elav Kristus Jeruusalemmas koos apostlitega oma viimast paasapüha, seadis sisse sakramenditalituse ning andis neile käsu armastada üksteist siira teenimise kaudu.

Pärast seda näitas Ta inimkonna vastu kõige ülevamal viisil oma armastust ning astus täie teadmisega vapralt ja sihikindlalt vastu oma kõige suuremale katsumusele. Ketsemani aias koges Ta üksinduses kõige rängemat piina, valades verd igast poorist. Täielikult Isale alistununa, lepitas Ta meie patud, võttis enda peale meie haigused ja kannatused, et teada, kuidas meid aidata (Al 7:11–13).

Oleme võlglased Tema ja oma Taevase Isa ees, sest Tema ohverdus õnnistas kõiki alates Aadamast kuni viimase inimeseni välja.

Kui Tema surmaheitlus Ketsemanis läbi sai, laskis Ta end oma mahategijatel vabatahtlikult kinni võtta. Kui üks omadest Ta ära andis, mõisteti Ta fabritseeritud ja küündimatul kohtuistungil kiirustades ebaõiglaselt ja ebaseaduslikult süüdi. Samal õhtul esitati Talle süüdistus Jumala teotamises ja Ta mõisteti surma. Vihast ja kättemaksuhimust aetuna – kuna Ta tunnistas neile, et on Jumala Poeg – mõtlesid Ta vaenlased välja plaani, kuidas Pilaatus saaks Ta süüdi mõista. Nad süüdistasid Teda jumalateotuse asemel mässu õhutamises, et oleks võimalik Ta surma mõista ristilöömise läbi.

Roomlased olid Ta vastu veelgi õelamad: nad pilkasid ja naeruvääristasid Teda Ta vaimse kuningriigi pärast, panid Talle pähe alandava okaskrooni, peksid julmalt rooskadega ja pikendasid Tema piinu avaliku ristilöömisega, mis kõik oli selgeks hoiatuseks igaühele, kes julgeb end Tema jüngriks kuulutada.

Igal kannatusehetkel näitas maailma Lunastaja üles erakordset enesevalitsemist. Ta mõtles ikka ja alati teiste õnnistamisele. Ta anus malbelt ja õrnalt Johannest, et see hoolitseks Tema ema, Maarja eest. Ta palus oma Taevaisal andestada timukatele, kes Ta risti lõid. Kui Ta töö maa peal tehtud sai, usaldas Ta oma vaimu Jumala hoolde ja tegi oma viimase hingetõmbe. Kristuse surnukeha asetati hauda ja see jäi sinna kolmeks päevaks.

Samal ajal kui Ta jüngrid kurbuse, heidutatuse ja kahtluste käes vaevlesid, teenis Päästja Isa hiilgava plaani järgmises faasis uuel kombel. Lühikesel kolmepäevasel ajaperioodil töötas Ta väsimatult, korraldades tohutu ulatusega päästmistööd surnute seas. Need päevad kujunesid kõikidele Jumala perekonna liikmetele kõige lootustandvamateks. Selle külastuse käigus koondas Ta oma ustavad järgijad jagama häid uudiseid lunastusest neile, kes ei saanud oma elu ajal sellest hiilgavast plaanist teada või selle hülgasid. Nüüd said nad võimaluse vangistusest vabaneda ja lasta nii elavate kui ka surnute Jumalal end lunastada (vt ÕL 138:19, 30–31).

Kui Ta oli oma töö vaimumaailmas lõpetanud, naasis Ta maa peale, et ühendada oma vaim ja keha igaveseks. Kuigi Ta oli usaldusväärselt näidanud oma väge surma üle, kõnelevad pühakirjalood, et need, kelle Ta enne oma ülestõusmist taas elule tõi, ärkasid imetabaselt ellu vaid mõneks ajaks ja pidid taas surema.

Kristus oli esimene, kes tõusis üles ega sure enam kunagi, esimene, kes sai endale igaveseks täiusliku, igavese keha. Ta ilmus ülestõusnuna Maarjale, kes tundis Ta kohe ära ja hakkas Teda kummardama. Lunastaja hoiatas teda õrnalt oma uuest ja hiilgavast seisundist: „Ära puuduta mind, sest ma pole veel üles läinud oma Isa juure!” (Jh 20:17) – tunnistades täiendavalt, et Ta teenis tõepoolest vaimumaailmas ja viis oma töö seal lõpule. Seejärel kinnitas Ta oma ülestõusmist järgmiste sõnadega: „Mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juure ja oma Jumala ja teie Jumala juure!” (Jh 20:17) Kui Ta oli läinud oma Isa juurde, tuli Ta jälle tagasi ja ilmus oma apostlitele. Ta „näitas ‥ neile oma käsi ja külge. Siis jüngrid said rõõmsaks Issandat nähes” (Jh 20:20).

Ma tunnistan, et teist korda tuleb Kristus tagasi viisil, mis on esimesest tulekust täiesti erinev. Ta tuleb väes ja hiilguses koos kõigi õigemeelsete ja ustavate pühadega. Ta tuleb kui kuningate Kuningas ja isandate Isand, kui Rahuvürst, tõotatud Messias, Päästja ja Lunastaja, et mõista kohut elavate ja surnute üle. Ma armastan ja teenin Teda kogu südamest ning palun, et teeniksime rõõmsalt ja pühendunult, ning et jääksime ustavaks kuni lõpuni. Tema, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.